täiendusi issanda loomaaiale

 "See laul on sealt "Hundi ja seitsme kitsetalle" etendusest, mida me vaatamas käisime, kui mu õde väike oli. Isa laulab seda alati, kui ta tahab vihjata, et ma käitun tema meelest nagu... *vehib kätega ja keksib* noh, kergemeelne kitsetall."

"Kergemeelne kitsetall, hmm. Kas sa ise tunned ka ennast kergemeelse kitsetallena?"

"No vahel ikka, aga enamasti pigem..."

"Või mis oleks kergemeelse kitsetalle vastand... raskemeelne?"

"Mitte raskemeelne, vaid muretsev... ettevaatlik..."

"Neurootiline..."

"Neurootiline elevant."

vt ka: 

"Kui Harri Haller istub silm-silmas hundiga, siis minule tundub täna, nagu veaksin kaasas tervet Noa laeva. Peatusin äsja ühel Chamfort' sententsil; paradiisilind laotas tiibu, oli valge olla. Ent samas algas barbaarne määgimine-piiksumine. Chamfort muutus katkiseks vilepilliks. Oleksin tahtnud loomaaias prevaleerijat tabada. Kuid ei taband. 

Praegu ent juhib kindlasti boa constrictor, sest on ju puha vale, mida siin kirjutan. Denn wie kann ein vernünftig denkendes Wesen seine gottbehauchte Seele zu einer simplen Menagerie von Aasvögeln u. Bestien profanieren? 

Näen nüüd, lammas hoopis juhibki. Aristokraatne boa poleks naernud ega saksakeelde kaldund. - Ja ometi ussinahast tehakse ainult saapaid, kuna lambasooltel mängitakse Sarasatet. (Kes kõneleb?)"

11. aprill 1931

issaristike

Jeebus, kuidas mind häirib sõna 'patustama' kasutamine söömise tähenduses. "Üritan ikka tervislikult toituda, aga täna patustan oma 8-aastase poja küpsetatud koogiga," kirjutab (muidu kindlasti tore ja tubli) perearst. Poja küpsetatud koogiga. PATUSTAN. Issand halasta. Ja Erik Orgu (miks tal on minu aadress ja miks ta arvab, et ma tema reklaamkirju lugeda kavatsen) saadab mulle meili pealkirjaga "Kas ja kuidas patustada?" Lihtsalt. Mida. [palun hinnake mu vaevaga vaoshoitud kirjavahemärgikasutust]
Tõsi ta on, et 'patu' sõnal polegi nagu eesti kultuuris päris normaalset konteksti... kunagi tõdesime istusklemissalongis, et eesti kultuuris on väga tugev süü mõiste, aga pole eriti lunastuse mõistet, nii et põhimõtteliselt olla eestlane tähendabki olla igavesti süüdi ja igavesti teisi süüdistada. :) Aga 'patt' - keskmine eesti pagan ei kasuta seda iial muus tähenduses kui irooniliselt või siis dieedist rääkides. Ma arvan, et siin oleks materjali toredaks kultuurianalüüsiks, kui mul oleks enam mingeid kultuurianalüütilisi ambitsioone. Mis muud öelda kui tule taevas appi ja veel mõned religioosse taustaga hüüatused.

noppeid 2

"Kas sa teadsid, et polaarhaid elavad 400-aastaseks, nende lapsepõlv on umbes sada aastat. Noo... eks lapsepõlv üldse ongi umbes sada aastat. Mitte otseses mõttes, vaid figuratiivses!"
"Kas lapsepõlv tundub sulle väga pikana või?"
"No lapsepõlv on sõna otseses mõttes võtnud minu terve elu! ...Nii et mul pole eriti millegagi võrrelda."
(11.03.2020)

"Meie maakodu asub, ma ütleks, pärapõrgus, aga see on Põhja-Eesti termin, karuperse on õige Lõuna-Eesti termin selle kohta, kus see asub."
(12.02.2020)

lüüriline iga

leidsin 2010. aasta 24. maisse dateeritud faili pealkirjaga "ilus luuletus jaa". noh, võib vist öelda, et midagi päris sellist ei ole ma ei enne ega pärast kirjutanud. oh seda teismelise-elu küll, või nagu öeldakse, "noorus on aeg".

