tean une pealt

Toimetaja ärkab kell pool kuus (vms), teatab: "Unes select'isin hiirega su näo, vajutasin Ctrl + M ja kirjutasin kommentaari helehalli kasti: väljaspool konteksti vajab see ilme selgitust," ja jääb uuesti magama.

(See oli see, mis ma arvasin, et ütlesin, aga kuulda oli hoopis ebaviisakam "Väljaspool konteksti vajab su nägu selgitust" - sedastus, mis sedasi väljaspool konteksti nõudis omakorda hiljem selgitust.)

Näo "valimiseks" tuli kursoriga selle ümber piirjoon tõmmata, käsi oli selles kohmakas, aga osutus oli arusaadav ikka. Tumepunane kriips ühendas piirjoont kommentaariveeruga, et aru saaks, kuhu kommentaar käib.

See on see, kui krüptiliste tõlgete toimetamise ja magamamineku vahele ei jää piisavalt aega, õhturituaale jne.

Aga väljaspool konteksti vajabki iga asi selgitust!

haju

 mina külmkapi ust avades: mhh, kes jättis tule põlema?

noppeid 2

"Kas sa teadsid, et polaarhaid elavad 400-aastaseks, nende lapsepõlv on umbes sada aastat. Noo... eks lapsepõlv üldse ongi umbes sada aastat. Mitte otseses mõttes, vaid figuratiivses!"
"Kas lapsepõlv tundub sulle väga pikana või?"
"No lapsepõlv on sõna otseses mõttes võtnud minu terve elu! ...Nii et mul pole eriti millegagi võrrelda."
(11.03.2020)

"Meie maakodu asub, ma ütleks, pärapõrgus, aga see on Põhja-Eesti termin, karuperse on õige Lõuna-Eesti termin selle kohta, kus see asub."
(12.02.2020)

ära mõtle elust steppides

Jälle üks postitus, mida ma olen üle nelja kuu muudkui kirjutanud ja täiendanud ja muutnud, aga ükskord peab lõpetama. 
Noh, jah. Tahtsin oma lugemispäevikut ikkagi vähemalt aasta otsa pidada, mitte et see poleks mingi meelevaldne mõõt, aga siiski. Aasta on nagu paras toober, millesse asju soolata. Raamatuid siis kokku: jaanuar 4, veebruar 5 (ja pool?), märts 3, aprill 3, mai-juuni 15, juuli 7 ja teine pool aastast, (millest ma siis alles nüüd allpool kirjutan) hale 15, aasta peale kokku 52. Võimalik muidugi, et unustasin midagi vahepeal ära ka.

Ega ma augustis ja septembris midagi väga ei lugenudki. Tegelikult sain suurema osa Byatti "The Children's Bookist" läbi (ja see ongi lihtsalt paks ja tihe ja võttis õigustatult kaua aega), aga sinna ossa jõudes, kus kõik surema hakkavad, ma ei jaksanud. Mitte et see oleks kuidagi ebadelikaatselt või ninaallahõõruvalt või sadistliku naudinguga kirjutatud. Vaid selline see aeg ju oligi. Ikka on raske taluda (seda enam?). Võib-olla hiljem loen lõpuni. Aga selles raamatus oli nii palju imelist psühholoogilist läbinägelikkust, nii usutavad tõelised inimlikud inimesed, et jahmuma pani. Kolmandas isikus vahelduv vaatepunkt käis läbi erakordse hulga tegelasi -- mitte nii nagu vahel, et on psüühikaga peategelased ja siis need ülejäänud; siin on muidugi neid ülejäänuid ka, aga peategelasi, ruumilisi sisuga tegelasi on ikka muljetavaldav hulk. Mul on tunne, et ma oleks nii paljude erinevate tegelaste pilgu läbi rääkivat raamatut viimati lugenud fantaasiažanris. Fantastikas (? on selline sõna?) on kuidagi tavalisem, et tegelasi on tohutu posu ja vaatepunkt vaheldub, sest kõik need tuhat tegevusliini keerlevad erinevate tegelaste ümber ja koonduvad siis mingites dramaatilistes kõrgpunktides. Iseasi, kui nüansseeritud nende tegelaste isiksused on. Jahmatav oli nende inimeste inimlikkus võib-olla seetõttu, et mingi raamistus pani alguses muinasjuttu ootama. See õdus maja, viljapuuaed, lastekari, imepäraseid esemeid täis muuseum, päästetud hulgus, kirjanikufantaasia paralleelmaailm maja ümber. Aga tegelased keeldusid olemast muinasjututegelased, üheselt head või pahad.
Tegelasterohkusega kaasnes ka minu jaoks natuke häiriv võte, nimelt vaheldusid detailsed sissevaated selliste kinoringvaatelike ülevaadetega, kus anti lühidalt teada, millega keegi vahepeal tegeles jne. Ma saan aru, et muidu oleks seda raamatut terve riiul täis, aga see mõjus ikkagi kuidagi rebestavalt. Või jah, tõesti just nii, et "muidu läheks liiga pikaks, kerime vahepeal edasi". Ja kindlasti oli see häiriv efektki kaalutletud jne.

Ja siis Mari Saadi "Mina ise", "Mida teha emaga", "Sinikõrguste tuultes", "Võlu ja vaim" uuesti. Nüüd on mul vist kogu ta ilmunud täiskasvanute proosa loetud? Lasteraamatuid on veel ja esseed ka. Sain kinnitust oma hüpoteesile, et keha-armastus ja vaistlik eluarmastus (vt Winterson) ja kehakummastus ja elukummastus (vt Saat) on seotud (Eedul "Võlus ja vaimus" olid need nii puust ja punaseks kirjutatud, et piinlik neid enam lahtikirjutamisväärseks mõtteks pidada). Ma olin eelmine kord "Võlu ja vaimu" lugedes ikka täiesti teine inimene vist? Rohkem mõistlik hästikasvatatud laps, kes tahtis, et kõik oleks kenasti õigesti ja heasti ja keda igasugu pimedad asjad ja nõidvanaemad hirmutasid (või noh, nagu praegu ei hirmutaks). Igatahes ei tahtnud see kunagine lugemiselamus mul üldse eelmise suve avastusvaimustusega seostuda. Või siis -- võimalik, et "Võlu ja vaim" ei ole kõige parem raamat Saadiga alustamiseks? -- aga ma kahtlustan, et just on, ja et asi oli ikka minus. "Mina ise" (see on lasteraamat) peategelane peegeldab natuke samu teemasid: kas saada selliseks, nagu isa või nagu ema? kas kehaline olemine pole mitte päris õudne? Sisaldab imepärast passaaži varvastest. Jälle veab keha alt:

"Varbad on pisikesed roosad ja ümarad. Nad oleksin end jala seest nagu selleks välja pistnud, et nalja teha. Ja kui ta vahel kõige tõsisemat juttu räägib, liigutavad nad end ja tuletavad meelde, et miski asi ei saa olla päris tõsine, sest keha küljes on varbad. 

Kui suureks kasvadeski varbad kaoksid! Aga ei kao! Ka isa jalgade küljes on varbad, isa suure keha kohta just niisamasugused väikesed ja ümarad.

Varbad näitavad seda, et keegi, isegi päris suur inimene, ei saa olla kunagi päris väärikas. Varbad naeravad kõigi üle!"

