sic transit

Angiinis õde (oma arust juba "täitsa terve") käis Männikul uisutamas ja tuli tagasi peaaegu 39-kraadise palavikuga. See oli kuidagi nii vana-aja-tütarlapselik asi, et mulle meenus lubadus Valve Saretoki raamatutest kirjutada (loe: neid mõõdutundetus mahus tsiteerida). Ja nüüd on korraks isegi vana-aja-talvelik ilm.

Raamatud ilmusid 1956. ja 1957. aastal Torontos. Saretok kirjutab oma kooliajast. Ta sündis 1911. aastal ja läks kooli 1919. Nii et kogu iseseisva riigi koolisüsteem alles kujunes (ja sõja tõttu võis klassis olla väga erinevas vanuses lapsi). Seal on ülevaated väga mitmekesistest õpetamismeetoditest, distsipliinivõtetest ja õpetajaisiksustest (nt koolijuhataja, kelle taktika pahanduste ärahoidmiseks oli panna lapsed vahetundidel lakkamatult tantsima), õppekavadest, hariduse materiaalsest poolest (tindipott ja sulg niikuinii, aga näiteks võimeldi õhutamata klassiruumis, riideid vahetamata, pesemisvõimalus puudus, pärast joodi ühisest kruusist jne; milline vahe oli keskküttega ja ahjuküttega koolimajadel ja klassidel; milline oli majapidamisklassi köök ja kooliaed jne). Ja igasugu kultuurilistest-sotsiaalsetest normidest, mille puhul on, nagu ikka, eriti huvitavad asjad, mida poleks tulnud pähe üldse küsidagi. Näiteks et "korralik inimene ujub alasti ja oma sookaaslaste seltskonnas" - alles 1920ndate jooksul tekkis rannariiete ja segaranna komme. Näiteks et ilma pikkade valgete sukkadeta ei olnud teatud vanuses tütarlapsel lihtsalt võimalik pidulikumale sündmusele ilmuda (pruunid sukad ei kõlvanud asenduseks). Näiteks miks olid tüdrukute seelikute allservas voldid (nn "kasvuvoldid", mis on praegu muutunud disainielemendiks, keegi ei tule vist selle peale, et neid järgi lasta), milline jama oli "varuga" õmmeldud pikkade aluspükste välkumine seelikuserva alt, kuidas muutus aasta-aastalt kleidimood, millal sai normaalseks kanda kulmupulka, puudrit ja huulepuna (kulmupulk tuli koolitüdrukute arsenali esimesena). Mitu kleiti ühel koolitüdrukul oli (vaestel oli neid sageli üks, mida kantigi siis aasta läbi). Et villase riide pesemist peeti niikuinii võimatuks (nii et polnud hullu, et tüdrukud oma koolikleiti aasta jooksul pesta ei saanud). Kuidas oli postirongiga öö läbi Valgast Tallinna sõita. Kui sageli pesu pesti (kord kuus enamasti). Millal väikelinnainimesed suusatamisega tegelema hakkasid. Kuidas toimus kuramaaž (muuhulgas näiteks oli poistel ja tüdrukutel kombeks eri salgakestes lihtsalt ühte tänavat pidi edasi-tagasi marssida ja siis vahtida, kes keda pilguga saadab, kes kellele mütsi kergitab või kes julgeb lausa ligi tulla). Mida mingis tunnis õpiti (loodusõpetuses alustati kibetulikast ja käidi järgemööda tuntumad kodumaa taimed läbi, siis liiguti inimorganismi juurde). Milline oli majapidamise koosseis (virtinad, "fröilenid" (sic)) Mida loeti. Mida lauldi. Mida tantsiti. Ja see on tõesti huvitav ülevaade sellest, kuidas kasvatati head uut eesti naist, kõige aadete, edevuse ja praktilisusega. 

Ajastu dokument on see raamat mitte ainult hea mäluga inimese üksikasjaliku kirjeldusena, vaid ka tema ajuti väga selgelt avalduvate seisukohtade poolest. Saretok on suhteliselt jõuka poepidajast papa tütar, tema parim sõber vabrikandivõsu jne. Nad on tõesti kuldne noorus, nagu poistekooli sotsialistid 17-aastase Saretoki raamatu tegelastele ette heidavad. Lisaks nostalgia kuldne valgus jne. Ühesõnaga, kui ta räägib, et neil, jõukatel eestlastel, oli hea elu, ütleb ta üldistavalt, et elu oli hea. Tal on nii tugev meie-tunne ja sellest meiest väljajääjad ei kutsu esile kuigi palju huvi ega empaatiat. Ilmneb ka ideoloogiate kokkupõrge koolinooruse sees. Üht töölisperest pärit koolivenda, kes kaheteistaastaselt end kommunistiks kuulutas, meenutab ta veel kuidagi kaastundlikult (umbes nii, et "pärast kadus silmapiirilt" - eks ole, ei tea kuhu), aga gümnaasiumieas (ja tema kirjelduses tõepoolest üpris rämesuiste) sotsialistide kohta on tal ikka päris krehvtiseid sõnu. 

(Ma läksin nüüd ümberkirjutamisega natuke hoogu. Aga kogu see raamat ongi väga kvõutaabel ja lõbus ja huvitav.)

I osa:

Üks väga vooruslik ja kena raamat oli "Kuldala", mis õhutas karskuseaadet, ja nime järgi otsustades pidi see olema tõlgitud soome keelest. Nii nagu on hea lugeda, kuidas inimesel raskuste järel hakkab hästi minema, nii hea on ka lugeda, kuidas inimesed vaesusest ja viletsusest pääsevad -- oma kasina ja korraliku eluga. Mina küll lugesin seda raamatut tollal tõsise poolehoiuga. Et minust ei saanud karskusetegelast, johtub küll vist sellest, et ma tulen ise väga karskest perekonnast ja suguseltsist, ja kui sa nii palju näed voorust enda ümber liiga õrnas eas, hakkad viimaseks patuste hulgas leidma meeldivaid inimesi.

88

Pärast Vabadussõda ei olnud riidekraami sugugi külluses saada. Inimesed kandsid veel kaua ennesõjaaegseid asju või igasuguseid materjale, nagu voodrisatääni ja pleekimata linast. Meile, lastele, pandi selga maavillast. See oli kole riie, olgu nii aus ja kodukootud kui tahes. See kratsis ja hõõrus ja oli kange kui pulk, sealjuures jällegi kortsus ja ei võtnud ühtegi kuju. Üle kõige oli selle ülimaks nuhtluseks asjaolu, et see kunagi ära ei kulunud. 