ma tulen teatrist vaatan iseennast kõrvalt

oh nurmenukud kullerkupud karukellakesed

ma surun hambad noorde kasetüvve

neid pigistan, et voolaks kibe sapp

oh tulbid roosid kukerheinad mimoosid

ma armastan nii ennast et võiks tapp-

a ennast

on asfalt niiske läigib paistes kuu

ma viskun teele tule prügiauto

oo tule kiirelt magusvõigas surm

hahahaarrrrrhahaaaarr njühhnjühnjühnjühh

ent viskumise käigus kerge muhu sain ma pähe

nüüd koju lähen

võtan hõbelusika

ja hoolega end ravin et ei jääks mu sügavatest heitlustest

ei sinist plekki järele

ei paiset.

mind kahtlustavalt trammis seirab reisisaatja veel

ja näenäe juba jõuan koduuksele

mis kuldne kuma soe ja mõnus helk

poen ruttu nägupidi teki vahele

ja topin näpud kõrva ärge tulge

mind segama nüüd mõtted ja muud sääsed

te pinin lõikab tüütul kombel ajju

löön vastu klaasi laiaks teid

eks tulge teine kordki läbi

nüüd ainult naeran iseennast loiult

mhühühühühü

mansahvt ja nassvärk, Aasvögeln und Bestien

11. aprill 1931

Kui Harri Haller istub silm-silmas hundiga, siis minule tundub täna, nagu veaksin kaasas tervet Noa laeva. Peatusin äsja ühel Chamfort' sententsil; paradiisilind laotas tiibu, oli valge olla. Ent samas algas barbaarne määgimine-piiksumine. Chamfort muutus katkiseks vilepilliks. Oleksin tahtnud loomaaias prevaleerijat tabada. Kuid ei taband.
Praegu ent juhib kindlasti boa constrictor, sest on ju puha vale, mida siin kirjutan. Denn wie kann ein vernünftig denkendes Wesen seine gottbehauchte Seele zu einer simplen Menagerie von Aasvögeln u. Bestien profanieren?
Näen nüüd, lammas hoopis juhibki. Aristokraatne boa poleks naernud ega saksakeelde kaldund. - Ja ometi ussinahast tehakse ainult saapaid, kuna lambasooltel mängitakse Sarasatet. (Kes kõneleb?)

BA PV-le 

[sest kuidas tohib üks mõistuslik olend labastada oma jumalikust hingusest saadud hinge lihtsaks raipelindude ja metselajate loomaaiaks]

mis koltub meis kui vana tapet

Ma kipun usukuulutajatega pikemalt vestlema jääma. Esiteks on tunnen ma neile natuke kaasa. Teisalt tunnen osalt siirast, osalt nõmedalt patroneerivat uudishimu. Kuidas inimene saab nii veendunud olla, et ta on ära tundnud universaalse tõe? Ah, mis tunne on küll nii lihtsate vastustega maailmas elada? Ah et sina oled rahu leidnud? Ah et sa tahad issanda rõõmusõnumit kuulutada? Jajaa, pole neilgi ju nii lihtne midagi, aga teate küll, valge habemega antropoloog eksotiseerib. (Ja kui ma niimoodi muigan, siis kas ma olen kuidagi parem neist, kes usukuulutajad lihtsalt kuu peale saadavad?) Osa sellest siiramast huvist on tahtmine nii tugeva ja kõhklematu usu toimimist inimelus teiste peal läbi katsuda. Ja just selliste... (oeh) keskmisemate inimeste näitel (aga eks nad olegi tihti kohe päris otsesõnu "inimesed tänavalt") -- selles mõttes, et ma saan paremini aru, kuidas toimib pühade hullude ja munkade-nunnade usk. Noh, igatsev ketser ja uhke askeet, see on ka iseasi. Aga Byatti "Children's Bookis" ei saa üks tegelane aru, kuidas inimesed saavad 1. pidada end kristlaseks, 2. lugeda sõnu "müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!", ja 3. elada oma hubast heakodanlikku elu üsna samamoodi edasi nagu enne. Mul tekib vahel mõneti sarnane lühis. Siin on vist jälle see mõõdukuse voorus mängus, mida ma hästi ei taba. Tundub, et peaks kui juba, siis juba!