"Sinikõrguste tuultel" on tõesti erandlik peategelane, kes mõtleb kehast ja kehalisusest pigem soojusega ja tundub pigem vähemorbiidse inimesega, keda tabab ajutine kriis. Kuigi katse teha inimkeha sarnaselt sooja ja õdusat diivanit lõpeb küll pigem natuke morbiidselt. Üksikasjad on ammu meelest pühitud, aga Saat on endiselt nii paeluv ja häiriv ja tema raamatute lugemine on mind vist teistsuguseks inimeseks muutnud. Kusjuures mul pole tunnet (nagu Turgeneviga), et oleks ma neid varem lugema sattunud, oleksin parem inimene. Aga kes teab.
Läbi lugesin veel Janika Kronbergi ja Brita Meltsi koostatud "Kröitsi". Mulle meeldib see vorm: igaüks ütleb nii, nagu talle asi tundub, ja keegi ei hakka eri perspektiive vägisi üheseks narratiiviks muljuma või midagi järeldama. Keegi daam võib ju väita, et read "meie öö, üks vaesemaid, mis iial olnud kahel" jne on just temast kirjutatud (jään ilmselt igavesti ebatäpselt tsiteerima jutustust sellest, kuidas "ronisin tema juurde voodisse, aga ei saanud talt ühte musu ka kätte!") -- ja võib-olla ongi, ja võib-olla ei ole, ja see on huvitav ja vabastav. Lugemispäevikusse kirjutaks: sain teada palju uut ja tekkis huvi lugeda kirjaniku teoseid. See huvi tekib mul enam-vähem iga aasta, aga kunagi ei jõua selleni. Võib-olla võrdlemisi veidral kombel on ta minu jaoks luuletajana päris oluline ja prosaistina lihtsalt selline... teadaolev.
Tõnis Vilu "Libaveret" lugesin oktoobri lõpus edas- ja tagaspidi ja see tekitas minus nii maniakaalse mõttekeerise, et tahtsin kohe arvustuse kirjutada. Aga siis tuli november jne, matsin plaani maha ja kaevasin nüüd välja ja kirjutangi. Paha lugu on ainult see, et mul on kuidagi raske raamatust endast kirjutada, sest sealt idanevad mõtted lähevad väga targutamiseks ära, kipub tulema rohkem essee teemal "mida ma maailma asjadest ja inimkonna saatusest arvan". Kusjuures ma sain raamatu endale juba suvel (augustis?), tigupostiga ja puha, ja tegin ta seal maal võrkkiiges lahti ja põrnitsesin nagu laepragusid, ei saanud üldse pihta. Sügisel proovisin uuesti ja kõik oli teisiti jne jne. Nii et tasub mitteavanenud raamatuid uuesti proovida, selle peaks endale meelde jätma.
"Libaverega" paralleelselt lugesin (jälle vist võrdlemisi veidral kombel) Marie Heibergi. Sest lause "käisin üksi tähte valgel" on mind peaaegu käibefraasiks saamiseni kummitanud, aga seda ükskord tsiteerides pidin tunnistama, et midagi peale pealkirja nagu päriselt lugenud eriti polegi. (Tegelikult on Heibergi tekstidest päris palju laule tehtud, nii et üht-teist mäletasin sedakaudu küll.) Ja ka nii kummalise paari vahel nagu Vilu ja Heiberg tekkis mingeid paralleele. Ikka need suuremad või väiksemad augud keele mugavas pinnas nagu tähed taevasametis. Kuigi R. kommenteeris üle õla lugedes: "see on nii geneeriline luule, kuidas keegi midagi sellist üldse lugeda saab?". Mis pole ka päris ebaõiglane märkus. Minu jaoks oli Heibergil siiski üllatavalt - eiteagi - kaasaegseid tundmusi ja mõttekäike. Umbes nagu mu üllatus Anna Haava üle. Ei ole nad üldse nii tolmused, kui millegipärast tunduma kipub, et ainult tasa kannelt helistavad.
Maarja Kangro auhinnaraamatut lugesin ka. Mõjus jälle nagu varemgi -- raske kirjeldada, kuidas, sest ta stiilis pole justkui midagi sellist, mida harilikult kirjeldatakse sõnadega "nõiduslik" või "paeluv", ega ka mingit erilist põnevusekruttimist (selles raamatus, novellides on muidugi narratiivset pinget palju, kuigi seda ei nimetaks vist ka ju põnevusekruttimiseks), aga mul tekivad tema raamatute lugemise ajal tõsised toimetulekuraskused, sest ma ei suuda muule elule eriti keskenduda, tahaks tagasi lugema. Ja ma pole muidugi originaalne selle nentimises, aga see pilgu teravus ja vankumatus on väga õudne ja imetlusväärne ja, ee, lahe. Mingi (ootamatu?) stiililine/mõtteline resonants on vist üks põhjus, millepärast ma nii seestunult loen. Nagu siis, kui avastad voodis ümisedes kogemata, mis lainepikkusega su madratsi veits lahtine vedru on (ma ei tea, mina olen vist siis vastupinisev madratsivedru selles võrdluses? või terve madrats? kellel on erinevaid vedrusid? palun vabandust, see võrdlus ei meigi vist üldse senssi, aga ma jätan ta siia puhtautokommunikatiivse pildina sisse. või no see, kui saad aru, et keel on nüüd täpselt hääles, sest sa kuuled sihukest õiget vibratsiooni ja ülemhelisid, see fookus, noh. aga see on juba teine võrdlus, siin ei pinise enam lugeja, vaid tekst -- noh, ikka see saledasse stroofi surutud elementide pime raev, lõpuni hirmuäratavalt stiilne.).
Mulle tõesti meeldis Johanna Rossi arvustus Vikerkaares, kus ta Kangrot ja Mutti võrdleb ja sõnastab väga täpselt (öeldes muudki tabavat, aga ma korjasin muidugi välja endale arusaadava / oma kinnisideedega haakuva): mõlema tegelastel on see eemalseisev vaatlejapilk, aga Kangro omad suudavad vaadelda ja päris hoogsalt tegutseda samal ajal, Muti omad pigem mitte.

Puhas kadumine. Annihilatsioon. Sellest on kohati meeldivam mõelda kui millestki muust. Kas poleks võimas: haihtuda äkki täielikult, koos kõigega, mis on su isikuga seotud? Üksainus välgusähvatus hävitaks kõik jäljed; kogu jama, mis sa oled siin teinud, kaoks murdsekundiga, ja mitte ainult maa pealt, vaid inimeste mälust samuti.
Kahtlemata oleks see snobistlik ja moraalitu, kui ainult mina saaksin niimoodi kaduda. Ebaaus teiste suhtes, kelle jäljed peavad jääma vedelema: mälestused, kujutised, asjad, teosed. Sest midagi peab järelpõlvedele jääma, Partridge'il on õigus. Pealegi, kas pole füüsilisest olendist üldse kõrk ihata täielikku annihilatsiooni? Olemas on ju oldud, füüsiliselt ja sotsiaalselt olemist nauditud, oma keskkond tekitatud, kuidas võiks nüüd äkki loota, et kõigest sellest saab ühe hetkega lahti?
Aga kui kõik ei hävi ja meie isikust peab mingi jälg jääma (rohkem kui ainult laip), siis olgu see juba uhke jälg. Ja olemegi tagasi seal, kus enne. See tähendab elus ja auahned.
(286-287)  