136

Poisid tollal pikki pükse nii kergesti ei saanud, harva juhtus seda alla 15. eluaastat. Gümnaasiumi esimestes klassideski kandsid poisid põlvedeni ulatuvaid lühikesi pükse ja talvel pikki sukki, mis iseenesest oli väga näotu. [...] Niisamuti pidi paljud tüdrukud taluma kleite, mis olid neile igati liiga suured või laiad, sest nad tehti "kasvamise jaoks". Kuna minul ei olnud ema, kes sääraseid asju valvas, ja ma olin arutult edev, lasksin kõik oma kleidid teha parasjagu lühikesed ja kitsad, kuna see paistis mulle elegantsem. [...] Pean ütlema, et oli linnas ka "kergemeelseid" emasid, kelle tütarde kleidiservadel ei olnud poolt tosinat volte "kasvamise jaoks" sees, aga arukate inimeste meelest oli see ikkagi tühipaljas uhkuse tagaajamine. Mäletan üht suurt lahingut kellegi visa õmblejannaga, kes tahtis mu madruseseelikule alla serva sisse õmmelda noid kuulsaid kasvuvolte, -- kuigi mina, "fröilen" ja isegi mu isa talle seletasime, et voldid võivad sealt kohalt ära jääda, kippus ta neid siiski kangekaelselst tegema ja alistus lõppeks vaid tõsiste ähvarduste (teine õmbleja) puhul. Tema pea lihtsalt ei võtnud, kuidas inimesed võisid olla nii rumalad, et tegid lapsele kleidi, mis talle otse selga passis. Jajah, nii kokkuhoidlikult ja mõistlikult elati tollal!...

Ka meie talvepalitud olid peamiselt ehitatud lähtudes praktilisusest. Nad olid paksust riidest, tugevasti vatiga vooderdatud ja kõrgete karvakraedega. Kuna üks talvepalitu oli ikkagi kallim kui suvine batistkleit, siis arvestati selle juures veelgi rohkem võimalikku kasvamist ja seda, et säärast palitut tuli kanda vähemalt kolm-neli aastat. Tänapäeva tütarlapsed oma õhukesis elegantseis ürpides minestaksid pikali maha, kui keegi nende ette tuleks säärase talvepalituga, millist meie kandsime aastatel 1919--1924.

Säärase soliidse paksu palitu alla käis pakase ajal villasele kleidile peale veel villane kampsun. Paljud tüdrukud kandsid ka villast alusseelikut. Kuna need aga olid väga raskesti pestavad, ei sallinud minu isa neid ja nõnda olin ma neist säästetud. Aga tubli ports kihelevad flanellpesu oli meil kõigil seljas kogu talve. Kõige all oli särk, siis tuli alustalje, mille külge nööbiti sukatripid, ja talvel kaks paari pükse, üks pesuriidest, teine flanellist või villasest. Need viimased delikaatsed tualettesemed tehti meile muidugi ka "kasvamise jaoks" ja neil oli see äraneetud omadus, et nad kippusid kleidi alt välja paistma, kruvisid neid üles niipalju kui tahes. See oli hirmus piinlik lugu ja võis teinekord hinge seest süüa. Kui sageli tuli mängust välja joosta nurga taha püksisääri üles käärima, kuna keegi oli teinud pilkava märkuse su sähvatavate pitsisakkide kohta. Pesu hulka kuulus ka veel aluskleit, flanellist või villasest, nii kuidas see kellelgi oli. Pange üle kõige nüüd veel maavillane kleit ka --  ja võite ise kujutleda, kuidas üks õnnetu tüdrukuke ennast tunda võis!

Nojah, nii hull see ei olnud, harjus ära, me kõik harjusime ära ja veetsime kaunikesti rõõmsa nooruse, hoolimata sellest, et meid talvel riietati nagu kapsarulle.

138-140

Kalosse oli mitu aastat väga vähestel, enne kui neid hakkas rootsi Tretorni vabrik meie kodumaale saatma. Aga nendega oli jällegi see häda, et nad su saapa otsast kippusid kaduma sügavasse lumme, et nad teiste omadega segi läksid jne. Alles 1923. a. paiku tulid turule botikud, mis olid palju kergemad ja hügieenilisemad kanda kui saapad ja kalossid. Aga nad olid väga kaua kallid ja suuremale osale lastest kättesaamatud. Milliseks elegantsi tipuks nad olid, näib sellest vaimusünnitisest, mille pani paberile mu pinginaaber Effi gümnaasiumi teises klassis. Effil nimelt oli seljataga õnnetu armastus ühe täiskasvanud mehe vastu, kes plikale oli veidi silmi teinud ja siis naise võtnud. Nüüd kallas Effi välja oma mure romantilistesse armastusjuttudesse, mida ta mulle siis lugeda andis. Ja üks nendes kõlas järgmiselt.

"Oli kuuvalge talveõhtu. Leitnant Romuald Rannala tõttas kodu poole mööda härmatanud puude all puhkavat vaksali puiesteed. Pilku tõstes nägi ta enda ees tundmata daami kuju. Leitnant Rannala küsis endalt:

"Kes on see daam heledain siidisukin, mille otsten gummibotikud?" "...

Selles lauses on kõik tolle õnnetu tüdruku traagika, tema nurjunud lootused, lootusetud igatsused. Kummibotikud ja heledad siidsukad -- kättesaamatu unem kehvale kooliplikale... Ja stiilis võib muidugi ära tunda Henrik Visnapuu kätt...

Ei olnud need "gummibotikudki" tollal selge õnnistus, kui olidki nende omanik. Nendel oli mingi nigel plekist lukk, mis murdus imekähku, ja siis käisid kogu talve, botik nööriga jala külge seotud, nagu paadialusel. Aga midagi polnud teha, üksikuid lukke ei müüdud ja kallist jalanõu ei võinud ka säärase väikse asja pärast nagu lukk ära visata.

140-141

Aga ka suvel, nii tüdrukud kui ka poisid, pidime kandma suure hulga pesu. Õnne võisime tänada ainult selle eest, et me pesu tohtisime kanda ainult ühe satsi. Ühel suvel, kui katsusin ilmuda tänavale lausa ihu peal kantava varrukateta püks-ülikonnaga, mis mulle oli lastud teha suvituskoha jaoks, sain kõvasti linnarahvalt hurjutada ja põgenesin tagasi koduõue. See oli umbes aastal 1922 -- Valga linnas oldi siis veel kõvasti moraalne.

Veider on tänapäeval mõtelda, et kui mu õde ja mina esimeste väikeste tüdrukutena noil aastatel sõitsime oma jalgratastega Valga linna tänavail, me samuti saime hurjutada, eriti vanade naiste käest. Ka rattasõitu peeti veel moraalivastaseks ja tütarlastele kogunisti sündmatuks. Ega me ei oleks vist julgenud sõitagi, aga me olime suveti Valgast eemal olnud, kas põhjarannikul või Pärnus ja seal lahedamat, suurlinlikumat elu näinud ja sellepärast ei võtnud väga kõike seda hurjutamist südamesse. Aga mingi vastumeelsus väikelinna kitsarinnalisuse suhtes on siiski eluks ajaks külge jäänud.

