järg

Ema: "Hea on istuda pühadelauas vanade dressipükstega... on, kuhu sõrmi pühkida!"

elamine maine

Ei tea, kas minus ärkas esiemade vaim või sai määravaks soov läbi akna paremini õunapuu õitsemist näha, igatahes jõudsin ma täiskasvanuelu sellesse etappi, mida märgib iseseisvalt ja omal algatusel akna (või, ütleme, 2/3 aknast) ära pesemine. Kodukeemia aset täitis kiiresti halliks värvunud kraanivesi sortsu äädikaga (siis ei pidavat triipe jääma -- nojah?) ja töövahendiks kraanikausi alt leitud lapid. Nüüd võin ma kõigi teiega, armsad lugejad, jagada rahuldustpakkuva aknapesu saladust: jätke aken/aknad vähemalt kolmeks aastaks* pesemata, siis võite kindlad olla, et pärast pesemist paistab klaas rohkem läbi kui enne (vt ka "negentroopiline töö = ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse").

* juhul, kui aken avaneb mõõduka kuni suure liikluskoormusega tänava poole; selleks puhuks, kui aken vaatab õue poole või asub lausa maal, pole ma veel vajalikku alammäära tuvastanud

andestage mu pimestav fotograafia-alane osavus

Boonusena ka väike majapidamisnipp emalt:

 - seal Sõru puurkaevuvees on ikka mingit sodi.
 - no sellepärast tulebki sellest tehtud teed vahukoorega juua. [pöördub kaamera poole, saatejuhilikul häälel]: serveerige hägune vesi alati läbipaistmatute jookidena!
 

---


Kui on juba koduperenaise-veerg, siis olgu ka ilu- ja moelehekülg:

- [vaatab peeglisse] mul on praegu Gogoli soeng. kui välja kasvab, siis muutub jälle Kristjan Jaak Petersoniks.
- mõtle, kui oleks selline kirjanduslik juuksur. mida teile täna: Puškin? Lermontov?
- Koidula!
- või hoopis... Foucault!!!? oi-oi.

golden lads and girls all must, like chimney-sweepers -

Käisin kogemata PÖFFil. Millegipärast tulevad mulle üldiselt filme vaadates alati samad mõtted:
Kus on inimesed, kellega mina saaksin samastuda? (Hea küll, võib-olla on nad tagaplaanil või mängivad naeruväärseid tädisid või paremal juhul pahasid tegelasi.) Kus on absoluutselt ebailusad, ebaseksikad, ebaelegantsed, väikeste silmade, suure nina, baklažaanikujulise pea, kartulikarva tuhmide õhukeste juustega, liiga pikad, liiga kohmakad, liiga suurte jalgadega, liiga madala häälega, liivapaberkuiva nahaga, näritud küüntega, 95% ulatuses kergelt topilisse/augulisse/pleekinud kaltsukakraami riietunud naised/tüdrukud, kellel oleks ühtlasi ka lugu ja kes oleksid huvitavad? Ja head. Ma tahan hea olla. Ma tahan ka õnnelikke lõppe, kuhu jõudjaga samastuda, aga filmist ei saa ma neid kunagi, sest filmis* on kõik (vähemalt kõik naised (vähemalt kõik olulised naised (vähemalt kõik head olulised naised))) sametiste hirvesilmadega, kaunikujulise näoga, ideaalsete lokkidega (okei, võib-olla vahetult pärast sünnitust võib mõni salk ka higisele laubale kleepuda), vananematu figuuriga (nojah, kui sama näitleja mängib nii seitsmeteist- kui neljakümneaastast), elegantsete väikeste jalgadega, suursuguse, ent õrna kehahoiuga, võluva naeratusega, sulni häälega, ideaalselt sobivates riietes jne. Ja kui raamatut lugedes on end veel võimalik ka inetu pardipoja rolli kujutleda, kõlagu see kainelt ümber sõnastades ükskõik kui labase unelmana, siis filmi vaadates sa näed, et isegi kui seal peaks esinema mõni "inetu" tütarlaps, on tal vaja ainult enesehinnanguturgutust ja võib-olla heal juhul kammi, mitte aga uut pead vms.
Tänases filmis lisandus veel muidugi tõsiasi, et naised saavad tegeleda ainult oma lastele õrnade kuklamuside ja silituste jagamisega, sellal kui tolm ilmselt end ise ei ime, pada end ise ei keeda, ja kuigi filmilapsed ei teinud oma riideid mitte iialgi mustaks, siis ma kahtlustan, et keegi neid õrnu pastelseid rõivatükikesi siiski ka pesi, käed korpas.
Filmi idee paistis niisiis olevat "ah, nad olid nii ilusad, ent siiski pidid nad kõik surema, ja mõned veel nii noorelt, kui kurb, kui kaunis!". Selline huvitav film, et põhimõtteliselt ei mingit pinget (ainult see, et noh, kes järgmisena, ahah, nad on mere ääres, no kesse upub siis), sest elus tulebki surm lihtsalt ja labaselt, põhjendamatult, ettekuulutusteta enamasti. Eriti neil kaugetel kuldsetel aegadel, millest film rääkis. Eriti veel muidugi nendes vaestes ühiskonnaklassides, millest film ei rääkinud, seal oleks seda mõttetut, absurdset surma ikka jalaga segada olnud, aga kas see oleks olnud nii sulnilt maaliline, küsin ma? Ei. Aga jah, laste (ja emade) suur suremus on ikka veel nii hiljutine asi. "Neil oli viis tütart, kellest kaks surid noorelt", algab ja lõpeb film.
Aga hoolimata kõigest sellest "on vast sentimentaalne, on vast buržuaa" töötas pisarapigistustehnika ikkagi laitmatult. Lapse surm on lapse surm, ema surm on ema surm, isa surm on isa surm, abikaasa surm on abikaasa surm. Ja taustaks selline delikaatne Bach ja Debussy. Ei kujuta ka ette midagi sobivamat.