Annie Saumonti "Aeg elada ja teisi jutte" lugesin Tartu-Tallinn bussis ja suutsin teatud kohtadel vaevu hoida end valjusti õhku ahmimast / niutsumast / oigamast, nagu marionettnukk autori niitide otsas, tõesti, narratiivne ehitus on nii tõhus ja mõjus ja mõni lause on lihtsalt tahke ja sile ja ootamatu nagu mingi... kurikas.
Siis millalgi -- raske öelda, mis põhjusel -- diagonaallugesin enamjaolt tagant ettepoole läbi Piret Järvekülje mälestused "Ei ole halbdust ilma headuseta". Ilmselt kõige obskuursem raamat mu aastas, ja mul pole aimugi, miks see vanaema riiulis on, aga korra olen ma seda juba lugenud ja end nartsuks nutnud, ja seekord ka -- oli vist tahtmine nutta lihtsalt. Peale selle, et tal oli väga ilusast väga kiiresti väga kurvaks muutunud lapsepõlv, oskab ta tegelikult ka päris hästi kirjutada. Noh, ei ole just kirjandus, aga kuidagi armsalt siiras mälukildude jada (ja kummalisel kombel mõjuvad ka nende kildude loostamiseks kasutatud võtted ja mustrid, umbes nagu pealkirja vanarahvatarkus, kuidagi armsana). Ta ei tagantjäreletarguta eriti ja tal on väga hea mälu. Kui nüüd mõelda, siis selle raamatu võlu on natuke sarnane kellegi blogi lugemisega, tuled väikeste juppidena läbi tema elu. (või igatahes on sarnasus selles, kuidas need mulle mõjuvad. et võin üsna abitult nendesse kinni jääda kella neljani öösel.) Ainult et blogides pole üldiselt seda tagantvaates tervikutloovat pilku.
Jõulukingiks sain (ja ise kinkisin vanaemale) Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb". Hiilgav kingiraamat, tõesti. Ja no see on peaaegu väljakannatamatult nunnu, aga siiski mõnevõrra tempereeritud ka. Põhiliselt naljaga. Aga mulle tundub, et vastuvõtlikus eas ja /või olekus inimestele (või ka neile, kes ei tundu vastuvõtlikus olekus olevat) tasub ka sellepärast see raamat ette sööta,  et see on nagu selline... headuse virgutamise raamat. Tegime Hiiumaal õega piparkooke ja ema luges seda kõrval ette ja siis lähenes nunnusus küll juba kriitilisele piirile. Aga pärast pesi õde omal algatusel kõik nõud ära. :) Ma plaanisin seda küll hoida ja tasatargu tarbida nagu köhasiirupit, aga kogemata kallasin suurema osa juba uueks aastaks kõrist alla. Pealegi sisaldab see siile. Nimedega Päts ja Ernesaks. *heldimuspisar*
Toon Tellegeni "Kõik on olemas" (Vahur Aabramsi tõlgitud) on mul küll köhasiirupiks. Seda ma ei saa järjest lugeda mitte sellepärast, et läägeks läheks, vaid silmad muutuvad lihtsalt suurest õnnest uduseks ja kõrvad hakkavad kumisema. Sisaldab siile. Loomulikult.
Triin Paja "Nõgest" lugesin ka, BA preemia ja puha. Mulle meeldisid ta luuletused Värskes Rõhus, isegi väga. Oma reaktsioonist raamatule üritan siiamaani aru saada. Kõigepealt üllatas kaanekujundus. Kui ma Pajast midagi enne ei teaks, siis ma seda raamatut vist lähemalt ei vaatakski (?). Kaaned ei läinud üldse kokku minu kujutlusega tema luulest. Võib-olla millelegi muule oleks see kujundus hea. Ja luulest endast: ilmselt oli vale lugeda raamatut ühe õhtuga järjest sellise buldooseri järjekindlusega. Tegelikult vist ei peagi luulekogu seda välja kannatama, ei pea. Esimese muljena tundus mulle igal juhul, et need tekstid oskavad väga ilusasti mingeid närve puudutada, aga kui loed muudkui ühe teise järel, siis on oht, et see närv tuimeneb. Ja midagi on nende kujunditega -- kord tundusid imeliselt udused, kord natuke tüütult udused. Ja mõnikord nende kordamine töötab, mõnikord mitte. Mõnikord võngub staatika väga mõjuvalt, mõnikord mitte. Mõnikord see muutumatu meeleolu kõnetab intensiivselt, mõnikord mitte. Siis hakkasin kahtlustama, et ma olen viibinud selle raamatu lugemiseks liiga reipas ja elujaatavas meeleolus (imelik küll), võib-olla sobiks mu tavalisema surma-poole-olekuga paremini. Seal on mingi väga tuttav maailmast ja kirgedest ära pöördumise, kehatuse, peaaegu taimse rahu igatsemise tunne, aga mul on vahetevahel mingi probleem selle tunde vastuvõtmisega sellelt häälelt. Miks, ei saa aru. Aga mõnikord on väga ilus.

Hölderlin, tahan olla jasmiini väsinud valgus, mis ei lange, ei puuduta.

Jean-Paul Didierlaurenti „Ettelugeja 6.27-ses rongis” oli kontseptsioonilt ju tore, kuigi väheke mustvalge (paha, kole ja kuri raamatuhävitaja; õilsad, kuid majanduslikus sundsituatsioonis vaimsete huvidega sinikraed, kellel kirjandus aitab neid ümbritsevast hallist argielust kõrgemale tõusta). Aeg-ajalt on päris amüsantne (vanadekodu stseenid) ja leidlik (vanapaberimassi kadunud jalgade otsimine), aga kokkuvõttes võib-olla natuke liiga nunnu. Samas lugesin ta ikka läbi ja mõtlesin natuke trotslikult, et ma ei kavatse lasta snooblikul ninakirtsutamisel endalt ära võtta seda rõõmu, mis sellest raamatust saada on. 
Veel leidsin detsembris õe riiulist Valda Raua tõlkes Salingeri, mille nad isaga äraviskamisest päästsid (kogu meie Tallinna kodu näeb välja, nagu oleks sinna uppuvalt laevalt raamatuid päästetud, suvalised kuhjad igal pool jalus, ja peaaegu uppuva laeva stsenaarium oligi, ilus). Selles raamatus olid "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad", "Franny ja Zooey", "Kuristik rukkis" ja ports lühijutte. Ma olin mingis lapseeas (9. klass vms) lugenud "Kuristikku" ja lühijutte sellest eraldi ilmunud "Banaanikala" kogumikust. Ütleme nii, et lühijuttudest ei saanud ikka mitte midagi aru ja "Kuristikku" vaatasin vist enam-vähem samast vaatepunktist, kust Holdeni väike õde Phoebe. Et miks on vaja niimoodi pahandust teha ja teistele muret valmistada ja nagu jah, Holden, ma saan aru, et sa pole mitte pahatahtlik, vaid et sul on isiklikke probleeme ja traumasid ja õiglast kriitikat ühiskonna suhtes, aga see, kuidas sa käitud, ei ole ju ratsionaalne lahendus! Oh seda helget mõistuspärast lapsepõlve. Pealekauba hakkan mõtlema, et ma vist ei hinnanud selles vanuses üldse (?) õrnust. Mis mulle praegu Salingeri juures võib-olla kõige tugevamini mõjub. Ähh, sentimentaalne vanadus. Või siis on minust lõpuks saanud teismeline (Noor Emotsionaalne Inimene). "Puusepad" ja eriti "Franny ja Zooey" olid igatahes paras... jah. Mõjusid.

"Ma tean kõike, mis sa mulle räägid. Sa ei ütle mulle mitte ühtegi asja, mille üle ma ise mõelnud ei oleks. Sa ütled, et ma tahan Jeesus-palvelt midagi saada -- ja sinu sõnade järgi teeb see mu niisama kasuahneks, nagu on need, kes ihkavad endale soobelkasukat, või olla kuulsad, või mingil moel ilmatuma lugupeetud. Seda kõike ma tean! Sa heldus küll, kas pead mind päris nõdrameelseks või?" Ta hääl värises sedavõrd, et see muutus nüüd juba peaaegu kõnetakistuseks.
"Hea küll, rahulikumalt, rahulikumalt."
"Ma ei saa olla rahulik! Sa ajad mu päris marru! Mis ma sinu arvates siin selles tobedas toas teen -- võtan kaalust alla nii mis kole, ajan Bessie ja Lesi murest hulluks, pööran kogu maja ja kõik pea peale? Kas sa arvad, et mul ei ole niigi palju mõistust, et muretseda motiivide pärast, mis mind seda palvet lugema panevad. See just ongi, mis mind vaevab. Et ma olen eriti nõudlik selle suhtes, mida ma saada tahan -- antud juhul on see mitte raha ega lugupidamine ega kuulsus ega muud taolised asjad, vaid vaimuvalgus või rahu --, siis ei tähenda see veel sugugi, et ma oleksin vähem isekas ja omakasupüüdlik kui iga teine. Vastupidi -- olen seda veelgi enam! Ja ma ei vaja kuulsat Zacharias Glassi, et temalt seda kuulda!" Siinkohal ta hääl otsekui murdus ja ta hakkas Bloombergile jälle erilist tähelepanu osutama. 

