BB ilmub öösel

Tere aga jälle, kui keegi siin veel käib. Vahepeal ei olnud tahtmist kirjutada ja kukkus kogemata välja selline nelikümmend päeva kõrbes, aga küll ma need raamatupostitused ikka vähemalt aasta lõpuni vean. Selline tunne oli, et olen liiga hooletult, ülejala kirjutanud, aga hoolikamalt kirjutades tuleks ajast puudu ja ma ei saakski midagi valmis. Üritan siin niisiis leppida oma ebatäiuslikkusega jne jne. Käisin selle aja jooksul muuhulgas ühe napilt-mitte-enam-lapse matusel ja mõtlesin seal üht ja teist, näiteks seda, et sõitku seenele igasugune snobism ja internaliseeritud maitsehäbi, inimesed peavad tohtima rõõmu tunda sellest, millest nad rõõmu tunnevad. Ja eriti kaugele seenele võiks sõita iroonia. Ma ei tea, kas on aru saada, kust see mõte tuli; ajend oli ühe napilt-mitte-enam-lapse lauldud laul ärasaatmisel, aga põhjused on muidugi keerulisemad ja samas ei paku kellelegi peale minu huvi, nii et las ta olla. No tahaks lihtsam ja parem inimene olla, muud midagi.

Aga see tänane on hoopis järjekordne postitus sarjast "jorsik teatris". Eks ta jälle selline hooletu ja lõpunimõtlemata on, aga kes jõuab kõike lõpuni mõtelda.

Vaatasin Tartu Uue Teatri ja Von Krahli „BB ilmub öösel“ ja see mõjus natuke nagu liiga rammus õhtusöök – seedimine ei lasknud magada. Esialgu jäi lihtsalt tunne, et meeldis, ja muljete tolmupilv rippus alles õhus. Aga kui ma kell neli võpatades üles ärkasin (sõnumihelina peale), hakkas see pilv mingiteks mõteteks settima. Iga kord, kui ma juba magama hakkasin jääma, tuli veel mõni ahaa-tõepoolest koht.

Need öömõtted on muidugi õudsed selles mõttes, et nendega pole midagi ette võtta ja nad lihtsalt rullivad sinust üle nagu lained merepõhjast, ise ainult lebad abitult ja ei saa isegi kirjutada (sest peaks magama). Valge päeva argitegelikkus tundub nii kättesaamatu. Muuhulgas tuli meelde, et ma käisin ju Tartu Uue Teatri etendusi vaatamas siis, kui see oli tõesti veel päris uus teater (minu teada vähemalt). „Ird, K.-d“ ja „Sisaliku teed“ ja midagi nagu veel seal Genialistide ülakorrusel. Vahepeal olen kuidagi vähe nende lavastusi vaatama sattunud (võib-olla üldse vähem teatrisse sattunud?), aga „BB-s“ oli küll samasugust tunnet, mis nende esimeste lavastustega. Et on üllatav ja kihiline ja väikese (või läbivama) nalja lahke (või tahtlikul häiriv) kergus raskes asjas ja ajalugu ja natuke (või BB puhul muidugi üsna) räämas ruum.

Kõigepealt oli küll kuuldemäng Elroni porgandi täiesti ebaräämas ruumis. Praegu, septembris oli päris huvitav vaadata kahte pilti korraga: läbi akna raudteeääri õhtupäikese käes ja  oma peas niisket pimedat novembri-Helsingit. Et... päris dialektiline vist? Aga kui rong Tartust teele nõksatas, mõtlesin ma küll, et rongiga sõites peaks tihemini eepilist muusikat kuulama. Kuuldemäng rongis oli vist üks esimesi asju, mis mind selle lavastuse juures peibutas, ja ega ma ei pettunud ka. Aga peale selle ei olnud mul üldiselt mingit aimu, mida oodata.

Ma polnud varem Tapa raudteejaamas käinud ja juba need ruumid ise olid hämmastavad. Ja neid kasutati suurepäraselt – see ongi ilmselt esimene asi, millest selle lavastuse puhul üldiselt räägiakse. Need kõrged aknad ja ahjud ja seinte värvikihid. Ja puupingid, mille peal kügeles supikaussidega eesti rahvas (meie, vaatajad). See lihtne võte suruda inimesed kitsastele, kitsalt paigutatud pinkidele tihedalt kokku, oli üks mõjuvamaid üldse, mõjuvam kui otsesemate suunistega lavastatud massistseenid. Helbid seal suures jahedas hämarasruumis  lahjat suppi, võõraste ja tuttavate vahele litsutud, pamp kõvasti sülle pigistatud, ja ootad, mis sinust ja teist kõigist saab. Ja leebelt murelikud ajaloolavastajad, K. Pjatsi drug Jossif ja see väikeste vuntsidega mees, Mis-ta-n’d-oligi, arutavad („Spiegel im Spiegeli“ taustal!), et pinguta, mis sa pingutad, kuidagi ei saa neile lammastele eluvaimu ja mässumeelt sisse, lihtsalt kannatavad teised vaguralt, pole nagu seda hoogu ja sädet, mida tõeliseks teatrielamuseks vaja. Kui BB hiljem oma kaaskonnale seletab, et mitte keegi ei mõtle selles suures sõjatrallis Eesti peale, siis näe, isakesed hoolitsesid ja muretsesid ikka sügavalt rahva hinge pärast.