* ma olen tõenäoliselt filmi kui sellise suhtes ebaõiglane, recency effect on vist selle nimi. Hiljutisusmõju? 

Amatöörtoimetaja suurushullustus

Mingitel õndsatel toimetamishetkedel on selline tore tunne, et ma oskan (eesti) keelega ümber käia nii nagu mõned inimesed kangaga või taimedega, saviga või pärmitaignaga või, ee [mõtleb välja midagi maskuliinset, mörinal:] karburaatoritega. Et puudutad ja teed pussaläinud töö õigeks, silud piruka või poti ilusaks, potilill kosub, mootor nurrub. Et materjal kuuletub. See tunne on, jah, vahepeal. Mitte näiteks siis, kui toimetad kellegi endast targema teksti või, hoidku, ise midagi kirjutad, näiteks õppejõule kirja (tegin (esimest korda pärast algkooli?) tahtmatu KOMAVEA).
Ja ei, see pole see tunne, et liigutan võlukeppi ja ükssarvik kappab üle vikerkaare udupärlites metsa kohal. Seda on vahel lugedes tunda, et keegi niimoodi lauset teha oskab. Mina üldiselt mitte, v.a mingites joovastustes või kellegi teise poeetilise keelekasutaja võnkesagedusele tahtmatult ümber lülitudes, aga pärast on sel juhul tavaliselt natuke veider enda juttu lugeda. Mul on (neil headel toimetamishetkedel) rohkem selline praktilise vilumuse tunne. Näen kedagi armsalt ja püüdlikult lausega pusserdamas, silitan korraks käega üle, öeldis läheb õigesse kohta, pistan koma sinna, kus ta käib, vaata kui kena siis, nüüd läheb pirukas ahju.

väike feministlik saaga

päev 1
ema: kaks aastat pole aknaid pesnud.
ema lohistab džunglimõõtu taimed aknalaudadelt vannituppa, peseb neid, peseb ühe akna seestpoolt ära. mina pesen oma akent seestpoolt (mul on ainus vana topeltaken korteris, nii et sealt vahelt on vastik pesta ja pärast on käsivars sinikaid täis, seega jätan keerulised kohad lihtsalt nii, nagu nad on, pealegi pole niikuinii aru saada, kas on pestud või ei, sest pesuvahend jätab hallid triibud. siis pesen kaks ülejäänud elutoa akent seestpoolt. (ema toimetab sel ajal ühte teksti, mis pidi samaks õhtuks valmis saama.)