471

"Kui sa ei suuda Jeesust näha täpselt sellisena, nagu ta oli, läheb sul kaotsi kogu Jeesus-palve mõte. Kui sa Jeesust ei mõista, ei mõista sa ka tema palvet -- see, mida sa kordad, ei olegi palve, vaid mingi organiseeritud silmakirjatsemine. Jumala eest! Jeesus oli ülivõimekas asjatundja, kes täitis äärmiselt tähtsat missiooni. Ta ei olnud mingi püha Franciscus, kellel oli aega palvelaulukesi ümiseda või lindudele jutlust pidada, või teha muid armastusväärseid asju, mis on Franny Glassi südamele nii lähedased. Nüüd räägin ma küll päris tõsiselt, pagan võtku. Kuidas sa seda ise ei näe? Sa võid kindel olla, et kui jumal oleks tahtnud töö jaoks, mis Uues Testamendis ära tuli teha, nii läbi ja läbi võluvat isiksust nagu Püha Franciscus, oleks ta valinud tema. Aga ei -- ta valis kõige parema ja taibukama, kõige vähem sentimentaalse ja täiesti järeleaimamatu meistri, keda üldse valida oleks saanud. Ja ma vannun sulle, et kui sa seda ei näe, siis läheb sulle kogu Jeesus-palve mõte kaduma. Jeesus-palvel on ainult üks eesmärk, üksainus eesmärk -- anda inimesele, kes seda loeb, Kristuse-tunnetus. Mitte aa soetada endale mugav mina-olen-sinust-parem nurgake kohtumisteks ja ligilitsumisteks jumaldatava püha isiksusega, et ta su oma käte vahele võtaks, su kõigist kohustustest vabastaks ning hoolt kannaks, et kõik sinu vastikud Weltschmerz'id ja professor Tupperid minema läheksid ja enam eales tagasi ei tuleks. Ja jumala eest, kui sa oled küllalt intelligentne seda nägema -- ja sa ju oled, kuid ometi keeldud sellele oma silmi avamast, siis sa ju kasutad seda palvet kurjasti, kasutad seda vahendina, et endale nõutada maailma, milles on ainult nukud ja pühakud ning ei ainustki professor Tupperit."
486-487 

"Kas tead, mida ta mulle veel ütles?" jätkas ta. "Kas tead, mida ta mulle kõigi pühakute nimel kinnitas? Eile õhtul ta jutustas mulle, et kui ta oli kaheksa aastat vana, jõi ta ükskord Jeesusega köögis ingverimõdu. Kas kuuled või?"
"Kuulen, kuulen... kullake."
"Ta jutustas, et ta istus -- need olid täpselt tema sõnad --, et ta istus üksinda köögilaua ääres, jõi ingverimõdu ja sõi soolaulki ja luges "Dombey ja poega", kui äkki Jeesus teisele toolile istus ja endale ka väikest klaasitäit ingverimõdu palus. Väikest klaasitäit, pane tähele -- need olid täpselt tema sõnad. Tähendab, ise ta räägib niisuguseid asju ja siis veel arvab, et tema on see õige minule nõu ja õpetust jagama ja muud taolist. Just see mind nii vihale ajabki! Et kas või sülita! Kas või sülita!"
501 

"Ah, sa ajad mind närvi, Franny! Anna andeks, aga ajad tõesti. Sa oled teinud suure, paganama jahmatava avastuse, et kogu näitlemise elukutse kubiseb ahnitsejaist ja käparditest. Ma mäletan, sa tegid isegi näo, nagu oleksid sa vapustatud, et kõik uksehoidjad ei olnud geeniused. Mis sinuga küll lahti on, tüdruk? Kus on sinu ajud? Kui sa oled saanud veidravõitu kasvatuse, eks siis kasuta seda, kasuta seda. Sa võid korrata oma Jeesus-palvet kuni viimsepäevani, aga kui sa sealjuures ei taipa, et lahtiütlemine on ainus asi, mis igasuguses usuelus tõeliselt loeb, siis ma ei usu, et see palve sind tolli võrragi edasi viiks. Loobumine, tüdruk, ja ainult loobumine. Soovidest lahtiütlemine. "Kõigi ihade kõrvaleheitmine." Kui sa seda kuramuse tõtt teada tahad, siis kõigepealt ihkamine ongi see, mis inimesest näitleja teeb. Miks ma pean sulle rääkima asju, mida sa isegi tead? Kusagil rea keskel -- ühes kuramuse inkarnatsioonis või teises, kui soovid -- sa ihaldasid mitte ainult saada näitlejaks, vaid ihaldasid saada heaks näitlejaks. Nüüd on see sul käes. Sa ei saa selle juurest, mida su ihkamine sinust on teinud, niisama lihtsalt minema kõndida. Põhjus ja tagajärg, tüdruk, põhjus ja tagajärg. Ainus asi, mida sa nüüd teha saad, ainus usuline tegevus sinu jaoks on näitlemine. Näitle kas või jumalale, kui tahad, ole jumala näitleja, kui tahad. Mis võiks veel kaunim olla? Sa võid vähemalt proovida, kui sa tahad -- selles ei ole midagi halba, kui sa proovid." Järgnes lühike paus. "Aga nüüd oleks sul aeg juba peale hakata, tüdruk. Iga korraga, mis sa end ringi keerad, jookseb see neetud liivakell tühjaks. Ma tean, millest ma räägin. Täna õnne, kui sa selles kuradima haruldases maailmas korra aevastadagi jõuad."
505 

Teisest otsast kostis uuesti hääl. "Ma mäletan oma umbes viiendat esinemist "Targa lapse" saates. Asendasin paaril korral Walti, kui ta ühes näidendis kaasa tegi -- kas mäletad, kui ta näidendis kaasa tegi? Igatahes hakkasin ma ühel õhtul enne saadet pirtsutama. Just kui me Wakeriga uksest välja minema hakkasime, ütles Seymour, et ma puhastagu oma kingad ära. Ma olin vihast lõhkemas. Ütlesin Seymourile, et kogu stuudio publik on kretiinid, teadustaja on kretiin, saate tellijad on kretiinid, ja mina nende kuramuste pärast küll kingi puhastama ei hakka. Ma ütlesin, et sealt, kus me istume, ei ole neid kingi niikuinii näha. Ta ütles, et ma puhastagu kingad sellegipoolest ära. Ta ütles, et ma puhastagu neid Paksu Proua pärast. Ma ei teadnud, mida põrgut see küll tähendas, aga Seymouril oli ehtne Seymouri-ilme näol, ja niisiis ma puhastasin kingad ära. Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua pärast kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin -- kõik need aastad, kus me sinuga koos esinesime, kui sa mäletad. Ma arvan, et ainult paaril korral jäi see mul tegemata, ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, et tal on arvatavasti vähk, ning... ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli mõtet."
Franny seisis nüüd püsti. Ta oli peo põselt ära võtnud ja hoidis nüüd toru mõlema käega. "Mulle ütles ta sedasama," lausus Franny torusse. "Ükskord ta ütles mulle, et ma katsugu Paksu Proua pärast hästi naljakas olla." Franny võttis ühe käe toru ümbert ära, pani selle hetkeks pealaele, siis hoidis toru jälle mõlema käega. "Mina ei kujutlenud kordagi, et ta oli rõdul, vaid et tal olid väga -- tead isegi --, väga paksud, laienenud veresoontega jalad. Ja ta istus hirmus koledas korvtoolis. Aga värk oli tal küll, ja raadio üürgas päev läbi! Minu omal ka!"
"Jah, jah, jah. Aga las ma ütlen sulle nüüd veel midagi, tüdruk... Kas kuuled või?"
Franny, kes näis olevat äärmiselt pinevil, noogutas.
"Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või televisioonis, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse -- kas sa kuuled mind? Nende hulgas ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kaasa arvatud professor Tupper, sõbrake. Ja veel tosinate kaupa tema kuramuse onupoegi. Mitte kusagil ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kas sa siis seda ei tea? Kas sa siis ei tea seda kuramuse saladust? Ja kas sa ei tea -- kuula nüüd mind -- kas sa ei tea, kes see Paks Proua tegelikult on? ... Ah, sõbrake. Ah, sõbrake. See on ju Kristus ise. Kristus ise, mu sõbrake."
Franny rõõm oli nii suur, et ta suutis vaevalt toru hoida, kuigi tegi seda mõlema käega.
506-507

Meesteta juuli

Eelmises postituses oli ka juba mõni juulikuu raamat sees, aga siin on ülejäänud. Nagu näha, kukkus kogemata välja meesautoriteta juuli.

Sarah Winman, "Kui jumal oli jänes"
Siri Hustvedt, "Meesteta suvi"
Jeanette Winterson, "Why be happy if you could be normal" (audioraamat)
Sylvia Townsend-Warner, "Scenes of childhood"
A. L. Kennedy, "The blue book"
Mari Saat, "Laanepüü"
Valentine Ackland, "For Sylvia. An honest account"

Hakkasin 1. augustil tublisti kirjutama, et kuuarvestusega jälle järjele saada, aga siis valutasid mul kolm päeva järjest mingid enneaimamatud punktid silmade vahel (võib-olla sellest, et ma lõin midagi saltolaadset tehes pea mürtsuga vastu merepõhja, aga võib-olla lihtsalt ülepingest) ja ma kujutasin juba ette, et ei saa enam elus sõnagi lugeda, ja vältisin tükk aega üleliigset arvutisse vaatamist ja jõllitasin selle asemel rohelisi kaugusi. Aga nüüd on need hirmud juba unustatud, nagu näha.
Muidu olen hakanud muretsema, et kas mulle meeldivadki nüüd lihtsalt kõik raamatud? Igatahes kehtis mul silmavahejuhtumini endiselt konveirirežiim, raamatute vahele ei tohtinud eriti mõtlemisruumi jääda.

