15.1.14

sest lohutus on vale

Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga.
Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.
Abel Clarté vastus küsimustele "Mida mõistate luule all? Mida ootate talt?" (Aspeli ülevaatest prantsuse kirjandusajakirja ankeedi vastustest).

Max Jacob:
Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.

No comments:

Post a Comment