Nojah, kui sa oled tõesti kindel, et sulle on ilmutatud rahu, õnne ja lunastuse saladus, siis loomulikult ei olegi teist valikut kui üritada seda kinkida mossis eesti inimestele poristes parkides või hämarates trepikodades. Sinu moraalne kohus on ju ka neile see võimalus anda. Selles mõttes ei saa neile ju neid kohmakaid jutuajamisi pahaks panna. Aga alati ei ole aega ja tahtmist. Oli periood, kui ma kasutasin peletustaktikana katoliku koolile viitamist. (Üldse oli mul vahepeal kombeks nii eksperimendi korras tutvustada end kristlasena kahte sorti inimestele: neile, kes tahtsid mulle väga agaralt mu armastavat taevast isa ja päästjat tutvustada ("Jajah, ma olen piiblit lugenud küll."), ja neile, kes tulid jutuga, et kõik kristlased on idioodid ja tõprad (eriti, kui kiruja oli enne pikalt südant puistanud ja (joobnud) sümpaatiat avaldanud. "Ahsoo, vaat kui huvitav seisukoht, ma olen ka muide kristlane" *särav irve*).) Jehoovatunnistajate peal see vist üldiselt ei tööta, mingi oikumeeniline enam-vähem-sama-suund neid ei rahulda, kohe hakkavad jõulukuusest rääkima jne. Aga täna, kui ma olin just kahe mormooniga põgusalt rahu allikast vestelnud ja kätelnud ja saanud komplimendi oma tihaseprossi eest ja komplimenteerinud nende eesti keelt (mis oli tõesti üllatavalt paindlik), ja siis järgmisel tänavanurgal jälle kaht tumedais rangeis rõivis kogu kuidagi silmatorkavalt tolgendamas märkasin, tõstis minus pead mingi õeluseuss. Nägin vaimusilmas selgelt, kuidas nad ütlevad küsivalt tere, ulatavad mulle käe, mina surun seda, vaatan neile sügavalt, samas sõbralikult silma ja sõnan malbelt: "On teil hetk vestelda? Olete ehk kunagi mõelnud, kas me oleme siin planeedil põhjusega? Või miks on see maailm ühtaegu nii kaunis ja kohutav? Kas teil ei ole kunagi tulnud mõtet, et ehk on saatanal meiega mingi plaan?"
Aga tumedais rõivis meesterahvad, raiped, surusid hoopis omavahel kätt ja läksid tänavaristil kumbki oma teed. Ei olnudki "kõik puhuvad" tüüpi jumalakuulutus-reid.

BB ilmub öösel

Tere aga jälle, kui keegi siin veel käib. Vahepeal ei olnud tahtmist kirjutada ja kukkus kogemata välja selline nelikümmend päeva kõrbes, aga küll ma need raamatupostitused ikka vähemalt aasta lõpuni vean. Selline tunne oli, et olen liiga hooletult, ülejala kirjutanud, aga hoolikamalt kirjutades tuleks ajast puudu ja ma ei saakski midagi valmis. Üritan siin niisiis leppida oma ebatäiuslikkusega jne jne. Käisin selle aja jooksul muuhulgas ühe napilt-mitte-enam-lapse matusel ja mõtlesin seal üht ja teist, näiteks seda, et sõitku seenele igasugune snobism ja internaliseeritud maitsehäbi, inimesed peavad tohtima rõõmu tunda sellest, millest nad rõõmu tunnevad. Ja eriti kaugele seenele võiks sõita iroonia. Ma ei tea, kas on aru saada, kust see mõte tuli; ajend oli ühe napilt-mitte-enam-lapse lauldud laul ärasaatmisel, aga põhjused on muidugi keerulisemad ja samas ei paku kellelegi peale minu huvi, nii et las ta olla. No tahaks lihtsam ja parem inimene olla, muud midagi.