Winmani, Hustvedti ja Kennedy raamatut lugedes mõtlesin muuhulgas oma praeguse tõlke juures esineva probleemi peale. Nimelt on mul -- ja minu meelest üldse eesti keeles -- raske kirjeldada, ee, suguelundeid ja suguelu ilma kaldumata labasusse, kliinilisusse, sentimentaalsetesse eufemismidesse, nilbevõitu klišeedesse, hämaratesse vihjetesse või igasugu muudesse võsadesse. Noh, ma ise olen ka natuke selline nunnakoolikasvandik (ma mõtlen seda kujundina. pealegi ma ei usu, et keegi koolist nende asjade kohta hea mõistliku keelekasutuse õpib). Igatahes on mul tekkinud kahtlane tunne, et Winman traageldab igasse raamatusse ühe või paar seksistseeni sisse, sest selline on ometi tänapäevase eelarvamusteta ja selgepilgulise kirjaniku viis. Ja see kahtlane tunne ütleb ka, et võib-olla on neis midagi õige pisut liiga püüdlikult täiskasvanulikku ja poeetilist-aga-mitte-kõrvalepõiklevat ka inglise keeles. Hustvedtiga seda kahtlast tunnet ei teki, sest irooniaga saab asjad kergeks teha, aga samas on see iroonia seal piisavalt sõbralik ja täiskasvanud, mitte madaldav ega labane peldikuseinakritseldus. Aga kui muigavat kõrvalpilku ega irooniavirvendust ei ole, kas siis ongi kohe ebamugav? Kennedy raamatus ei olnud. See oli päris muljetavaldav. Kennedy raamatus oli väga palju muljetavaldavaid asju. Kõik sõnad olid nii pingule tõmmatud, et natuke raske oli lugeda. Mitte keeruline või pingutav, vaid pinges. Sest tegelasteks on inimesed, kes ei suuda lihtsalt rääkida ja kellel kõigi tähenduste taga, kõrval ja küljes on lõputult teisi. Ja kui nad lõpus siis suudavad justkui lihtsalt rääkida, on see päris muljetavaldav. Osa sellest lihtsalt rääkimisest toimub (minu meelest) ka voodistseeni kestel. Lugesin paari ametlikku ja ka amatööriarvustust (Goodreadsist) ja "The blue booki" puhul kohe lausa läbivalt mainitakse erootilisust. Ahsoo. No vot, seda tõlgitud ei ole ja ma ei saa šnitti võtta, aga see pole ka samamoodi kirjutatud nagu Winmani voodiolukorrad. Pole nii eraldi tükina vahele õmmeldud ja sõnad ei ole ebamugavad. Aga võib-olla ma olen Winmani suhtes siiski ebaõiglane ja lihtsalt ise saamatu ja peenutsev.
Praegu loen Byattit, kus üks tegelane võtab asja kenasti kokku: "This is - as sex always is, my dear - both ludicrously comic, and passionately important."

Wintersoni ja Townsend-Warneri lapsepõlvemälestused kõlksusid vahepeal huvitavalt kokku. Eriti nende emad moodustasid mu peas mingi paari ja sinna lisandusid veel Acklandi lapsepõlv ja ema. Winterson ja STW tunduvad ka oma vaistlikult ellujaatava suhtumise poolest sarnased, Ackland on samas pigem lõpututesse enesekirjeldamise ja urgitsemise keerdudesse kaduv ja näitlikustab igasugu kategooriliste, olemuslike enesekirjelduste ohtusid ("ma olen nii halb / ma olen nii arg / ma olen nii nõrk / nii andetu" -- ja siis ei saagi justkui hea, vapper, tugev ja andekas olla, isegi kui oled). Oh seda draamat. STW seevastu teeb nalja, vahel ka päris kipitavate olukordade üle, nagu tal vist kombeks on. Winterson on muljetavaldavalt ebadramaatiline ja matter-of-fact ja mingid kirjeldused jäävad kummitama ja ühel toredal hetkel laulis ta seal lapsepõlve lemmikhümni "Cheer up, ye saints of God!" sellisel reipal torutaval toonil. Hea laul, väga kasulik. "You'll be sorry you worried at all in the morning!" Aga neist raamatutest ei mäleta ma tegelikult enam kuigi paljut. Konveierlugemise pärast ja muidu ka.

Saadi „Laanepüüs“ on jälle selline elust ära pöörduv/-nud peategelane, nagu paljudes ta juttudes. Aga nagu kõige huvitavamad ja sümpaatsemad elust ära pöördujad, on ka Mart selline... eluga kõhklemisi ja vastutahtsi nõustuv, kõhklemisi ja vastutahtsi elama nõustuv. Kui Winterson ütleb elule „Jah!“, siis Mart ja temataolised (ja mina) ütlevad elule midagi sellist nagu: „Ahsoo... no hea küll siis, võib-olla tõesti, vaatame.“

Kui siin juba ennist kehadest ja kehaosadest ja nende kasutamisest juttu tuli, siis Saadi kahvatut tüüpi tegelased tunduvad vaatavat neid eluavaldusi samasuguse kummastunud pilguga nagu kõike muud. Ilus see inimkeha nüüd just ei ole, halb otseselt ka mitte. Selline „ah selline see kõik siis ongi või, nojah, tohoh“-pilk. Samas mitte päris klassikalise kõrgelennulise keha-vaimu vastanduse moodi. „Laanepüü“ alguses oli see küll lausa päris häiriv, kuidas kõik naised olid kuidagi olemuslikult inetud, parimal juhul labasevõitu või, ma ei tea, natuke deemonlikud, südametud, haiglaselt iharad või omakasupüüdlikult salakavalad (kui keegi loeb ja kõigile neile epiteetidele kandjaid ei leia, siis... ma ekstrapoleerisin). Nii ebasümpaatseid eluinimeste negatiivse külje esindajaid polegi Saadi raamatutes justkui näinud, kui „Udumäe kuninga“ joobnud tegelase õudsed nägemused jaaniööl kõrvale jätta. Siin on ka muidugi tegu tegelase vaatepunktiga, aga seda ei moonuta siin mingid meelemürgid. No ja (nagu ma olen juba sada korda kirjutanud?) mul hakkab alati kõhe, kui keegi sellise kibeda või isegi tigeda pilguga vaatab. Hea küll, Mardi pilgus on võib-olla pigem selline jahmunud-hajameelne põlgus. Nagu ka tema armastus on jahmunud-hajameelne. Pärastpoole ilmub ka selliseid tegelasi, kes ei siple selles haisvas elumudas. Kuigi päris säravalt ja punapõsiselt elada oskab neist võib-olla ainult üks või kaks.

Mõtlen ikka selle Epp Annuse Saadi-artikli peale, kus on vastandus tõelise ja võltsi elu vahel. See, et punapõsiste (nagu ma seda tüüpi tegelasi „Udumäe kuninga“ järgi oma peas kutsun) elu on tegelikult ikkagi ka mingi (enese)pettus ja silmamoondus (nagu võiks vast enam-vähem Annuse artiklist järeldada), ma endiselt päriselt ei usu. Kui ma vahepeal üritasin välja mõelda, mis nende elus siis võlts, valesti või puudu on (sest ega selles ei saa neid süüdistada, et teised elada ei oska ja nende õnn on ebaõiglane), siis tuli pähe, et võib-olla on surm nende elust välja lülitatud ja ära peidetud, samas kui need niigi pidevalt, teadlikult või teadmatult, surma poole olevad hädised mõtlikud tegelased on surmaga kohtumiseks paremini valmistunud. Noh, see ei pea küll paika. Ma ei mäleta küll, kas Saadil on kuskil punapõsiste ja surma suhetest pikemalt juttu, aga raamatuid me kasutame ikka pärismaailma peale laotamiseks, eks ole, ja minu meelest saavad sellised päriselt punapõsised inimesed surmaga hakkama küll, aga teistmoodi. Mitte et nende peredes õnnetusi ei juhtuks või kannatusi ja vanadust poleks, aga seal on see lahendatud kuidagi elu jätkuvuse kaudu. Kahvatupõsksed ei oska end võib-olla sellise üleinimliku voo osana tunda, vähemalt mitte lohutaval moel.

