Ei tea, kas minus ärkas esiemade vaim või sai määravaks soov läbi akna paremini õunapuu õitsemist näha, igatahes jõudsin ma täiskasvanuelu sellesse etappi, mida märgib iseseisvalt ja omal algatusel akna (või, ütleme, 2/3 aknast) ära pesemine. Kodukeemia aset täitis kiiresti halliks värvunud kraanivesi sortsu äädikaga (siis ei pidavat triipe jääma -- nojah?) ja töövahendiks kraanikausi alt leitud lapid. Nüüd võin ma kõigi teiega, armsad lugejad, jagada rahuldustpakkuva aknapesu saladust: jätke aken/aknad vähemalt kolmeks aastaks* pesemata, siis võite kindlad olla, et pärast pesemist paistab klaas rohkem läbi kui enne (vt ka "negentroopiline töö = ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse").
* juhul, kui aken avaneb mõõduka kuni suure liikluskoormusega tänava
poole; selleks puhuks, kui aken vaatab õue poole või asub lausa maal,
pole ma veel vajalikku alammäära tuvastanud |
| andestage mu pimestav fotograafia-alane osavus |
Boonusena ka väike majapidamisnipp emalt:
- seal Sõru puurkaevuvees on ikka mingit sodi.
- no sellepärast tulebki sellest tehtud teed vahukoorega juua. [pöördub kaamera poole, saatejuhilikul häälel]: serveerige hägune vesi alati läbipaistmatute jookidena!
---
Kui on juba koduperenaise-veerg, siis olgu ka ilu- ja moelehekülg:
- [vaatab peeglisse] mul on praegu Gogoli soeng. kui välja kasvab, siis muutub jälle Kristjan Jaak Petersoniks.
- mõtle, kui oleks selline kirjanduslik juuksur. mida teile täna: Puškin? Lermontov?
- Koidula!
- või hoopis... Foucault!!!? oi-oi.
No comments:
Post a Comment