Aga see tänane on hoopis järjekordne postitus sarjast "jorsik teatris". Eks ta jälle selline hooletu ja lõpunimõtlemata on, aga kes jõuab kõike lõpuni mõtelda.

Vaatasin Tartu Uue Teatri ja Von Krahli „BB ilmub öösel“ ja see mõjus natuke nagu liiga rammus õhtusöök – seedimine ei lasknud magada. Esialgu jäi lihtsalt tunne, et meeldis, ja muljete tolmupilv rippus alles õhus. Aga kui ma kell neli võpatades üles ärkasin (sõnumihelina peale), hakkas see pilv mingiteks mõteteks settima. Iga kord, kui ma juba magama hakkasin jääma, tuli veel mõni ahaa-tõepoolest koht.

Need öömõtted on muidugi õudsed selles mõttes, et nendega pole midagi ette võtta ja nad lihtsalt rullivad sinust üle nagu lained merepõhjast, ise ainult lebad abitult ja ei saa isegi kirjutada (sest peaks magama). Valge päeva argitegelikkus tundub nii kättesaamatu. Muuhulgas tuli meelde, et ma käisin ju Tartu Uue Teatri etendusi vaatamas siis, kui see oli tõesti veel päris uus teater (minu teada vähemalt). „Ird, K.-d“ ja „Sisaliku teed“ ja midagi nagu veel seal Genialistide ülakorrusel. Vahepeal olen kuidagi vähe nende lavastusi vaatama sattunud (võib-olla üldse vähem teatrisse sattunud?), aga „BB-s“ oli küll samasugust tunnet, mis nende esimeste lavastustega. Et on üllatav ja kihiline ja väikese (või läbivama) nalja lahke (või tahtlikul häiriv) kergus raskes asjas ja ajalugu ja natuke (või BB puhul muidugi üsna) räämas ruum.

Kõigepealt oli küll kuuldemäng Elroni porgandi täiesti ebaräämas ruumis. Praegu, septembris oli päris huvitav vaadata kahte pilti korraga: läbi akna raudteeääri õhtupäikese käes ja  oma peas niisket pimedat novembri-Helsingit. Et... päris dialektiline vist? Aga kui rong Tartust teele nõksatas, mõtlesin ma küll, et rongiga sõites peaks tihemini eepilist muusikat kuulama. Kuuldemäng rongis oli vist üks esimesi asju, mis mind selle lavastuse juures peibutas, ja ega ma ei pettunud ka. Aga peale selle ei olnud mul üldiselt mingit aimu, mida oodata.

Ma polnud varem Tapa raudteejaamas käinud ja juba need ruumid ise olid hämmastavad. Ja neid kasutati suurepäraselt – see ongi ilmselt esimene asi, millest selle lavastuse puhul üldiselt räägiakse. Need kõrged aknad ja ahjud ja seinte värvikihid. Ja puupingid, mille peal kügeles supikaussidega eesti rahvas (meie, vaatajad). See lihtne võte suruda inimesed kitsastele, kitsalt paigutatud pinkidele tihedalt kokku, oli üks mõjuvamaid üldse, mõjuvam kui otsesemate suunistega lavastatud massistseenid. Helbid seal suures jahedas hämarasruumis  lahjat suppi, võõraste ja tuttavate vahele litsutud, pamp kõvasti sülle pigistatud, ja ootad, mis sinust ja teist kõigist saab. Ja leebelt murelikud ajaloolavastajad, K. Pjatsi drug Jossif ja see väikeste vuntsidega mees, Mis-ta-n’d-oligi, arutavad („Spiegel im Spiegeli“ taustal!), et pinguta, mis sa pingutad, kuidagi ei saa neile lammastele eluvaimu ja mässumeelt sisse, lihtsalt kannatavad teised vaguralt, pole nagu seda hoogu ja sädet, mida tõeliseks teatrielamuseks vaja. Kui BB hiljem oma kaaskonnale seletab, et mitte keegi ei mõtle selles suures sõjatrallis Eesti peale, siis näe, isakesed hoolitsesid ja muretsesid ikka sügavalt rahva hinge pärast.