142-143

Ükskord, mäletan, olime siis juba gümnaasiumis, kui ajaloo tunni ajal Juta mulle tasakesi hakkas jutustama oma vanaema surmast. Ma ei mäleta enam tema täpseid sõnu, aga oma tavalise kuiva, kihvti huumoriga ta seda kirjeldas, teatud frivoolsusega, umbes nii:

"...ema äratas mind siis keset ööd ja ütles, et vanaema hakkab nüüd taevasse minema. Mina aga olin kole unine ja mõtlesin, et oleksid nad mind lasknud ometi magada sellegi aja, kuni nad talle on tiivad selga kinnitanud..."

Olin väga noor inimene siis ja panin igasuguseid asju kergesti naeruks. Muidugi hakkasin selle jutu peale itsitama, Juta lobises vaikselt, peagu kuulmatu sosinaga edasi ja viimaks muutus minu itsitamine taltsutamatuks naeruks. Ajalooõpetaja, kergitades kulme, kutsus mind korrale. Kuna ma proua Fiskarit, meie ajalooõpetajat, väga armastasin ja temaga ei tahtnud riidu minna, tõusin püsti ja vabandasin ennast:

"Andke andeks, proua Fiskar, aga -- hihihii -- ma ei saanud kohe -- hihihii -- Uibopuu jutustas -- hihihii -- kuidas tema vanaema ära suri..."

"SARETOK!" karjatas proua Fiskar ja lõi käed üle pea kokku.

Ja siis ma alles sain.

201-202

Fredi oli väga kena vaikne poiss, kellega me kõik hästi läbi saime, aga kuuendas klassis tuli sõprusele siiski lõhe sisse. Auts Kaigas, kellega ta istus, sattus temaga rääkima 1. dets. sündmustest ja avastas, et Fredi on kommunist. Auts oli juba tollal tõsine isamaalane ja kommunismivastane, kui meie, teised lapsed alles ebamääraselt aimasime, milles punane hädaoht õieti seisnes. Ega me Frediga küll keegi riidu ei läinud, aga üha teravamaks läks siiski vahe temataolise tõsise proletaarlase ja meie, Vabariigile tänulike vanemate laste vahel. Mis Fredist pärastpoole sai, ei tea mina. Gümnaasiumi tema ei läinud ja nõnda kadus oma endiste koolikaaslaste silmist. Aga mulle on siiski meelde jäänud selle vaese koolivenna pateetiline kuju, kuidas tema, proletaarlane ja juba selles õrnas eas veendunud kommunist, ometi pidi kandma oma südames esimese armastuse valuskibedat tuld -- vabrikudirektori tütre vastu!

214-215

Meil oli ka tõsisemaid üritusi kui koolijõulupuu. Proua Aalberg oli väga aktiivne noil aastatel elavas karskuseliikumises ja ta tegi meile [kaheteistaastastele] ettepaneku asutada karskusselts. Meil ei olnud selle vastu midagi, viinavõtjad me keegi ei olnud ja selts on selts. Pidasime asutamiskoosoleku, valisime juhatuse, otsustasime, et viinajoomine on üks kole asi, ja läksime siis laiali -- igaveseks. Mina küll ei mäleta, et meil oleks olnud ühtki järgnevat koosolekut.

213

II osa:

Donjal oli hea süda ja ta nägi kohe, et ma Jutast lahusoleku tõttu kannatasin. Sellepärast tegi ta kõik, mis sai, et mind naerma panna ja mind endaga kaasa tõmmata vallatama. Kallimeelne hing, see õnnestus tal suurepäraselt ja varsti tegime meie esimeses pingis rohkem vallatust kui kõik tagumised pingid kokku. Me lobisesime, itsitasime, me togisime üksteist, lugesime juturaamatuid pingi all, imesime kompvekke, noid hirmsaid venivaid ja hambaid rikkuvaid "iiriseid", mida eesti koolilapsed tollal nii armastasid. Me ütlesime ette noile, keda kutsuti tahvli juurde. Ometi on inimlik hingeelu nii kummaline, et ükski õpetaja päriselt ei olnud veendunud meie kuritegevuses. Istusime ju sealsamas, õpetaja enda silma all, ilmselt truusüdamlike nägudega ja vagurate ilmetega ning raske oli uskuda, et võisime hakkama saada sääraste häbematustega just õpetaja enda silma all. Õpetaja silm nägi küll ja kõrv kuulis, ent taip ei tahtnud vastu võtta. Taip ütles neile, et keegi ei saa ometi nii jultunud olla ja järelikult siis ka pole. Kahju küll, aga meie Donjaga olime.

Kuigi muidu klassis meid oli vanemaid ja nooremaid, suuremaid ja väiksemaid, ühtlustas meid kõiki koolivorm. Selleks oli sinine villane kleit ja must põll. Kleidi moodi ette ei kirjutatud, kuid üldiselt nõuti lihtsust. Pidulikel juhtumeil olid valge krae ja kätised ette nähtud.

Põlle kuju oli samuti jäetud õpilaste endi määrata. Niikaua kui mina käisin koolis, toimus iga paari aasta järel mingi põlleühtlustamise aktsioon -- kogu kool kutsuti üles tegema kavandeid, et leitaks ühine ja sobiv põll kogu koolile. Enamasti lõppes asi sellega, et paljudest kavandeist valiti kaks või kolm, kuna ei jõutud (naiste asi!) täielikule kokkuleppele üheski. "Moepõlle" kanti siis mõnd aega, et seda vahetada jällegi mõne eelmise või uue mudeliga. Küll meil oli neid "tiibadega" ja tiibadeta, sääraseid, kuhu pidid pea ees sisse pugema, sääraseid, mille paelad käisid risti üle selja, küll rinnalatsidega, küll volangidega, küll ühe ja kahe taskuga ja oli neidki, mis olid nagu teine kleit vormikleidi peal.

lk 34

Villaste vormikleitide vastu on aga asjaolu, et nad olid äärmiselt ebahügieenilised. Enamikul tüdrukuist ei olnud rohkem kui kaks kleiti -- üks kooli, teine pidude jaoks. Vaesemail sageli oli ainult üks kogu aasta kestel. Keemiline puhastus oli noil aastail alles lapsekingades. Valitses ka arvamine, et villane riie ei ole pestav, nii nagu arvati ka, et juuste sagedane pesemine on kahjulik. Nii käis mõnigi tüdruk kogu talve ühesama kleidiga, mis kogunes täis tolmu ja higi.

Sellevastu on moodne koolitüdruk, kes vahetab iga päev pluusi, kaugelt mõistlikumalt rõivastatud. Tollal aga ei oleks meile mõttessegi tulnud kanda iga päev valget pluusi -- kes oleks tahtnud vaeva näha pesemisega. Kodudes pesti üks kord kuus "suurt pesu", ainult jõukates peredes kanti siidpesu, mis "käe vahel", ilma pesukööki saatmata läbi pesti. Kes oleks tahtnud võtta lisaks majapidamise teistele koormatele veel koolitüdruku pluuse! Et koolitüdruk väga hästi võinuks ise oma pluuse pesta, sellele ei mõteldudki tollal. Gümnaasiumitüdrukud kasvasid noil aastail oma kodusest majapidamisest üsna eemal. Ainult maatüdrukud panid kodus suvevaheajal käed kuskile külge, linnas oli hea, kui tüdruk oma sukad ise nõelus, see oli kõik, mis ema temalt nõusid. Me triikisime ise oma valgeid kraesid ja kätiseid enne pidudele minekut -- ja tulime endile ülimalt tublid ette.

