asjad, mida meelde jätta

kuidas vanaema seisab keset poodi ja teatab otsustaval, ma-olen-juba-81-aastat-vana-ja-mul-on-õigus-süüa-mida-tahan-häälel: "lähme vaatame kommisid ka! mul olid ühed sellised ananassi omad..."

ülestähendus

Mul on endiselt plaanis kunagi jälle raamatutest kirjutada. Aga vahepeal vaatasin vanaemaga pilte sellest, kuidas ta 1964. aastal vanaisaga Tartust Võrtsjärvele purjetas. Oligi nii stiilne kui kõlab, jah. Ja vanaema ei osanud ujuda.

vanaema: Ma ju lasin endale enne sinna reisule minekut juuksuris uhke soengu teha ja kõik. Noh, ja esimesel öösel oli jõle udu, õhk oli kõik nii niiske ja ei jäänd mu soengust midagi järgi... ülejäänud matka olin üks Krussi-Juula!

täienduseks

Ah jaa, seda tahtsin veel ka kirjutada, et eelmisel nädalal helistas vanaema mulle üheainsa väga tähtsa uudise edastamiseks: "Tead, see suur valge sirel siin platsi peal maja ees, tead, eks, see nüüd õitseb! See mis mul siin magamistoa akna taga on, see veel ei õitse, ta on natuke hilisem. Aga no kogu alev on nüüd sirelilõhna täis! See on kohe selline... uimastav!"
Jah.
Ja ma arvan, et kunagi kirjutan ma aprillikuu raamatutest ka, aga kõigepealt on vaja natuke teistsuguseid raamatuid "pidada". Armas Maksuamet. Kuidas teil läheb, kas ilm on ilus? Mulle meeldivad luuletused, lilled ja siilid. Matemaatikas olid mul viied, aga korda hoida ma ei oska ja tolmulappisid kardan. Mul on üks selline sahtel, kuhu ma tähtsad paberid tavaliselt panen, aga vahel vist unustan panna ka. Sellepärast pean käesolevaga teatama, et ma olen kuus ja pool tšekki 2017. aasta väljaminekute kohta ära kaotanud. Kui ma tahaksin rahapesu korraldada, siis ma ei teeks seda kolme euro kaupa, saate ju aru? Head kevadet *kaob kasteheina*

sosipuu

vanaisa: jah, seal linnas hakkab ikka see jutt peale, et kehv on olla, tuleb minna maale puid lõhkuma. mul on selline teooria ka. et oma alumist... kondistikku ma kõndimisega liigutan. Aga ülakehal pole linnas mingit tegevust!

*

vanaisa: ei tea, millal need naabrid meid kohtusse kaebavad... ma seal maja ees juurisin kunagi seda sosipuuhekki ja viskasin neid juurikaid võib-olla siin üle aia. (viipab käega kiviaia taguse enelasevõsa poole) nii et see on siin kõik minu tegu! 

vanaema oma sünnipäeval:
(et kuidas tema lapsepõlves sünnipäeva tähistati): ma ei mäleta midagi! no Raivol [naabripoisil ja eluaegsel sõbral] oli minust üks päev hiljem sünnipäev, võib-olla meil siis koos tähistati natuke. aga mingit suurt sünnipäeva lastekarjaga ei olnud küll. ma ei mäleta ühtegi sünnipäeva, isegi kahekümnendat mitte. ega siis ka polnud mingit suurt... just sel ajal oli vanaisa haiglas ja suremas. ta ikka palus mind, et... (pehme, kurva väsinud häälega): pai laps, tee mulle rohtu, mis mind terveks teeks.