Mul on nüüd tahtmine hakata mingeid skeeme ja süsteeme joonistama, aga kuigi selline tegevus on väga haarav ja huvitav, tundub see aina mõttetum ja ebaõiglasem. Ja samas see ikkagi aitab paremini aru saada. Ja samas ikkagi takistab paremini aru saada. Oh häda. Peab igal juhul meeles pidama, et alati on kuskil mõni samas ikkagi.

Mulle paistab, et punapõsiseks otsusega hakata ei saa. Selliseks, kes elule vaistlikult „jaa“ ütleb. Võib-olla väga pika harjutamisega, kuigi ma seda küll hästi ette ei kujuta. Öelda elule „nojah, hea küll siis“ tundub aga küll otsusena, sellise hämarast kohusetundest kantud hämaralt eetilise, aga mitte vaistliku, loomupärase otsusena. Võib-olla saab elule ka kaalutletult ja mittevaistlikult „jah, raisk“ öelda, võib-olla.

"Kuhu selle tööga jõutakse!" sõnas ta viimaks nagu pahaselt. "Selleks, et elada, tuleb vähem toota ja vähem tarvitada - niikaua, kui see keskmise inimese arusaamiseni ei jõua, saab minna ainult hullemaks..."
"Kuule," küsis ta siis äkki selginenud ilmega, "mis sa arvad, kui teha selline ülesanne, kus ühiskonna sihiks on inimese täiustumine? Aga täiuslikumaks lugeda sellist inimest, kes vähem toodab, vähem tarvitab ja rohkem mõtleb. Kas sealt ei võiks huvitavaid asju välja tulla?"
Ilma ei osanud selle kohta midagi kosta.
"Aga mina küll kärbseid tapmata ei jäta," ütles ta hoopis, "eriti kui laps sünnib! Ei või lasta kärbestel lapse peal jalutada!"
"Ah, muidugi," nõustus Mart, "ma rääkisin niisama rumalust! Küll ma neid ka tapan, kui vaja..."
"Ainult... mul on nii paha tunne, kui pean midagi elavat katki litsuma," lisas ta seejärel, ise sealsamas oma ülestunnistuse üle kohmetudes.
(101)

Kas olla või ei

Publiku nõudmisel (höhöö) uus teatripostitus sarjast "kui ma juba rongipileti Tallinna ostan...".
Noh... "Hamlet". Mis ma sellest ikka kirjutada saan. Hamlet ja harrastusnäitlejad ja Jaan Tooming ja Nero Urke. Võib-olla ei olegi võimalik "Hamletit" mängida, kui sa pole harrastusnäitleja või Nero Urke. Ei teagi tegelikult, miks just sellel tekstil (minu jaoks?) selline käsitamatu kaal on, nagu see oleks mingi näidendite näidend (?). Hamlet on muidugi üsna rollide roll.
Lavastus kestis (kavalehe järgi, ma kella ei vaadanud) kaks tundi, nii et muidugimõista oli kärpeid. Oli nihutusi. Näiteks Horatio ei jäänud elama, et tulevatele põlvedele õpetlikku traagilist lugu jutustada, vaid kukkus armsalt koomilise matsuga külili. Viimase tunnistaja surm (kui ka mitte selle koomika) oli kooskõlas kontseptsiooniga. Millest andis aimu lavastaja tekst kavalehel. Mis nõretas, andku teatrisuurus mulle andeks, minu meelest üsna higisest siirast teismelisepaatosest ökoloogilise maailmalõpu teemal. Kui etenduse jooksul selle saatesõnaga erilist seost ei täheldanud, siis Hamleti viimastele sõnadele järgnev ähmane pildikompilatsioon naftastest lindudest, prügimägedest ja -jõgedest, kõrbestunud maast ja näomaskidest, mis tipnes -- I kid you not -- hülgebeebi süüdistavasilmse laibaga... teostas seose kava ja lavastuse vahel umbes sama delikaatselt nagu rull jämedat köit.
(ja muidugi ah miks, ah miks pean ma ökokalüptilise siira higise teismelisepaatose üle muigama, kui ma ju usun põhimõtteliselt ise ka, et see on teema, millest tuleks pasundada (muuhulgas ka) siiralt ja vormi kraasimata? miks mul on piinlik tahtmine muiata? teine lugu on muidugi sealt paistnud determinismiga, aga ma ei jaksa siin tegelikult pikemalt seda asja arutada.)
Etenduse jooksul ei olnud eriti piinlik. Tunnet, et tegemist on kuidagi spetsiifiliselt harrastusnäitlejatega, tekkis minimaalselt. Aga mul ei ole mingit teatrikriitiku ettevalmistust, et mingit asjalikku ülevaadet anda,  ma oskan ainult mainida. Et oli hämmastav, kuidas kuninga osatäitja oma iseenesest viisaka kostüümi niimoodi täitis, et see läbivalt pomšijopina tundus. Et jummel juula, mida Nero oma hääle ja kehaga teha oskab. Et kas ta hingamisteedega on ikka kõik korras (see lõrisev hingamine). Ja -- kõige imetlusväärsem -- et mul oli tunne, nagu ma poleks seda teksti varem kuulnud. (ma ei pea, muideks, silmas oma halba mälu. mu tekstimälu pole ka tegelikult nii halb. ma mäletasin seda teksti küll, aga see on teine asi.)
See on tõesti midagi kummalist. Ja hakkasin mõtlema, kas see pole ka mingi kriteerium mu jaoks. Et kas ma olen seda teksti kellegi teise esituses või oma peas paremini kuulnud. Ja muidugi ei olnud ma teksti osaliselt kuulnud sellepärast, et selles oli muudatusi (vt pealkirja -- too konkreetne muudatus andis minu meelest täitsa suurepärase efekti). Aga suur osa tekstist oli siiski vana hea ja uuem hea Shakespeare-Meri-Lamp-Kareva.
Ma olen varem näinud "Hamletit" korra elus, ühe Inglismaa trupi esituses Linnateatris. Mälestused on hägused, ma istusin lavast kaugel ja nägin rohkem... nukke, varje, mitte inimest. Täna istusin neljandas reas, nägin silmi ja suid ja tegelased olid kuidagi nii palju inimesemad kui ma lugemisestki mäletasin. Ja muidugi, muusika oli nii vali, et minu ees võbelesid teatridaamide ninasõõrmed ja võppusid nii mõnedki õlad. Kavas sisaldus ka luulelaadne tekst, mida mina, ullike, pidasin esimese hooga Miltoni üllitiseks, aga järele mõeldes sain aru, et tegu on siiski laulusõnadega: tuli välja, et Paradise Lost on gooti metal'i band, sobival kombel death-doom žanri "pioneer" (Vikipeedia sõnul ). (Jällegi, nii teismeline! (Nagu ma ise poleks üks death-doom teismeline.)) Selle tõdemuse peale tegi ema nalja, et näeme death metal Hamletit ja ega ta väga mööda pannudki. Lavastuses oli samasugust tumeromantilis-heroilist histrioonikat nagu selles muusikas
Õde arvas, et vähemalt esimeses vaatuses mängiti liiga üle; ema, et just piisavalt, et oleks üle võlli. Ja mulle kummalisel kombel kokkuvõttes nagu... meeldis. Nero Urke on kuradima maagiline.