Teine väga mõjuv stseen oli kirja lugevate naiste oma. Tikanditega valged linad ja valged pitskardinad poolkorruse poolakna ees ja valge portselan ja kolme peale ühel toonil nagu üheainsa, igale poole ulatuva, ülepingul pillikeele peal lauldud litaania. Need kirjad (päris kirjad kuskilt arhiivist) tundusid hirmus huvitavad ja tahaks neid lugeda ja teada, kuidas need lavastusse sattusid ja mis sellest mehest sai – ebatüüpiliselt sõnaohtrad ja tundlikud ja psühholoogilised ja heitlikud: „Miks need unenäod? Vast on nii parem?“ Ja nii ilus, selge käekiri (kavalehel on väike tükk ära toodud). Minu isa sai hiljuti lugeda oma mingi esiisa, meremehe kirju, ja neid on küll pakkide kaupa, aga need on kõik enam-vähem ühesugused: „Kallis naine ja lapsed! Loodan, et teie ikka hea tervise juures olete ja et teil läheb hästi, kas saad ikka oma tööd tehtud, meie oleme siin ... kohas ja varsti sõidame ... kohta, ole ikka terve jne) – noh, armsad ja pühendunud, aga ei paku erilist sissevaadet inimese vaimuseisu.

Neljandasse ruumi ehitatud kasesalu/saunalava oli ka väga muljetavaldav. Nagu võib aru saada, avaldati seal mulle üldse väga palju muljeid. Ja kuidagimoodi ei jäänud kõik need muljed, meeleavaldus presidendi akna all ja näitlejatudeng kohvritega perroonil ja kolm veristes valgetes ürpides Libahundi-Tiinat ja murtud Päts ja tuulispasa sisse haaratud eksprompt-siseminister ja häireõppus/moe-etendus ja Hella W. mõisas seeni korjav BB mingiteks eraldi tükkideks, nagu oleks kergesti võinud juhtuda. Eks see sideaine oli ühelt poolt lihtsalt 1940. aasta väga mitmes peeglis ja prismas, teiselt poolt olid paljud stseenid ka justkui BB nina-/raamatutarkade märkuste kommentaarid. BB-st endast jäi üldse... noh, ütleme, et mitte just nii dialektiline mulje kui BB enda näidendis Galileost (kui otsustada kavalehel leiduva Irdi teksti põhjal). Dialektika tekkis vast rohkem Brechti üldkultuurilise kuju (traagiliselt läbinägelik tõerääkija vms, ma tegelikult tean temast hirmus vähe) ja lavastuses kujutatud inimliku, iseka, päris naeruväärse ja nii mõnegi pimekohaga tegelase vahel.

 Läbivaks seoseks olid muidugi ka näitlejad ja kostüümid (mida vahetati nii paljude rollide kohta väga vähe ja täiendati üsna nappide leidlike vahenditega), aga see oleks sama hästi võinud veel rohkem segadust tekitada. Samas eks see umbes nii ju sel ajal oligi, kogu aeg oli segadus ja inimese roll võiski päevapealt ja kannapealt muutuda. Nagu ka etenduse alguses perroonil filmitud lehvitava publiku roll, kes alguses võttis vastu Moskvast naasvat delegatsiooni, siis lehvitas järsku küüditatutele ja lõpuks ekraanil siiski õnneks (tänu lavastaja halastusele) hoopis BB-le. Noh, mõtled siis, et oleks võinud ka teistpidi minna, filmitakse sind kuulsale selgroogsele kirjanikule hõiskamas ja pärast tervitad tanke või saadad ära loomavaguneid. No ja üldse, lihtne on tagareas kaasa hõiskamisest ja lehvitamisest (või rusikaga vehkimisest) viilida, aga kas ma siis ka nii julgeks, kui mul poleks teatripilet taskus ja seal ees ei vehiks prožektoriga ega kamandaks masse mitte näitlejad? Eks ma seal mõtlesin selle peale (alludes ilmselt täpselt lavastaja kavatsusele). Jaa, see oli ka mõjuv.