Tiiu ja teised tihased

vanaema hoolib väga puudest. ta helistab mulle iga kord, kui keegi maha võetakse. kaks kasekändu ilmajaama juures teevad tal ikka veel meele kurvaks. Tõravere alevit ümbritseva kuuseheki kallal tehti hiljuti "hooldustöid", st oksad, mis väidetavalt autojuhtide nähtavust varjavad, niideti maha (tõstuki külge kinnitatud niidukiga reaalselt). oksad on rohkem maha rebitud kui lõigatud, mõned tolknevad veel kiudupidi küljes. puhast lõikepinda pole kuskil, kõik oksad on lõhki kistud. sealt pidi mädanik ka hästi sisse minema. kena. keegi juba kaebas ka keskkonnainspektsiooni, eks näis.
vanaema: ma ei taha sinna minnagi! nüüd on natuke tumedamaks tõmbunud, aga alguses oli... nagu lahtine haav kisendab sulle vastu! kas sa mäletad, kui ilusad punased käbid siin olid...

vanaema: ma ükspäev juba tegin linnusöögimaja tühjaks ja pühkisin kõik ümbert puhtaks, aga siis läks vahepeal jälle külmemaks ja ühel hommikul oli seal üks linnuke, muudkui toksis ja toksis nii hoolega seda tühja põrandat... siis ma panin ikka neile veel peotäie, selle jäljed nüüd on seal laiali. no ega ma neid suveni ka toita ei saa.

vanaema: mul käib juba teist päeva siin üks lind! istub iga päev samale [metsviinapuu]rootsule ja vaatab aknast sisse. üldse ei karda, kui ma teda vaatan! pealt on nisuke hallikirju nagu varblane, aga rinnaesine on selline träpsuline roosakas, nagu urvalinnul. aga ma vaatasin sealt raamatust, et urvalinnul on pea peal mingi punane latakas, sellel seda ei ole. ei tea siis.

vanaema jalutuskäigul: nii vaikne on! linnud üldse ei laula?
mina: sa vist ei kuule lihtsalt, kogu sarapuuvõsa on kisa täis.
vanaema: tõesti? tavaliselt ma ikka kuulen küll, kui keegi sidistab.
järgmise käänaku peal röögatas üks rasvatihane kuuseladvas täiest kõrist ja vanaema hüüdis rõõmsalt: aga nüüd ma kuulsin küll!

vanaema: see on nii ilus aeg, kui sinna kuuskede tumerohelise peale tulevad need helerohelised hiirekõrvul kased... ainult kahju, et see nii ruttu mööda läheb.

aga mina mõtlesin, et kui tore, et iga aasta tuleb korraks aeg, kui saab mõelda, et kõik veel alles tuleb.

mina olen seltsimees laps, mina ei tea midagi

Vanaema on filmi-seltsimeeslapsest paar aastat vanem. Käisime kinos.
A: ema, kas sa mäletad ka oma lapsepõlvest sellist segadust? et raadiost tuli mingi üks jutt ja kodus sosistati mingeid teistmoodi asju või ei räägitud üldse...
vanaema: no ega meil kodus ei räägitudki üldiselt mingit poliitilist juttu. ega seal pole midagi imestada ka... aga pioneeriks ma ei astunud... ja pärast komsomoli...  aga komsomoliga... millegipärast keskkoolis ikka hakati peale käima, meil oli selline klass, et tahtis väga eesrindlik olla, ja üks tingimusi oli, et kõik peavad komsomoli astuma.
A: no kuidas sa siis pääsesid?
H: mis pääsesid, nagu vangilaagrisse viimisest oleks jutt!
A: ei ole midagi! ma mäletan isa juttusid, kuidas ta mitte just et hüppas aknast alla, aga enam-vähem. lipsas kuidagi välja ja jooksis lihtsalt minema, ainult nii sai kõrvale hoida! aga kuidas siis teil oli, kuidas sa kõrvale hiilisid sellest?
vanaema: ei, ma ikka astusin! mis mul üle jäi! tead, ei mäleta enam midagi sellest ajast... ja hea on, et ei mäleta.