Revolutsioonilist käige sammu

Teatris käisin. No ma olen vist, tuleb tunnistada, rohkem selline psühholoogiline-realismus-ja-sõnateater kind of gal, aga huvitav oli vaadata. Et milleks sellist asja teha ja kuidas ikka tehakse (tohoh, kuidas tehakse). Aru palju ei saanud, loomulikult. Tekstist õnneks sai (diktsioonist, tähendab -- ega ma oskaks öelda, mida Blok nüüd täpselt mõtles). Üsna sõnakeskse (st puuduliku visuaalsete kujundite lugemisoskusega) vaatajana tundsin kavalehest puudust (ei jõudnud osta), äkki oleks aidanud aru saada, mida sellega siis täpselt teha taheti. Mitte et ma poleks selle... ee, turjal ühele-teisele mõelnud. (Tekstid on kasutaja käes abitud!) Näiteks kogu see organiseeritud rabelemine ja korrastatud kaos, päris hea paralleel, millelt küsida, kuidas selline suhteliselt ebainimlik, üleinimlik, st inimese mõõtmeid ületav asi nagu revolutsioon toimib. Küllap seletavad seda üsna hästi mu armastatud Berks ja Luks, aga seda võib seletada ka laest rippudes, ämbreid tagudes, mööda viisnurka marssides ja ratastel garderoobinagisid mööda saali ringi vuhistades. Ja vahepeal, et ei läheks meelest, millest -- tähendab kellest see mass täpselt koosneb, on väikesed inimlikud lood. No sellist tohutut, üpris brutaalset, aga eesmärgistatud energiat, mida küllap leidub revolutsioonis ja mulle tundub, et ka Bloki tekstis -- kunstitehniliselt (kuidas ka "meelsusega" poleks) seega (mulle jällegi tundub) püüdlikult ausas -- seal igatahes oli. Pärast lugesin kodulehelt Pepeljajevi... hea küll, Pepelyayevi lauset, et "visuaalses teatris on küsimus selles, millist pilti, stseeni, tegevust või objekti sa peaksid nägema, et sul tekiks samasugune tunne[,] nagu väljendub selles luuletuses. Just see koosmõju leidmine erinevate elementide vahel ongi kõige huvitavam ülesanne." No just seda ma mõtlesingi: teksti mõju. See lavastus mitte niivõrd ei kommunikeeri (mispuhul võiks viriseda, et ei saa aru, ei jõua kõike korraga vaadata, ja üldse, kus on sõnastik?), vaid avaldab mõju. Inimesel, kellele kirjalik tekst niimoodi mõjubki, nagu trambiks, tantsiks ja karjuks kuusteist noort inimest mööda tuba ringi, võib muidugi tekkida küsimus: kui tekst nii mõjubki, siis milleks, noh... milleks siis trampida, tantsida ja karjuda. Võiks ju tugitoolis istuda ja raamatut lugeda. Aga, selgitab mainitud inimene endale kannatlikult, tegu on ju tõlkega, intersemiootilise tõlkega, ja tõlget on vahel huvitav lugeda ka siis, kui oled algteksti lugenud. Tõlge kommenteerib ja avab algteksti. Mida erinevamad on märgisüsteemid, mille vahel tõlge toimub, seda huvitavam. Nii et jah, lihtsalt ongi huvitav vaadata seda "koosmõju leidmist erinevate elementide vahel". Isegi pisut piinavad kordused (taevas küll, ma ei taha veel üks kord näha, kuidas Katjal "kuulist läbi lastud pää") tunduvad põhjendatud.
Seal lavastuse blogis on nimetatud "üsna peadpööritavaid eriefekte". Tõsi jah, ilmnes kaskadöörlikkust (ja suitsu). Jäin mõtlema, kas "eriefektid" on Bloki teksti ekvivalentidena õigustatud. Ma ei oska muidugi venekeelsest Blokist rääkida, aga tõlke põhjal ei jää mulle muljet millestki keeleliselt ebaloomulikust (muidugi statistika järgi tõlked olevatki keeleliselt normatiivsemad (näen, et professionaalne kretinism minus on päris kaugele arenenud)). Aga erakordset küll vist. Luule vist ongi (vahel) see erakordne loomulikkus, miski, mida nagu ei saaks olla, aga näe on, keegi ripub laest, nagu peakski asjad nii käima, keegi siputab kaheksa jalaga, nagu olekski kaheksajalg, ja siis nagu olekski nii täpselt õige. Vahepeal küll täitsa toimis.

Aga seda ma oma peas kokku ei pannud: mis värk selle kaheksajala ja tundmatu daami ja kõige sellega oli? Kust selline raam tuli? Kavalehest oleks ilmselt kasu. Aga Lenini meloodia kummitab ikka veel peas.

***

Täiendus.
Hiljem arutasime emaga, mis joont mööda siis "on kõrgeis templeis käia tarve / mul, et saaks alandlikuks hing" viib "Kaheteistkümneni". Mulle Blokist jäänud mulje taustal on "Kaksteist" nii kontekstist väljas. See templis paljastuv teine pale tundub pigem uskumisvõimetu iroonikuna vms kui sellise olendina, kes revolutsiooni paatosele väga kaasa elaks. Aga noh, inimesed muutuvad, vapustuvad jne, kuulevad peas kümme päeva järjest mühinat ja mis sa siis tahad. Huvitav asi tuli aga välja: ema (kes on kuulnud Lotmani loengut, aga mitte etendust näinud) küsis, miks siis Kristus punast lippu hoiab. Mina vaidlesin, et ei hoia ju Kristus, ta käib hoopis valge pärjaga seal ees "õrnal õhulisel astel", nii oli mulle meelde jäänud. Ja asja uurides selgus, et eestikeelses tekstis ongi lipp ja Kristus suhteliselt lahus, nimelt seob neid lauseosi sõna "kuna". "Verev lipp neil lehvib ees, / taga nälgind peni näevad, / kuna tuisus nähtamatult, / kuulist igipuutumatult, / pärlendaval lumekastel, / õrnal õhulisel astel / kõnnib valges roosikees / Jeesus Kristus kõige ees." Vene keeles aga: "Позади - голодный пес, / Впереди - с кровавым флагом, / И за вьюгой невидим, / И от пули невредим, / Нежной поступью надвьюжной, / Снежной россыпью жемчужной, / В белом венчике из роз - / Впереди - Исус Христос.
St: taga näljane peni, ees aga vereva lipuga ja muude atribuutidega Kristus. Nii palju kui mina aru saan. Ah, tõlge-tõlkeke. 
(Ema leidis, et tema küll aru ei saa, mis selles poeemis ikkagi geniaalset on (nii seda Mihhail Lotman ööülikoolis nimetas). Äkki samuti tõlke-tõlkekese viga.)
Aga minul tekitab see "õrnal õhulisel astel" hoopis väga tugeva viite "Tsaar Saltaanile", täpsemalt Felix Kotta omale: ühelt poolt "hele täht on laubal tal, kuusirp kumab patsi all, sale, nõtke, sammul kindlal astub nagu paabulind ta", aga edasi jälle "nelikümmend vägimeest, Tšernomor käib kõige ees".
Aga tavainimene kirjutab palju mõistlikumat juttu.
Ja ema kaevas arhiivist välja ka ühe pisut... staatilisema interpretatsioon samast "Kaheteistkümnest" Bloki 100. sünniaastapäeva puhul. Päris veider.

näe süttib ikka veel

kempsus on see Sirp lahti, kus Blackburn küsib "Mis on tõde" ja vaatab mind läbi paberirulli pappsüdamiku.
ei tea, kas sellest tõukudes, otseselt igatahes mitte, taipasin järsku, mis on üks asi (muuhulgas?), milleks luulet vaja läheb (no võib-olla proosat ka): selleks, et öelda asju, mis on suurest ütlemisest juustuks muutunud, nii et poleks juust.
(ja et ma ise pole selleks piisavalt julge.)
(see oli tõehetk küll.)

E (7): teadsa, mida nähtamatuse võlujoogi jaoks vaja on? see on nii kole, et ma ei taha seda öeldagi. või no ma ütlen sulle kõrva sisse. [dramaatilisel sosinal:] KÄÄRIND ÄMBLIKUSILM!