36-37

Tol esimesel aastal, mäletan, kandsime enamasti musti või tumepruune sukki, talvel villaseid, sügisel-kevadel puuvillaseid. Elegantsemad kandsid ka fil d'ecosse ja nn. siidfloor-sukki, kuid see oli rohkem vanemate aastakäikude eesõigus. Väga küpsed noored daamid näitasid endid ka juba ihuvärvi heledate sukkadega, kuid minu meelest oli tollal ikkagi suursuguse maitse tunnuseks kanda läbipaistvast siidfloorist musti sukki mustade lakk-kingadega!

Kleidid ulatusid umbes poolde säärde, ja mida pikem, seda täiskasvanum oli kandja. Lausa maani need ena polnud täiskasvanudki naistel, isegi emad näitasid tükki kederluud ja sääremarja alumist osa. Väga oli moes plissee ja säärase seeliku omanik oli eriti uhke. Kuna plisseerimine maksis raha, siis ei olnud mõistlik istuda lausa säärase seeliku peal, korralik neiuke kergitas alati seelikusaba enne istumist. Teatris ja mujal avalikkuses oli väga tähtis sooritada seda diskreetselt ja kiiresti.

37-38

Preili Juske viis meie andeka ja agara klassi viimaks nii kaugele, et asutasime klassi ajakirja. Mitte mingi ajalehekese, kus oleks informatsiooni ja lühiteateid koolielust, vaid puhtkirjandusliku žurnaali. Kui olime ajakirja asutamise otsustanud, asusime sellele valima nime. Klassis oli 48 tüdrukut ja ettepanekuid tuli terve klassitahvli täis. Küll oli neid nimesid "säändsit ja määndsit", nagu lõuna-eesti keeles öeldakse, aga kui me hääletama hakkasime, sai millegipärast kõige enam hääli nimi: "Sõber, sihile".

Rahva hääl on jumala hääl ja enamus asja otsustab. Minule tundus nimi päris totter ja vaatasin abiotsivalt preili Juske poole. Temal oli samuti löödud ilme, aga ta ei hakanud seda imelikku nime mitte kohe maha laitma, vaid ääri-veeri mööda küsitlema kord üht, kord teist tüdrukut, kas tema meelest "Sõber, sihile" tõesti on väga sobiv nimetus kirjanduslikule ajakirjale. Mõne aja pärast oli ta viinud kogu klassi äärmiselt piinlikku olukorda, tüdrukud kehitasid endid pinkidel ja vahtisid nurkadesse -- nad ei teadnud ise ka, miks neile "Sõber, sihile" oli tundunud nii ilus pealkiri. Preili Juske oli saavutanud oma sihi ja hakati valima uuesti.

Olles saanud targaks kogemusest, et demokraatliku ja vaba valimise puhul rahvas sageli valib viletsama sellest, mis tal võtta on, näis preili Juske otsustavat, et rahvast nagu lehmakarja tuleb pisut lõõgapidi juhtida. Ta valis tahvlile kirjutatud nimedest ühe -- see oli "Õispärg" -- ja hakkas sellele tegema leebet propagandat: et kuidas meie ajakiri on nagu üksikutest õitest kokkupunutud lillede pärg, valik kodumaa aasade parimaid õisi jne., jne., puudutades ka küsimust, et noori tüdrukuidki sageli võrreldakse lillenupukestega. Ta oskas rääkida, klass kuulas klaasistunud pilguga, ja nagu hüpnoosi all hääletas pikema jututa "Õispärja" kasuks.

Sellal higistasin mina tohutust piinlikkusest. "Õispärja" nime olin mina soovitanud ja sedamaid kahetsenud. Küll olin tahvlile takkajärele läkitanud võimsamaid, nagu "Kalevala" ja "Vikerlased" ja "Virmalised", et tasa teha rahvuslikult joonelt eksimist. Minul käis nimelt Saksamaalt üks tütarlaste ajakiri "Das Kränzchen", mis tõlgituna on ju "pärjake", ja nagu pooleldi naljapärast olin selle nime eestipäraseks ümber teinud. Kui nüüd eesti keele tunnis mu suguõed selle saksapärase nime valisid ajakirjale, leidsin, et olin naljaga veidi kaugele läinud.

45-46

Tollal oli kindlaks nõudeks, et tütarlapsed oma õpetajaid ja üldse täiskasvanud inimesi tervitasid sügava niksuga ehk reveransiga. Oli suur kunst, käigu pealt vajuda põlvenõksu ja sellest jällegi graatsiliselt püsti vetruda. Preili Juske drillis meid tundide kaupa, enne kui viimane kui üks meist oli suuteline korralikult tervitama. [...] Tänapäeva noored tüdrukud imestavad seda ja naeravad veidi, nende meelest oli säärane tervitamisviis nagu komet ja koguni ebademokraatlik. Võib ju olla, et iga traditsiooniline rituaal endas peidab pisut teatrit ja primitiivset inimlikku iha, tõsta oma tähtsust täiesti tarbetute liigutustega. Aga kui me inimlikult elult hakkame koorima kõike tarbetut ja dekoratiivset, jõudes viimaks välja täiusliku alastuseni, siis võime sageli märgata, et too "alasti tõde" on inetu ja kõle. Küllap ikka meie reveransid ja peanikutamised täiskasvanute ees olid ilusamad vaadata kui tänapäeva tüdrukud, kes puisena-luisena seistes ei oska muud teha tutvustamise ja tervitamise hetkel kui pomiseda "tereh" või koguni "hei" ja täiskasvanule vastu jõllitada. [...]

Oli ikka ilus pilt, kui preili Pärna kõndis piki koridori ja jalutavate tüdrukute parved temast vasakul ja paremal vajusid graatsilistesse reveranssidesse ning uuesti tõusid -- nagu tumesinine, lainetav jõgi. Meie seljad olid alati sirged selle reverandsi juures, kuna meilt ka nõuti, et me tervitatavale silma vaataksime -- võimalikult intelligentse pilguga.

50-51

Juuste lõikamine ei olnud tollal ainult ühe soengu vahetamine teise vastu, vaid teatud määral sõjakuulutamine kõigele endisele ja vanamoodsele. Vanamoodne naine, tasane, tagasihoidlik, häbelik, kasin ja usin, oli meie sugupõlve meelest äärmiselt põlastusväärne. Ihkasime esindada tänapäeva naist, uljast ja siirast, julget ja tragi, kes kõikjal mehe kõrval käed külge pani, ent samuti nõudis kõiki mehe eesõigusi. Paratamatult näis muidu igati vastuvõetavam "tänapäeva naine" kaotavat teatud naiselikke voorusi, nende hulgas just tagasihoidlikkust, õrnust ja graatsiat. Millegipärast uskusid meie vanemad ja kasvatajad, et ainult pikkade juuste abil on võimalik neid kaduvaid naiseomadusi päästa. [...]