Teine väga mõjuv stseen oli kirja lugevate naiste oma. Tikanditega valged linad ja valged pitskardinad poolkorruse poolakna ees ja valge portselan ja kolme peale ühel toonil nagu üheainsa, igale poole ulatuva, ülepingul pillikeele peal lauldud litaania. Need kirjad (päris kirjad kuskilt arhiivist) tundusid hirmus huvitavad ja tahaks neid lugeda ja teada, kuidas need lavastusse sattusid ja mis sellest mehest sai – ebatüüpiliselt sõnaohtrad ja tundlikud ja psühholoogilised ja heitlikud: „Miks need unenäod? Vast on nii parem?“ Ja nii ilus, selge käekiri (kavalehel on väike tükk ära toodud). Minu isa sai hiljuti lugeda oma mingi esiisa, meremehe kirju, ja neid on küll pakkide kaupa, aga need on kõik enam-vähem ühesugused: „Kallis naine ja lapsed! Loodan, et teie ikka hea tervise juures olete ja et teil läheb hästi, kas saad ikka oma tööd tehtud, meie oleme siin ... kohas ja varsti sõidame ... kohta, ole ikka terve jne) – noh, armsad ja pühendunud, aga ei paku erilist sissevaadet inimese vaimuseisu.

Neljandasse ruumi ehitatud kasesalu/saunalava oli ka väga muljetavaldav. Nagu võib aru saada, avaldati seal mulle üldse väga palju muljeid. Ja kuidagimoodi ei jäänud kõik need muljed, meeleavaldus presidendi akna all ja näitlejatudeng kohvritega perroonil ja kolm veristes valgetes ürpides Libahundi-Tiinat ja murtud Päts ja tuulispasa sisse haaratud eksprompt-siseminister ja häireõppus/moe-etendus ja Hella W. mõisas seeni korjav BB mingiteks eraldi tükkideks, nagu oleks kergesti võinud juhtuda. Eks see sideaine oli ühelt poolt lihtsalt 1940. aasta väga mitmes peeglis ja prismas, teiselt poolt olid paljud stseenid ka justkui BB nina-/raamatutarkade märkuste kommentaarid. BB-st endast jäi üldse... noh, ütleme, et mitte just nii dialektiline mulje kui BB enda näidendis Galileost (kui otsustada kavalehel leiduva Irdi teksti põhjal). Dialektika tekkis vast rohkem Brechti üldkultuurilise kuju (traagiliselt läbinägelik tõerääkija vms, ma tegelikult tean temast hirmus vähe) ja lavastuses kujutatud inimliku, iseka, päris naeruväärse ja nii mõnegi pimekohaga tegelase vahel.

 Läbivaks seoseks olid muidugi ka näitlejad ja kostüümid (mida vahetati nii paljude rollide kohta väga vähe ja täiendati üsna nappide leidlike vahenditega), aga see oleks sama hästi võinud veel rohkem segadust tekitada. Samas eks see umbes nii ju sel ajal oligi, kogu aeg oli segadus ja inimese roll võiski päevapealt ja kannapealt muutuda. Nagu ka etenduse alguses perroonil filmitud lehvitava publiku roll, kes alguses võttis vastu Moskvast naasvat delegatsiooni, siis lehvitas järsku küüditatutele ja lõpuks ekraanil siiski õnneks (tänu lavastaja halastusele) hoopis BB-le. Noh, mõtled siis, et oleks võinud ka teistpidi minna, filmitakse sind kuulsale selgroogsele kirjanikule hõiskamas ja pärast tervitad tanke või saadad ära loomavaguneid. No ja üldse, lihtne on tagareas kaasa hõiskamisest ja lehvitamisest (või rusikaga vehkimisest) viilida, aga kas ma siis ka nii julgeks, kui mul poleks teatripilet taskus ja seal ees ei vehiks prožektoriga ega kamandaks masse mitte näitlejad? Eks ma seal mõtlesin selle peale (alludes ilmselt täpselt lavastaja kavatsusele). Jaa, see oli ka mõjuv.  