[enne trenni]
E: aga tead, millega võrreldes on pahandus hea? topeltpahandusega!
Tundmatu Poiss Trennist: ei no trenn põhjustab küll vahel pahandusi.
E: ei! trenn ei ole elus!
TPT: noo, seal käivad ju elusad inimesed...
E: ma võin sulle nimekirja teha asjadest, mis ei ole elus: telefon, pilved, --
TPT: -- revolutsioon...
E: ... saapad.

hunnik tsitaate häbitult vähese sideainega, kuigi parem oleks tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis

Ma just mõtlesin sellele, et B&L kirjeldavad, või õigemini Schütz kirjeldab unenägusid, kunsti ja muid sääraseid kahtlaseid kogemusi kui "tähenduse lõplikke provintse" (finite provinces of meaning), mis on konklaavidena igapäevareaalsusest, selle kõige ärksamalt tajutust, ümbritsetud; ning kuna keel juurdub igapäevareaalsuses, läheb neid provintse kirjeldades alati midagi, paljugi tõlkes kaduma. Ja et see osutab küll ühitamatutele loogikatele, aga ei kajasta kuigivõrd seda, kuidas inimesed unenägudele vahel reaalsusest reaalsema tähenduse annavad.
(Teate küll. Nagu Dostojevski... jutustaja

Mõnikord näeb inimene imelikke unenägusid – võimatuid ja ebaloomulikke; ärgates on unenägu selgesti meeles, ja üks kummaline tõsiasi paneb teid imestama. Te mäletate kõigepealt, et teie mõistus töötas kogu selle pika unenäo kestel; te mäletate, kui äärmiselt kaval ja loogiline oli teie tegutsemine kogu selle pika-pika aja jooksul [...]. Aga kuidas võis teie mõistus samal ajal leppida nii ilmsete absurdsustega ja võimatustega, mida teie unenägu muide otsast otsani täis oli? Üks teie tapjatest muutus teie silma nähes naiseks ja naisest väikeseks, kavalaks, vastikuks kääbuseks – ja teie võtsite seda lihtsalt nagu toimunud tõsiasja, ilma selle üle eriti imestamata, kusjuures teie mõistus tegi ometi teisest küljest tohutuid pingutusi, ilmutas erakordset energiat, kavalust, taibukust ja loogikat. Ja miks te üles ärgates ning juba täiesti tõelusse tagasi tulles tunnete peaaegu iga kord, ja vahel äärmiselt tugevasti, et unenäoga koos tuli teil lahkuda millestki seletamatust? Te muigate oma unenäo mõttetuse üle ja tunnete samal ajal, et nende mõttetuste põimingus peitub mingi mõte – ja nüüd juba tõeline mõte, mis kuulub teie tegelikku ellu, olemasolev ja teie südames alati olemas olnud mõte; teie unenägu oleks teile nagu öelnud midagi uut, prohvetlikku, oodatut; see tunne on tugev, see on rõõmustav või piinav; aga mis selles peitub ja mis sõnum see on, seda ei suuda te mõista ega meelde tuletada.

või nagu Lessing...i tegelane, teistmoodi

Viimaste hulluse- ja ajatusenädalate jooksul oli mul olnud üksteise järel niisuguseid „teadmisehetki“, ometi ei saa sellist teadmist kuidagi sõnadega väljendada. Need hetked on aga olnud nii võimsad, nagu valgustushetked unenäos, mis püsib meeles veel ärgateski, et see, mida ma olen neist teada saanud, mõjutab surmani minu elu kogemise viisi. Sõnad. Sõnad. Ma mängin sõnadega, lootes, et mingi kombinatsioon, kas või juhuslik kombinatsioon ütleb mulle, mida ma tahan. Võib-olla on muusikaga parem? Aga muusika ründab mu sisekõrva nagu vastane, see ei ole minu maailm. Tõsiasi on see, et tegelikku kogemust pole võimalik kirjeldada. Ma mõtlen mõrult, et tärnide rida nagu vanamoodsas romaanis oleks parem. Või mingi sümbol, võib-olla ring või ruut. Ükskõik mis, ainult mitte sõnad. Inimesed, kes on käinud seal, selles paigas nende enda sees, kus sõnad, seaduspärad, kord lahustuvad, saavad aru, mida ma mõtlen, kuid teised ei saa. Aga kui sa juba oled seal korra käinud, siis on seal hirmus iroonia, hirmus õlakehitus ning küsimus ei ole mitte sellega võitlemises ega sellest lahtiütlemises või selles, kas see on õige või vale, vaid lihtsalt teadmises, et see on seal jäädavalt olemas. Küsimus on, kuidas sellele omamoodi viisakalt nii-öelda kummardus teha, nagu kummardatakse põlise vaenlase ees: olgu peale, ma tean, et sa oled seal, aga me peame formaalsustest kinni pidama, eks ole. Ja võib-olla sõltub sinu olemasolu just nimelt sellest, et me säilitame formaalsusi, loome seaduspärasid – kas sa sellest oled kunagi mõelnud? 

)

Lugesin edasi ja leidsin nagu vastusena oma mõtetele

Primary socialization internalizes a reality apprehended as inevitable. [...] But even when the world of everyday life retains its massive and taken-for-granted reality in actu, it is threatened by the marginal situations of human experience that cannot be completely bracketed in everyday activity. There is always the haunting presence of metamorphoses, those actually remembered and those only sensed as sinister possibilities. There are also the more directly threatening competing definitions of reality that may be encountered socially. It is one thing for a well-behaved man to dream of unspeakable orgies in nocturnal solitude. It is quite another to see these dreams empirically enacted by a libertarian colony next door. Dreams can more easily be quarantined within consciousness as 'nonsense' to be shrugged aside or as mental aberrations to be silently repented; they retain the character of phantasms vis-à-vis the reality of everyday life.

Ei tea, mis tingimustel inimene enam ei lükka unenäo nonsenssi kõrvale kui fantasmi, vaid näeb selles mingit sügavamat reaalsust; kas need tingimused on isiklikud või kultuurilised, ja kuidas nad seostuvad sellega, kui tihedalt ja tugevalt on inimene tunnistajaks teist sorti reaalsusedefinitsioonide väljamängimisele. Nabokov, või tema jutustaja, samas pöörab selle nõnda:

Veel üks asi, mida meil pole ette nähtud teha, on seletada seletamatut. Inimesed on õppinud elama musta murekoorma all, suure valutava küüru all: eeldusega, et "reaalsus" võib olla vaid "unenägu". Kui palju kohutavam oleks, kui see teadmine ise, et oled reaalsuse unenäolisest olemusest teadlik, oleks samuti unenägu, loomupärane hallutsinatsioon! Tuleks siiski meeles pidada, et pole olemas miraaži ilma kadumispunktita, nagu pole olemas järve ilma kindla maismaa suletud sõõrita. 

Hmm. Ma ei oska kahjuks kõike eelnevat mingiks suurepäraseks sünteesiks või süsteemiks kokku keeta. Jutu väärituks lõpuks ütlen ainult, et nägin hiljuti unes täiesti geniaalset uut kontseptsiooni aja ja olemise seosest, see oli palju "loomulikum" kui meie argireaalsuse oma ja palju parem kui Heideggeri oma (rõhutan, et mõlemat mõtlesin unes, seega unes teadsin nähtavasti ka Heideggerist rohkem kui ärkvel olles), ja aeg oli seal kuidagi tagurpidises suhtes olemisega, aga mitte lihtsalt ümber pööratud muidugi, vaid kuidagi, nojah, täiesti teisiti, ja kummisem. Kahjuks ei mäleta ma midagi täpsemat isegi selle kontseptsiooni tõlgitavast osast, kui niisugune osa eksisteeriski. Ah. Nüüd ma ei saa enam üldse aru, millest ma kirjutasin või kirjutada tahtsin. Liiga palav.

good point

 As pointed out earlier, the “I” is an emergent response to the generalized other; and the “me” is that phase of the self that represents the social situation within which the individual must operate. Thus, the critical capacity of the self takes form in the “I” and has two dimensions: (1) explicit self- criticism (aimed at the “me”) is implicit social criticism; and (2) explicit social criticism is implicit self- criticism. For example, the criticism of one’s own moral principles is also the criticism of the morality of one’s social world, for personal morality is rooted in social morality. Conversely, the criticism of the morality of one’s society raises questions concerning one’s own moral role in the social situation.

http://www.iep.utm.edu/mead/

Hmm.

See dilemma – kuidas eristada triviaalsust sügavast lihtsusest – on healoomuline dilemma. Selle lahendamatus ei tekita nõutust või frustratsiooni, nagu lahenduseta probleemid tihtipeale, vaid rahulik[k]u imestamist, mis kerkis esile seal, kus poleks osanud oodata.

Hmm. Hmm? Hmmmm.
Aga see on üks kõige armsamaid arvustusi, mida ma lugenud olen, Sven Vabari arvustus eluluuletajale, eluka-luuletajale Timo Maranile.