Minule endalegi tundub praegu imelik, et nii edumeelne kool, nagu VTG üldiselt oli, nii kaua püüdis võidelda lühikese juuksesoengu vastu. Meie naisõpetjaad olid ju kõik iseseisvad ja intelligentsed naised, kes iga mehe kõrval võisid väärikalt seista, kuid samas varustatud kõigi oma naiselike voorustega -- mispärast uskusid nad, et meie, ainult oma karvu kärpides, seda samuti ei suuda?

[...] Meie kadunud mammal oli olnud rohke juuksekasv, ta oli koguni saanud oma juustel istuda, kuigi mina ei mõista, milleks see kasulik oli. Uhkusega jutustati mulle, et mamma sageli kannatas peavalu oma raske juuksekrooni tõttu, ja kogu suguselts jälgis hinge kinni pidades, kas minu karvakasv suudab sammu pidada kadunud mamma "naisterahva iluga", nagu apostel Paulus naisejuukseid tunnustavalt, kuigi pisut häiritult nimetab.

80-81

Vahepeal olin "Das Kränzcheni" mõju alt libisenud Hanns Heinz Eversi võlupiirkonda. Evers kuulus tollal samuti noore inimese kasvuvalude hulka. "Alraune" mõjutusel kirjutasin järgmise "teose" pealkirjaga: "Ühe väikese tüdruku looduslugu". Miks just looduslugu, ärgu küsitagu minult, ma olin ainult 15-aastane ja peast põgusalt ogar tolles ajajärgus. Selle jutu tegelaseks oli Solveigi-nimeline tütarlaps, kes Alraune eeskujul mehi võrgutas ja hukutas ja siis ise kuutõbisena kõrgelt kaljult merre kukkus. Ainus ülejäänud romaanitegelane, nimega Jürgen, laskis enda ka maha ja asi oli tehtud, laud oli puhas.

90

Charlestoni-keeld ei kestnud kaua, isegi koolipidudel tantsiti seda juba kevadel, sest kui orkester sda mängis, ei saanud enam kedagi tagasi hoida, vaid tantsupõrandale tõttasid nii täiskasvanud kui õpilasedki. Küll vangutasid meie õpetajad ja vanemad päid, aga parimalgi tahtmisel oli raske selles kekkamises leida midagi moraalivastast. Selle kõrval oli vanamoodne põdrajaht oma üle õla silma vaatamisega äärmiselt soodustav flirdile ja patuteele ahvatlev, kui kellelgi oli huvi sellele teele astumiseks. Charlestonis oli igaühel tegemist oma jalgadega ja tantsurütmiga ühtesulamisega, et partnerile silmavaatamiseks vähimatki aega ei jäänud. See oli üldse moodsate tantsude voorus ja viga, et nad ei soodustanud flirtimist, kuna kogu aeg kontsentreeruti rütmile ja igasugustele sammudele.

115

Ei aidanud enam tagasihoidlikud koolipeod üks või kaks korda kuus, tantsuhimu oli nii suur, et igal nädalalõpul kellegi kodus tehti väike "klunker". Iseendast olid need süütud ettevõtted, kus halvemal juhul pakuti klaas koduveini mõne mõistmatult liberaalse lapsevanema poolt ja mõned poisid käisid eeskojas salaja suitsetamas. Juhtus sedagi kuulmatut asja, et eeskotta hiilis ülbe tüdruk ja tõmbas paar mahvi, näitamaks, kui moodne tema oli. Ent noid "klunkreid" tauniti ja jälitati kooli poolt väga ägedalt, nendest osavõtmist karistati ja osavõtjaid peeti pärastpoole kurjalt silmas.

Grammofonid olid kallid asjad, igaüks ei saanud neid endale lubada. Ometi ei juhtunud seda, et grammofoni omamiseks mõni poiss või tüdruk oleks läinud tööle, kas vabrikusse või poodi müüjaks, et saada paljuihaldatud eset kätte. Töötamine ei olnud koolinooruse hulgas kombeks. Meie vanemad hoolitsesid selle eest, et meil oli kõike, mida vajasime. Kõige kehvemal oli laual küllaldane toit ja kooliskäimiseks vajalikud riided seljas. Kuna meie ka pidudel ei tohtinud kanda muud kui vormiriietust, ei olnud vajadust kallite, toredate riietusesemete või liiga uhkete kingade järele. Meie lõbustused olid odavad -- pilet koolipeole maksis 15--25 senti, õpilasetendused kinos ei olnud kallimad. Teatris olid õpilastele eripiletid, mis olid samuti üsna odavad. Ei olnud kombeks, et poiss pidi tüdruku eest maksma pidule minnes ja teda siis veel raske raha eest toitma. Igaüks läks pidule iseseisvalt, ise oma pileti eest makstes ja pidul ei olnud meie, eesti koolinoored, nii näljased, et me pidanuksime vahetpidamata midagi närima. Läksime tantsima kodudest hästitoidetutena, maiustamist peeti alaealisuse märgiks.

117-118

[...] kui jutt tuli puudrist, läks papa marru. Siis võis ta saada lausa vihaseks rumalate naiste üle, kes "rikkusid oma näonahka", ja ennustas, et iga puuderdava naise näojume on nagu "pastal". Nagu aimates, et temagi tütred võivad sattuda nii kohutavale patuteele, pidas papa aeg-ajalt õhtusöögi ajal jutlusi teemal "Puuder ja selle hävitav mõju naisejumele". Linda ja mina, näod hoolega kaetud Coty puudriga, kuulasime neid dissertatsioone vaguralt ega ütelnud midagi. Viimaks, palju, palju aastaid hiljem, olin tollal juba üle kolmekümne, ei saanud ma enam kiusatusele vastu panna. Kui papa oma vana harjumuse järele hakkas jällegi manama puudri hävitavat mõju naise näonahale, küsisin asjalikult:

"Mitu aastat sinu arvates kestab, kuni näonahk on puudrist põhjalikult ruineeritud?"

Papa kaalutles, pea viltu, ja arvas siis tõsiselt, et mitte rohkem kui kaks-kolm aastat.

"Noh, kallis papa," ütlesin mina vaikse kahjurõõmuga, "mina olen puuderdanud ennast täpipealt viisteistkümmend aastat, ja kui sa minu näonahka nimetad hukkaläinuks, siis tahaksin ma teada, missugune on sinu arvates hea jume?"

Oli suveaeg, olin puhanud, päikesest põlenud ja hoolimata oma kolmekümnest aastast tollal väga jumekas noorik -- seda pidi mu oma papagi tunnistama, isegi prilli ninale pannes. Papa löödud ilmet nähes meenus mulle tahtmatult väljavõte ühest noorpõlves loetud soparomaanist: 

"Hambaid kiristades pidi krahv endale tunnistama, et tal enam ühtki hammast suus ei olnud."