Meesteta juuli

Eelmises postituses oli ka juba mõni juulikuu raamat sees, aga siin on ülejäänud. Nagu näha, kukkus kogemata välja meesautoriteta juuli.

Sarah Winman, "Kui jumal oli jänes"
Siri Hustvedt, "Meesteta suvi"
Jeanette Winterson, "Why be happy if you could be normal" (audioraamat)
Sylvia Townsend-Warner, "Scenes of childhood"
A. L. Kennedy, "The blue book"
Mari Saat, "Laanepüü"
Valentine Ackland, "For Sylvia. An honest account"

Hakkasin 1. augustil tublisti kirjutama, et kuuarvestusega jälle järjele saada, aga siis valutasid mul kolm päeva järjest mingid enneaimamatud punktid silmade vahel (võib-olla sellest, et ma lõin midagi saltolaadset tehes pea mürtsuga vastu merepõhja, aga võib-olla lihtsalt ülepingest) ja ma kujutasin juba ette, et ei saa enam elus sõnagi lugeda, ja vältisin tükk aega üleliigset arvutisse vaatamist ja jõllitasin selle asemel rohelisi kaugusi. Aga nüüd on need hirmud juba unustatud, nagu näha.
Muidu olen hakanud muretsema, et kas mulle meeldivadki nüüd lihtsalt kõik raamatud? Igatahes kehtis mul silmavahejuhtumini endiselt konveirirežiim, raamatute vahele ei tohtinud eriti mõtlemisruumi jääda.

Winmani, Hustvedti ja Kennedy raamatut lugedes mõtlesin muuhulgas oma praeguse tõlke juures esineva probleemi peale. Nimelt on mul -- ja minu meelest üldse eesti keeles -- raske kirjeldada, ee, suguelundeid ja suguelu ilma kaldumata labasusse, kliinilisusse, sentimentaalsetesse eufemismidesse, nilbevõitu klišeedesse, hämaratesse vihjetesse või igasugu muudesse võsadesse. Noh, ma ise olen ka natuke selline nunnakoolikasvandik (ma mõtlen seda kujundina. pealegi ma ei usu, et keegi koolist nende asjade kohta hea mõistliku keelekasutuse õpib). Igatahes on mul tekkinud kahtlane tunne, et Winman traageldab igasse raamatusse ühe või paar seksistseeni sisse, sest selline on ometi tänapäevase eelarvamusteta ja selgepilgulise kirjaniku viis. Ja see kahtlane tunne ütleb ka, et võib-olla on neis midagi õige pisut liiga püüdlikult täiskasvanulikku ja poeetilist-aga-mitte-kõrvalepõiklevat ka inglise keeles. Hustvedtiga seda kahtlast tunnet ei teki, sest irooniaga saab asjad kergeks teha, aga samas on see iroonia seal piisavalt sõbralik ja täiskasvanud, mitte madaldav ega labane peldikuseinakritseldus. Aga kui muigavat kõrvalpilku ega irooniavirvendust ei ole, kas siis ongi kohe ebamugav? Kennedy raamatus ei olnud. See oli päris muljetavaldav. Kennedy raamatus oli väga palju muljetavaldavaid asju. Kõik sõnad olid nii pingule tõmmatud, et natuke raske oli lugeda. Mitte keeruline või pingutav, vaid pinges. Sest tegelasteks on inimesed, kes ei suuda lihtsalt rääkida ja kellel kõigi tähenduste taga, kõrval ja küljes on lõputult teisi. Ja kui nad lõpus siis suudavad justkui lihtsalt rääkida, on see päris muljetavaldav. Osa sellest lihtsalt rääkimisest toimub (minu meelest) ka voodistseeni kestel. Lugesin paari ametlikku ja ka amatööriarvustust (Goodreadsist) ja "The blue booki" puhul kohe lausa läbivalt mainitakse erootilisust. Ahsoo. No vot, seda tõlgitud ei ole ja ma ei saa šnitti võtta, aga see pole ka samamoodi kirjutatud nagu Winmani voodiolukorrad. Pole nii eraldi tükina vahele õmmeldud ja sõnad ei ole ebamugavad. Aga võib-olla ma olen Winmani suhtes siiski ebaõiglane ja lihtsalt ise saamatu ja peenutsev.
Praegu loen Byattit, kus üks tegelane võtab asja kenasti kokku: "This is - as sex always is, my dear - both ludicrously comic, and passionately important."