Kolde puiestee, kus filmis korraks käiakse, oli pärast sõda vanaema kodu. See Oma Kolde majade rida on vist üks väheseid nii terviklikult säilinud miljööga tänavajuppe, nii et igasugu ajastufilmides ta vahel ikka vilksatab. Ja mina olin seal lapsena vanavanaema juures hoida, ma mäletan neid kollaseid maju, rohelisi uksi ja diagonaalselt paigutatud palkidest aedu allameetriperspektiivist. Ma olin harjunud, et tänavad ei lõpe lihtsalt ära, nad jõuavad vähemalt teise tänavani, ja Kolde puiestee lõppes lihtsalt kõrge kinnise väravaga ja see tundus nii salapärane. Ma ei saanud aru, kuidas üks tänav saab nii teha. Seal oli tegelikult palju salapärast. Need rohelised väravad majade vahel, mida meie aial ei olnud, nii et mulle tundus, et need ei viigi kuhugi. Tee, mis läks aedade tagant. Valgetest tellistest õueahi, kus ei olnud kunagi tuld. Trepipraod, kus kasvas müürilill. Keldritrepi must kaev, tänu millele ma teadsin hiljem täpselt, kuidas röövel Hotzenplotzi lugudes kurja võluri lõputud keldrisügavused välja nägid. Brikett, mida aknast sisse loobiti. Seal kuskil oli mingi katel. Must silindrikujuline ahi vannitoas. Ploomipuu, mis kasvas teiste aias, aga ploomid kukkusid meie kompostihunniku kõrvale, ja ebalus nende kuuluvuse suhtes. Miks keegi teine ei arva, et sõnajalad on kõige huvitavamad ja ilusamad asjad maailmas (nagu tegelt ka). Miks need tillukesed kristallkausid ja imeväiksed hõbelusikad on täiskasvanute kapis, mitte nukkude juures. Miks pühapäeviti on halb kaarte mängida. Kõike seda tuli kuidagi lihtsalt aktsepteerida.
See ongi paljude lasteraamatute ja päris lastest tehtud filmide puhul kõige painavam: et laps peab nii palju lihtsalt aktsepteerima, ka juhul, kui see pole lihtsalt mingi temasse mittepuutuv olme, vaid igasugu tema elu mõjutavad otsused ja teod ja (mitte)selgitused. See jõuetuse-, õigusetusetunne. Ja halval juhul lisaks mingi ebamäärane irratsionaalne süütunne. Aga sel ajal olid vist kõik inimesed umbes samasuguses seisundis. Asjad juhtusid. Kukkusid kaela.
Mulle on alati jäänud mulje, et kui pommitamises hävinud Seebi tn maja, Stalini jõulupuude all jooksmine ja kaasnev raudteelistumiselugu välja arvata, siis õnnestus vanaema perel üsna rahulikult maailmasõjast kergemate aegadeni hiilida*. Aga nüüd hakkab nagu meenuma, et ka vanavanaisa Arnold oli vist vapper punaväelane (filmis ütles Feliks ennast ja õde lohutades: vaprat punaväelast ei puutu keegi). Oma prantsuse lütseumi ja Tartu majandusteaduskonna haridusega. Mitte midagi ikka neist inimeste eludest ei tea. Ei tea, kas Arnold kunagi ka sõjajutte või muid jutte rääkis, mina ei jõudnud nende kuulamiseks ilmselt piisavalt vanaks saada. Mul on ainult selline mälestus, mis pärineb vist ajast, kui ta hakkas vaikselt ära surema? (kuidagi märkamatult ja ebatraagiliselt juhtus see minu jaoks) Ma nagu teadsin, et ta on haige, ja vanavanaema viis mind magamistuppa, kus ta voodis lebas. Ma mängisin talle kandle peal ja laulsin ise ka seda lugu: "Ei lind, ei laul ei ole ma, vaid kuu seal kõrgel üleval." Need sõnad on mulle ka alati salapärased tundunud. Seal peab ju mingi lugu ümber olema.** Ma ei mäleta, et oleksin päriselt vanaisale otsa vaadanud või kas vanaisa midagi ütles või tegi. Mäletan vanaema-vanaisa kummis voodi serva ja vanaema läikivat tualettlauda puudritopsiga oma pilgu ees, hämaras toas, eredas kitsas valgusvihus.