120-121

Kui mul oli valida vooruslikult läikiva nina -- ja aristokraatselt sametkahvatu, peenelt lõhnava Cappi Cheramyga kaetud nina vahel, siis valisin muidugi viimase. Ja pealegi ei olnud voorus enam moes, tagasihoidlikud, mõistlikud tüdrukud hinnas. Vastuoksa, neid ei vaadanud enam keeig, tüdruk tänapäeval pidi oskama endale tähelepanu tõmmata.

123

Et me just liigselt polnud kultuuriga üle võõbatud, näitab asjaolu, et meie ajastul loodi uus eesti keel. Kui seni oli eesti keeles olnud lohakusi ja võõrmõjusid nii saksa kui vene koolide ja kultuuri tõttu, siis võtsime meie oma emakeele kätte ja andsime sõnadele uusi tähendusi. Sõnad nagu "maru", "vahva", "hiigla", "käre", "nõks", "vunts" või "täitsa vunts" omandasid meie käes hoopis teise mõiste kui meie armsatele vanematele.

Kui meie eelkäijad olid omavahelises läbikäimises ja kurameerimisel tarvitanud viisakat ja armastusväärset tooni, noormehe lähenedes neiule aukartusega ja neiu õhetades häbelikkusest, siis meie kaldusime rohkem karedusele, teinekord lausa jämedusele. "Keri Manalasse vähki püüdma" -- saadeti noormees, kelle jutt ei meeldinud, või teatati talle lihtsalt: "Noormees, te olete igav". Kuigi me ikka veel, vanemate eeskujul, väga vormilikult teietasime, mõne koolivennaga surmtõsiselt kõik viis aastat, mil koos koolis käidi, ja samuti härratasime ja preilitasime, vahekord poiste ja tüdrukute vahel oli siiski väga sundimatu ja vaba. Pikantseid anekdoote, mida tütarlapsed enne meid olid kuulanud mahalöödud pilgul või sobiva punaga põsel naeru kihistades, kuulasime meie, plikad, nüüd kulmugi liigutamata ja naersime alles siis, kui lugu oli tõesti vaimukas -- ent siis häbenematult, teesklematult, täiest kõrist. Nn. pikantsete lugude jutustamine kuulus aga siiski nooremate poiste repertuaari, vanemad aastakäigud kirtsutasid neile nina kui algelisele ajaviitele. Kuid mahlakaid lugusid osati hinnata igas ajajärgus. Veel tänapäeval mõtlen lõbuga loole, mis juhtus tõepoolest poistekooli saksa keele tunnis. Nende õpetaja, keda poisid koduselt kutsusid, muidugi seljataga, Pürjerjussiks, ei osanud hästi eesti keelt. Ta oli kolmandas [gümnaasiumi kolmandas, s.o kokkuvõttes üheksandas -- M] klassis seletanud Nibelungide saagat ja sattunud teatud raskustele:

"Siis Siegfried tuleb selle Drache -- Drache -- noh, poisid, mis on üks Drache eesti keeles?"

"Sitamadu," vastasid poisid kõhklematult.

"Ahaa, danke," ütles Pürjerjuss õnnelikult ning jätkas mahlakas maakeeles:

"Siis tema läks selle sitamadu koopas juurde ja lööb tema surnuks ja supeles siis selle sitamadu vere sees..."

Varemini oleksid tüdrukud kiljatanud "fuih!" ja "minu härra, mis te õige mõtlete!" Meie aga möirgasime naerda ja nõudsime lisapalasid.

137-138

Teise kooliaasta lõpule jõudes seisime suure valiku ees, nagu omal ajal üks kreeka muinaskangelane teelahkmel. Valga tütarlastegümnaasium oli aastaid töötanud kahe haruga -- humanitaarklass ja reaalklass. Humanitaarklassis õpiti tavalist gümnaasiumikursust, erilise rõhuga võõrkeeltele ja ajaloole; reaalharus pühenduti matemaatika-loodusteadustele. Sinna olid juba tsaariajal kogunenud tõsised tüdrukud,  tulevased kooliõpetajad ja õpetlased, olles oma laadilt ja välimuselt rohkem "sinisuka" tüüpi. Vabariigi alguses nähti aga, et sinna harru oli pürgijaid äärmiselt vähe, tüdrukud eelistasid rohkem kodust humanitaarteaduste õhkkonda. Samal ajal tekkis suur huvi kodumajanduse suhtes, kõikjal rõhutati, kui väga vajati haritud ja korralikult väljaõpetatud perenaisi. Tekkisid majapidamiseklassid gümnaasiumidesse ja ka VTG-s kaotati reaalharu ja asemele tehti majapidamiseklass. Kooli keldrikorrale ehitati köök ja söögituba ning tehti suurt propagandat majapidamiseklassi astumiseks. Alguses oli sinna vähe tahtjaid. Gümnaasiumitüdrukutel oli ikka veel see eelarvamine, et haritud naisel ei tohi köögiga midagi tegemist olla. Kui vanasti igas kodus ema oli tütre võtnud käekõrvale köögis talitades, olid nüüd juba aastakümneid emad tütreid köögist välja ajanud oma raamatute juurde. Nii peeti humanitaarharu ikkagi sobivamaks ja mõnevõrra peenemakski. Meie vanemad aga olid kogemusest targaks saanud -- nad teadsid, et rahval ei ole midagi kasu oma haritud naistest, kui need ei oska juhtida majapidamisi. Meie isad ja emad olid äkitselt täis hirmu, et muutume säärasteks, keda ükski mees ei taha naiseks võtta. Doktoritiitel oli ju ilus asi, ent iga pere tahtis oma tütart näha korraliku mehenaisena ja lasteemana.

Juta ja mina ning teisedki lähimad sõbrad kujutlesime muidugi, et astume humanitaarklassi. Köök ja keetmine oli meiegi meelest igav ja tulutu töö, sest süüa sai ju alati osta restoranist, säärasega ei tahtnud meie kuidagi tegemist teha.

Suur oli siis mu hämmastus ja meelepaha, kui papa kodus mulle teatas, et niipea kui mul on aeg valida, millisesse harru astun kolmandas klassis, ma pean valima majapidamiseklassi. Meie kodus ema ei olnud, seletas papa väga asjalikult, ja kõik võimalused selleks olemas, et minust kasvab säärane kohutav värdjas, õpetatud naine ja raamatukoi, kes ei oska suppi keeta ega nööpi ette õmmelda, nuhtluseks igale ausale mehele, kui sellist üldse keegi võtab. Ei aidanud minu väited, et võib ju alati teenijaid pidada ning et on raiskamine juhtida minu briljantse aju tegevust padade-pannide suunda.