Wintersoni ja Townsend-Warneri lapsepõlvemälestused kõlksusid vahepeal huvitavalt kokku. Eriti nende emad moodustasid mu peas mingi paari ja sinna lisandusid veel Acklandi lapsepõlv ja ema. Winterson ja STW tunduvad ka oma vaistlikult ellujaatava suhtumise poolest sarnased, Ackland on samas pigem lõpututesse enesekirjeldamise ja urgitsemise keerdudesse kaduv ja näitlikustab igasugu kategooriliste, olemuslike enesekirjelduste ohtusid ("ma olen nii halb / ma olen nii arg / ma olen nii nõrk / nii andetu" -- ja siis ei saagi justkui hea, vapper, tugev ja andekas olla, isegi kui oled). Oh seda draamat. STW seevastu teeb nalja, vahel ka päris kipitavate olukordade üle, nagu tal vist kombeks on. Winterson on muljetavaldavalt ebadramaatiline ja matter-of-fact ja mingid kirjeldused jäävad kummitama ja ühel toredal hetkel laulis ta seal lapsepõlve lemmikhümni "Cheer up, ye saints of God!" sellisel reipal torutaval toonil. Hea laul, väga kasulik. "You'll be sorry you worried at all in the morning!" Aga neist raamatutest ei mäleta ma tegelikult enam kuigi paljut. Konveierlugemise pärast ja muidu ka.

Saadi „Laanepüüs“ on jälle selline elust ära pöörduv/-nud peategelane, nagu paljudes ta juttudes. Aga nagu kõige huvitavamad ja sümpaatsemad elust ära pöördujad, on ka Mart selline... eluga kõhklemisi ja vastutahtsi nõustuv, kõhklemisi ja vastutahtsi elama nõustuv. Kui Winterson ütleb elule „Jah!“, siis Mart ja temataolised (ja mina) ütlevad elule midagi sellist nagu: „Ahsoo... no hea küll siis, võib-olla tõesti, vaatame.“

Kui siin juba ennist kehadest ja kehaosadest ja nende kasutamisest juttu tuli, siis Saadi kahvatut tüüpi tegelased tunduvad vaatavat neid eluavaldusi samasuguse kummastunud pilguga nagu kõike muud. Ilus see inimkeha nüüd just ei ole, halb otseselt ka mitte. Selline „ah selline see kõik siis ongi või, nojah, tohoh“-pilk. Samas mitte päris klassikalise kõrgelennulise keha-vaimu vastanduse moodi. „Laanepüü“ alguses oli see küll lausa päris häiriv, kuidas kõik naised olid kuidagi olemuslikult inetud, parimal juhul labasevõitu või, ma ei tea, natuke deemonlikud, südametud, haiglaselt iharad või omakasupüüdlikult salakavalad (kui keegi loeb ja kõigile neile epiteetidele kandjaid ei leia, siis... ma ekstrapoleerisin). Nii ebasümpaatseid eluinimeste negatiivse külje esindajaid polegi Saadi raamatutes justkui näinud, kui „Udumäe kuninga“ joobnud tegelase õudsed nägemused jaaniööl kõrvale jätta. Siin on ka muidugi tegu tegelase vaatepunktiga, aga seda ei moonuta siin mingid meelemürgid. No ja (nagu ma olen juba sada korda kirjutanud?) mul hakkab alati kõhe, kui keegi sellise kibeda või isegi tigeda pilguga vaatab. Hea küll, Mardi pilgus on võib-olla pigem selline jahmunud-hajameelne põlgus. Nagu ka tema armastus on jahmunud-hajameelne. Pärastpoole ilmub ka selliseid tegelasi, kes ei siple selles haisvas elumudas. Kuigi päris säravalt ja punapõsiselt elada oskab neist võib-olla ainult üks või kaks.