päev 2
ema: peaks vist need kuramuse aknad väljast ka ära pesema.
isa toob redeli.
ema kõõlub akna taga. see ei ole mingi naljaasi, meil on kõrged aknad.
ema: no vaata nüüd, see teeb asja ainult hullemaks!
mina: ma olen kuulnud, et äädikaga on hea pesta. ma olen isegi kaks korda pannud purki apelsinikoortele äädika peale, et nii hirmsasti ei haiseks, kui pesta... aga no see pidi kaks nädalat seisma ja siis mul läks meelest ära ja polnud aega ja kahe kuu pärast ma vaatasin ja need kaaned olid kuidagi kinni kleepunud... nii et tegelikult ma pole Tartus kõik need neli aastat kunagi aknaid pesnud.
ema nühib. 
ema nühib.
ema nühib.
ema: täiesti mõttetu. aknapesu on saatanast!

päev 3
ema tuleb poest, kaenlas hiiglaslik rohelise varrega aknapesuhari. naeran ohjeldamatult.
õde: misasja sa naerad?
mina: tsiteerin meie austusväärset lapsevanemat: AKNAPESU ON SAATANAST!!!
ema: ma mõtlesin, et proovin ühe korra veel, ostan kõige kallima harja, mida poes müüakse, kui see ka ei tööta, siis ma ei pese enam kunagi aknaid.
...
pärastlõunal.
mina: ma kuulsin nagu mingit kolinat, mõtlesin, et sa läksid magamistoa akent pesema.
ema: ma siin mõtlesin jah, et peaks minema... aga kuule! (vaatab aknast välja) vihma sajab! nii ei saa ju akent pesta!
mina: ei saa jah! jess!
ema: jess!

päev 4
ema peseb akent.
ema: kurat, ma ei pese enam kunagi ühtegi akent!

päev 5
ärkan kolina, trampimise ja vandumise peale. lähen kööki. ema seisab laua peal... ja peseb akent (meil neid jätkub, jah).
ema: ma just defineerisin aknapesu. see on ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse.
mina: noh, see on ju täpselt negentroopilise töö definitsioon.
ema: ma viskasin selle konnapesuvahendi (Froschi pesuvahend) minema, see tegi asja ainult hullemaks. tegin soodalahuse.
mina: jaah? kas sooda triipe ei jäta?
ema: jätab, aga vähemalt neid triipe saab maha nühkida, konna oma kivistus kohe.
...
ema (kõõlub akna taga redelil): ja ma ei saa aru, mis selle teleskoopvarre mõte on, mul võib ju olla kolmemeetrise varrega hari, aga pesuvahendi pihustamiseks ma pean ikka redeli otsa ronima.
mina: äkki peentel inimestel on teleskooppesuvahendipihustajad ka?
ema: nojah, äkki tõesti.
...
ema: aaaarrrrhhh!!! no vaata, kas see paistab seest sama kriimuline kui väljast?
mina: eee.... eeei? ma ikka näen, kumb pool on pestud ja kumb mitte.
ema: kurat! ma ei pese enam kunagi aknaid!!!
mina: minu arust sa oled seda juba kolm päeva rääkinud. aga no eks ma tuletan sulle järgmine kord meelde.
ema: ma ei saa midagi teha, Kolde-vanaema vaim elab minus. kui ta seitsmekümneaastane oli, siis ta pesi veel ise aknaid, teisel korrusel väljastpoolt ka. kui ta juba kaheksakümmend oli, siis mina pesin ja tal oli sihuke pikk kepp, millega ta toksis sealt, kust ma pidin veel nühkima.
...
(ema ronib alla, aken on... enam-vähem puhas. no vähemalt pestud. plaksutan.)
mina: ma aplodeerin su hullumeelsusele. kuigi võib-olla ei peaks innustama... maniakki...
ema: jah, mine tea, mis veel ette võtab...
mina: ... hakkab... uksi pesema...?