142-143

Too oli ajastu, mil vanad eelarvamused olid taandunud uute, värskete tuulte ees, mil noor tüdruk võis seista vastassoo silma all, üll ainult õhuke puuvillatrikoo, tunda siirast uhkust oma sirgetest jäsemetest, häbenemata ja koketeerimata. Terve vaim terves kehas oli meile saanud teoks. Nii nagu poisid meid vaatlesid ja hindasid teatud asjalikkusega, nii vaatlesime ja hindasime meie neid ja tunnustasime lugupidamisega hästiarenenud kehaehitust, kus seda näha oli. Selles üksteise vaatlemises ja hindamises ei olnud erootikat. Meie sugupõlv oli lõhkunud inimkeha ümber salapärasuse lämmatavad ja veidi määrdunud loorid. Olime süütud ja asjalikud nag lapsed ning nagu lapsed mängisime koos seal liivarannas, mitte harva pildudes üksteist poriga ning pidades mättasõda. Lätlased üle jõe kortsutasid kulme, kui me nende kalli kodumaa tükke üles rebisime ja üksteisele pähe läkitasime. Nii nende meelest küll haritud noored preilid ja härrad poleks tohtinud käituda. Aga tolle ajastu preilid ei erinenud sugugi härradest, tüdrukud olid kitsapuusalised, laiaõlalised, lamedate rindadega ja kõhtudega, rohkem poisikese kui noore, puhkeva naise moodi. Tüdrukud jooksid poistega võidu, sooritasid kaugus- ja kõrgushüppeid ja sukeldasid, pea ees, vette -- lokid või mitte lokid.

148-149

Kuid ringi vaadates ilmnes meile rõõmustav pilt -- siia [majapidamisklassi] olid kogunenud meie aastakäigu nägusamad ja elavamad plikad, tuntud näod tantsupidudelt, igaühel omajagu austajaid. Nad ei olnud sugugi halvemad õpilased noist, kes suurest teadusehimust olid astunud humanitaarharusse, ent salgamatult neil oli teisigi huve õppetöö kõrval. Kui olim eühiselt seda nentinud, avaldasime sügavat rahulolu ja ühegi kõhkluseta kuulutasime kogu koolis, et pidasime endid palju paremaks ja huvitavamaks rivaalidest humanitaarklassis.

[...]

Järgnevatel aastatelgi kujunes nõnda, et majapidamiseklassidesse astus tüdrukuid, kes "käisid ajaga kaasas" ja pühendusid õppetööle ainult vajalikul määral, kuna "humanistid" olid välimuselt tagasihoidlikud, korrektsed vormiriietuse kandjad, harva lokitud soenguga, igasuguse näojumestamise taunijad. Sellal kui meie vabal ajal jalutasime kavaleridega peatänavate korsol või tantsisime piduõhtul charlestoni, korraldasid nemad referaate sotsiaalsete probleemide üle või kirjanduslikke õhtuid, kus nad jõid teed ja arutlesid tõsiselt elunähtusi koos poeglastegümnaasiumi iluhingedega. Poeglastegümnaasiumiski olid humanitaarharru läinud noormehed, kes vaatasid üle säärasest pisiasjast nagu võidunud lips või pressimata püksid, seal oli tõsiseid maapoisse, kes veel ustavalt kandsid kodukootud riidest ülikondi, lugesid Dostojevskit ja Upton Sinclairi ja unistasid maailmaparandusest. Reaalklassi kogunesid "frandid" ja "dändid", seal oli laitmatult pressitud lips ja terav püksiviik tohutu tähtsusega. Nood tegelased tundsid uusimaid tantsusamme ja oskasid edukalt ja karistamatult kurameerida vähemalt kolme tüdrukuga samal ajal.

153-154

1928. aasta talvel tekkis meie kambale komme käia üksteist sünnipäeval "üles laulmas". Ei see olnud enam vanaaegne südamlik lõõritamine sünnipäevalapse akna all, et "Mu kallim kambrikses üleval" või "Ärka nüüd sa, ärka nüüd sa, ää-ää-ää-rka nüüd, ärka sa".

Uue ajastu lastena läksime kohvergrammofoniga. Masin toimetas laulmise meie eest, meie ei tarvitsenud vaevata oma kõrisid.

Meil oli kombeks koguneda kell kolm hommikul Vabaduse tänavale; kui jõuk oli koos, ja eriti grammofon kohal, läksime sünnipäevamajja, kus asjaosaline oli ettenägelikult jätnud välisukse lahti, --  kui aga võimalik, siis kogunesime sünnipäevalapse akna alla. Grammofon mängis ühe plaadi maha, mille peale meid sisse lasti. Sünnipäevalaps teeskles üllatust ja pani lauale küpsiseid ja koduveini. Koduveini ei peetud Eestis päriselt alkoholiks, seda gümnaasiumiealistele ei keelatud. Kurja see suuremat ei teinud, sest ammu enne purjujäämist pani see südamed läikima ja me olime selle pruukimisega alati ettevaatlikud. Olime valinud kummalise kellaaja -- kell kolm öösel -- sest sellal olid täiskasvanud inimesed kõik alles voodis ega raatsinud meie pärast tõusta. Maja oli siis alati meie päralt, kedagi polnud segamas. Enamasti tantsisime grammofonimuusika saatel, jõime mõne klaasi sõstraveini ja vahel juhtus ka, et mõni tüdruk harjumatust märjukesest suurejooneliseks muutus ja musuga kitsi ei olnud. Kuna tüdrukud tavaliselt ei sallinud avalikku õrnutsemist, sattusid poisid säärasest heldusest vaimustusse ja igaüks läks musu norima. Selline vahejuhtum võis aga rikkuda kogu olemise, sest veinitujulise tüdruku suurejoonelisus oli enamikule vastik vaadata, meeleolu muutus siis ka igavaks ja pidu lõppes varsti. Kaugemale kui musuni aga iialgi ei mindud, esiteks olid täiskasvanud ju sealsamas käe-jala juures, teiseks olid meil kõigil loomupäraselt hästitöötavad pidurid. Olime sugupõlv, kes üle kõige tahtis lõbutseda, tantsida ja tunda muretust, meil ei olnud aga huvi ega kalduvusigi raskemateks armuafäärideks, nende vältimatute sidemete ja kohustustega, mis järgnesid erootilise karskuse teelt lahkudes. Ometi neil hommikustel pidudel tundusime endile väga julgeina ja riivatuina. Asjale andis erilise pikantsuse see, et me tavaliselt neilt olenguilt läksime otse kooli. [...] Ma ise olin tol talvel alles väga pirts ja peru ja jälestasin igasugust "mokaplirtsutamist" puhthügieenilistel põhjustel, nii et teised poisid minu tantsupartnerilt Heinolt huviga küsisid, et kuidas sul Valvega läheb ka, kas sa temalt juba musu oled saanud? Millele Heino andis selle rüütelliku vastuse: "Ah, te teate ju, kui vooruslik tüdruk Valve on, meie suudleme teineteisel ainult kätt."

215-216

Me olime kõik valmistehtud Vabariigis suureks kasvanud lapsed, olime nagu rikka rahva lapsed kunagi, harjunud oma küllusega, igas asjas ainult parimaga. Meie ei osanud hinnatagi seda, mis oli meie vanematele maksnud verd ja vaevahigi. Kui [koolijuhataja] Marta Pärna lendas meie eel tähtede poole, lonkisime talle järele oma tangotaktist lõdvaks jäänud jalgadel, veidi imestades vana südame nii noore tormakus eüle, kuid järele me talle läksime ja kõrgustest, kus temaga tohtisime viibida, tõime ikkagi midagi kaasa alla maakamarale, kus me tundsime endid palju mugavamini.