Arnold, Elli ja Tiiu.

Raivo (vist) ja Tiiu

*Kusjuures vaat-vaat, mida inimene on võimeline unustama. Praegu lugesin ühte ammust (kustutatud) postitust, kus ma olen ema edasijutustatud lugusid üles kirjutanud. Mainitud on mh lõhkenud pimesoolt ja ohtralt kampsuneid kuduva juudi varjamist.
** Tõepoolest.

"Aga ükspäev oli mul akna taga musträstas! Oli sinna linnusöögimajja roninud ja istus seal sees kõigi oma... nelja jalaga, hihii!"

ajakihid

Vanaema A: M. laenas mulle ühte raamatut, mis rääkis eestlaste elust vanasti, ma ei mäleta nüüd, mis selle pealkiri täpselt oli. Ja mõni ütleks, et seal on ikka väga koledasti räägitud, et kuidas elati, muldpõrandad, ei pestud ja... et ei kujuta ettegi sellist elu. Aga minu isa kodu -- kust see kell pärit on -- seal oli ka muldpõrand! Minu isa oli üheteistkümnest lapsest kõige noorem ja elasid seal kõik koos. Jah, kõige vanema ja noorema vahe oli, ma ei mäleta nüüd, kas kakskümmend viis või kakskümmend seitse aastat.
[...]
Ma mäletan, et vanaemal olid sellised püksid, mis eest olid siiamaani kinni, aga siit alates kuni taha välja lahti. Niisugused lahtised püksid, ja tagant käisid paelaga kokku. Ma olen niisuguseid muuseumides ka näinud. Aga kui tema noor oli, siis ei kandnud naised üldse pükse. Oli lihtsalt palju seelikuid seljas ja... või noh, paljukest seda riiet nende seelikutegi jaoks oli. ... No ja kui raadios rääkis sellest tuhalehelisest -- meie ju pesime ka sellega! Ma mäletan, kuidas seda tehti ja kõik. Ja suhkrupeedist siirupi ajamist mäletan ka. Peet lõigati õhukesteks viiludeks, meil oli seal pesuruumis suur pada, see pandi siis ääreni seda peeti täis ja vesi peale, ja ma ei mäleta täpselt, aga kogu see protsess kestis kaks-kolm päeva, ja kogu aeg pidi inimene juures olema. Millalgi võeti siis need peedid välja sealt ja keedeti siirup paksuks, see tuli selline tumepruun. Mulle see üldse ei maitsenud. Seda pandi pudru peale ja igale poole.

jooksevad kaldale vahtima, varbad vees

Vanaema: Tolmurull pole kedagi tapnud. Las veerevad!

Vanaema katab peegli ööseks linaga.

Vanaema on täiega eraldi tag’i väärt.

*

Avastasin, et mul on kergem taluda tõsiasju nagu see, et ma ei ole viimasel ajal midagi suurt päris tähtajaks valmis saanud, et ma kardan nii paljut, et ma ei saa aidata vanematel rehetaret vundamendile tõsta, et ma ei saa suhtlusolukordades hakkama, et ma ei... jätka sugu, et ma ei ole ilus, et ma ei suuda ühestki sentimentaalsest prahitükist loobuda, et ma olen kärbsemusta suhtes nii ükskõikne või siis selle peale maruvihane – niisiis, et neid tõsiasju on kergem taluda, kui ma mängin, et võiksin olla nõid, kes kondab metsas, vaatab rännuks valmistuvaid hanesid, ehitab lehtedest purjekaid, tunneb natuke taimi ja tähtkujusid ja hästi natuke seeni, oskab siilidega tõtt vahtida, natuke ebatavalisi putrusid ja päris tomatitest tomatisuppi teha, tihase moodi vilistada, odrapõllu servast teri süüa, vale värvi niidiga mantlit parandada ja käed taskus käia. Aga küllap see on selle põgusa kuldse sügise ja heade taskutega pihikseeliku viga.