mitteenesestmõistetavused

"Mul kasuvanaisa oli siin Hiiumaal erusõjaväelane, tema sai ükskord kaheksakümnendate alguses banaane osta. Täiesti rohelised olid... me sõime ja kiitsime, aga maitsesid ikka õudselt!"
"Mul tuleb nüüd meelde, meil oli seitsmendas või kaheksandas klassis Moskva-ekskursioon... ei, see oli ikka Leningrad, sest mul jäigi Ermitaažis käimata, poolel klassil jäi käimata, sest keegi müüs tänava peal banaane! Kujuta ette, terve suure pundi banaane said osta tänavalt. Seal vist oli mingi piirang ka, kui palju üks inimene osta sai. Seisime seal riburadapidi järjekorras."
"Ma mäletan, kui ma esimest korda Soome sain, seal jättis mulle kõige suurema mulje puuviljalett. Seal oli ikka... apelsine, ananasse, viinamarju, õunu... see oli nagu muinasjutt. Eestis polnud sel ajal isegi sellist asja nagu puuviljalett."
"Olid need kauplused, mille nimi oli "puu- ja köögiviljad". Aga seal olid ikka ainult kapsad ja kaalikad. Sügisel olid õunad ka. Aga ma olin vist kuskil kuue-seitsmene, kui mu tädi käis Sotšis ja tõi sealt sellise korvitäie, mul on see korv siiamaani alles, seal oli igasugu puuvilju, aga ma mäletan siiamaani neid virsikuid. Need virsikud olid sellised... No ma ei tea, kaua sealt sõidab rongiga, päris pikk tee on, pooltoorelt võib-olla pandi sinna korvi, aga kohale jõudes olid nii küpsed... et ma siiamaani mäletan neid virsikuid."
"Mul isa oli vana purjetaja, nii et olümpiaregati ajal talle pakuti sellist tööd, et ta oli kuskil kruiisilaeva peal ja kommenteeris võistlusi. Nii et ta oli ka nagu seal olümpias osaline ja sai... võib-olla sai osta neid asju, mis olid sinna välismaalaste jaoks toodud. Ta tõi neid Marli mahla pakke... ma mäletan, me pesime need korralikult puhtaks ja hoidsime alles. Mahl ise oli päris jube."
"Meil olid, mingi sugulane tõi kuskilt välismaalt selliseid mangomahla pakke. Ei, purgid olid, sellised peenikesed, nagu Red Bull. Mulle ka see üldse ei maitsend, aga purgid pesime ära ja mitu aastat seisid puhvetkapis klaaside juures.
Ja naabril oli õde Rootsis, tema saatis siis talle pakke, vahel pakkus ta meile ka komme. Ükskord olid lagritsakommid, siis ma olin küll pettunud, aga hambad ristis sõin ära, välismaa kommid ju! Aga see õde saatis talle ju igasugu riideid ka, neid ta muidugi, tal oli omal mitu last, kommi ta mõnikord andis meile ka, aga ega ta meile neid riideid ei andnud, aga neid meile näidati! Ja see teksaseelik... ma oleks oma hinge ära andnud, et seda endale saada! Aga ükskord käisime nende pool saunas ja õde oli talle saatnud Head and Shouldersi pudeli, peale oli silt kleebitud: "PEAPESUKS". Et äkki me siin, matsid, poleks muidu aru saanud, šampoon, misasja. Seal oli see palsam siis ka sees, me polnud siin mingist palsamist kuulnudki! Ma seal saunas salaja pesin siis naabrimuti šampooniga pead ja millised mu juuksed pärast olid! Ma ei pesnud pärast mitu nädalat vist pead. Järgmisel päeval läksin kooli, nii uhke olin..."
"Aga jah, vaata kui lihtne oli nõuka ajal õnnelik olla."