Mõtlen ikka selle Epp Annuse Saadi-artikli peale, kus on vastandus tõelise ja võltsi elu vahel. See, et punapõsiste (nagu ma seda tüüpi tegelasi „Udumäe kuninga“ järgi oma peas kutsun) elu on tegelikult ikkagi ka mingi (enese)pettus ja silmamoondus (nagu võiks vast enam-vähem Annuse artiklist järeldada), ma endiselt päriselt ei usu. Kui ma vahepeal üritasin välja mõelda, mis nende elus siis võlts, valesti või puudu on (sest ega selles ei saa neid süüdistada, et teised elada ei oska ja nende õnn on ebaõiglane), siis tuli pähe, et võib-olla on surm nende elust välja lülitatud ja ära peidetud, samas kui need niigi pidevalt, teadlikult või teadmatult, surma poole olevad hädised mõtlikud tegelased on surmaga kohtumiseks paremini valmistunud. Noh, see ei pea küll paika. Ma ei mäleta küll, kas Saadil on kuskil punapõsiste ja surma suhetest pikemalt juttu, aga raamatuid me kasutame ikka pärismaailma peale laotamiseks, eks ole, ja minu meelest saavad sellised päriselt punapõsised inimesed surmaga hakkama küll, aga teistmoodi. Mitte et nende peredes õnnetusi ei juhtuks või kannatusi ja vanadust poleks, aga seal on see lahendatud kuidagi elu jätkuvuse kaudu. Kahvatupõsksed ei oska end võib-olla sellise üleinimliku voo osana tunda, vähemalt mitte lohutaval moel.

Mul on nüüd tahtmine hakata mingeid skeeme ja süsteeme joonistama, aga kuigi selline tegevus on väga haarav ja huvitav, tundub see aina mõttetum ja ebaõiglasem. Ja samas see ikkagi aitab paremini aru saada. Ja samas ikkagi takistab paremini aru saada. Oh häda. Peab igal juhul meeles pidama, et alati on kuskil mõni samas ikkagi.

Mulle paistab, et punapõsiseks otsusega hakata ei saa. Selliseks, kes elule vaistlikult „jaa“ ütleb. Võib-olla väga pika harjutamisega, kuigi ma seda küll hästi ette ei kujuta. Öelda elule „nojah, hea küll siis“ tundub aga küll otsusena, sellise hämarast kohusetundest kantud hämaralt eetilise, aga mitte vaistliku, loomupärase otsusena. Võib-olla saab elule ka kaalutletult ja mittevaistlikult „jah, raisk“ öelda, võib-olla.

"Kuhu selle tööga jõutakse!" sõnas ta viimaks nagu pahaselt. "Selleks, et elada, tuleb vähem toota ja vähem tarvitada - niikaua, kui see keskmise inimese arusaamiseni ei jõua, saab minna ainult hullemaks..."
"Kuule," küsis ta siis äkki selginenud ilmega, "mis sa arvad, kui teha selline ülesanne, kus ühiskonna sihiks on inimese täiustumine? Aga täiuslikumaks lugeda sellist inimest, kes vähem toodab, vähem tarvitab ja rohkem mõtleb. Kas sealt ei võiks huvitavaid asju välja tulla?"
Ilma ei osanud selle kohta midagi kosta.
"Aga mina küll kärbseid tapmata ei jäta," ütles ta hoopis, "eriti kui laps sünnib! Ei või lasta kärbestel lapse peal jalutada!"
"Ah, muidugi," nõustus Mart, "ma rääkisin niisama rumalust! Küll ma neid ka tapan, kui vaja..."
"Ainult... mul on nii paha tunne, kui pean midagi elavat katki litsuma," lisas ta seejärel, ise sealsamas oma ülestunnistuse üle kohmetudes.
(101)