237 

Ta [sotsialistist koolpoiss] sõimas mind "valgekäeliseks dollarprintsessiks" ja "seltskonnaliblikaks", mis mind ainult ülimalt meelitas, sest seni olin ennast pidanud ainult kooliplikaks keskmisest, korralikust perekonnast. Ta sõimas aga ka kogu tütarlastekooli, tüdrukute peenutsemist ja kõrkust ja üleolekut. Ilmne oli kõigile, et meie tütarlapsed olid vältinud Wallneri ja tema jüngrite seltskonda, sest nad olid välimuse poolest väga hoolitsemata, lõikamata juustega, pressimata pükstega ja tõenäoliselt käisid saunas ainult siis, kui oli võimalik koju maale sõita. Wallneri rünnak ei olnud suunatud ainult tütarlastekooli peenele otsustusvõimele, temataolisist ülevaatamisele, see oli kogu tema taga seisva maailmavaate äge viha kõige ülla, puhta ja soliidse vastu. Nimetati ju meie kooli sageli naljapärast "Tõnissoni kooliks", kuna meid täiesti tema vaimus kasvatati ideaalseteks eesti naisteks. Kas meie olime sobiv materjal, ja kui palju ettevõte meie õpetajail õnnestus, on iseasi, kuid igatahes oli VTG väga valusaks pinnuks pahempoolsete silmale.

264

263

[Tüdrukute- ja poistegümnaasiumi ühise kirjandusõhtu] Kava teine osa oli jäetud poeglastegümnaasiumi geeniustele.

Siis alles langes pomm. Üksteise järel ronisid poodiumile Wallner ja teised noorsotsialistid ja nende noortest suudest hakkas tulema veriseid, tigedaid ja tooreid ähvardusi meie isamaa arvel. Wallneriga eesotsas ulusid nood alles märgade kõrvatagustega poisikesed töörahva raskest saatusest, proletaarlaste orjapõlvest hallparunite vabariigis ja ähvardasid kättemaksu, mis pidi panema vere lainetama põlvini...

[...]

Neelasime alla suhu jäänud halva maigu ja ütlesime üksteisele, et paras, kes käskis tegemist teha nende lontpükstes "rahvavalgustajatega". Töörahva huvide kaitsjad saavutasid ainult väga lühiajalise tähelepanu. Õpetajaskond otsustas neid karistada ignoreerimisega ja õpilaste poolest võisid nad edasi kiratseda vaimse kivi all, kuhu nad kuulusid. Gümnaasiuminoorus oli tollal, hoolimata teatavast kergemeelsusest ja pealiskaudsusest, hingeliselt täiesti terve ja omas väga tugeva ilumeele. Juba puht-hügieenilistel põhjustel oli tol väikesel, oma küündimatusest kibestunud grupil täiesti võimatu mängida mingit osa oma kaasaegsete elus. Minuaegne noorus pealegi ei olnud sugugi tundeline ega sentimentaalne ja omas palju reaalsusetunnet -- mõttetu oli meile rääkida rõhutud rahvast, kui me kuskil ei näinud kedagi rõhutavat. Valga "proletaarlaste" pojad ja tütred käisid gümnaasiumis ja suvevaheajal määrisid oma käsi niisama vähe tööga kui nood, kes kurtsid tööorjade rasket saatust Eesti Vabariigis.

290-291

Ma ei osanud kahtlustadagi, et papa Saretok südamest kartis hetke, mil ta vanem tütar kooli lõpetab ja nõuab oma õigust kodust lahkuda ja maailma vallutada. Aasta varem olin teatanud talle, et tahan minna ülikooli ja võimalikult välismaal,e kas Heidelbergi või Uppsalasse, kodumaa oli muidugi minusugusele liiga kitsas. Papa ise oli alati soovinud, et minust saab aednik, oli selleks maatükigi valmis ostnud. Tema meelest ei olnud ilusamat ega luulelisemat elukutset kui kasvatada lilli ja salatit, nautida maa õnnistust. Kui inimene siis ka veel kõrvalharrastusena tahtis veidi kirjutada, nagu minu kalduvusist näis, siis oli seda parem, kui tagaplaanil oli soliidne, raha sissetoov elukutse.

293

Teinekord munserdasime endid hästi imelikult riidesse, uhkete kübarate ja looridega, karusnahksete kraede ja sallidega, võtsime igaüks kätte kaks kohvrit, läksime kõrvaltänavaid pidi Valga jaama ning hämaruse tulles hakkasime sealt piki puiesteed kõndima alla linna poole, peatades aeg-ajalt vastutulijaid ja küsides neilt teed hotell "Baltikass", "Sädesse" või Läti piiri juurde. Tõsiselt ja süütute ilmetega kuulasime, kuidas heatahtlikud valgalased meile hoolika täpsusega teed juhatasid, tänasime ja liikusime edasi, et vastava vahemaa järel peatada järgmist "ohvrit". Aeg-ajalt vaatas aga keegi meile tähelepanelikumalt näkku ja ütles pahaselt: "Kuulge, teie olete ju ise Valga inimesed." Selle peale pistsime möirates naerma ja lehvitades oma tühje kohvreid lidusime eemale.

354

Selles spordis [tõukekelgusõidus] ei olnud vahet väiksemate ja suuremate õpilaste vahel, ühesuguse vaimustusega kelgutasid nii koolijütsid kui abituriendid. Paljud kaugemal elavad õpilased tulid isegi tõukekelguga kooli. Meie Linda [Valve noorem õde] pidas ennast üle linna tšempioniks, kellele ükski küngas polnud liiga kõrge ega ükski koorem liiga kohmakas tüürida kihutaval sõidul.

Kord tulime Lindaga hilja õhtul uisuteelt. Poeglastegümnaasiumi ees oli kari poisikesi parajasti tõukekelguga alla laskmas ja meid nähes hüüdsid lahkesti: "Valve-Linda, tulge, meiega sõitma, me viime teid koju."

Kuna kodu oli otse all orus, leidsime, et ettepanek on väga mõistlik. Poisse me ei tundnud või pimedas ei tundnud ära, aga see ei tähendanud midagi. Kui aga avastasin, et kogu kamp koos meiega kavatses mäest alla lasta, lõin veidi kõhklema. Linda rahustas mind, lubas tüürimise võtta ise oma kogenud kätesse. Astus jalastele, kaks poissi haakisid endid tema selja taha, üksteisel piha ümbert hoides, kelgule istusid ülejäänud poisid ja võtsid minu sülle. Minu süles olid kõikide uisud, sest ka poistest olid mõned uisuteelt tulijad. Panime minema nagu tuul ja keset allasõitu hakkasin päris avalikult närveldama, kuid Linda kordas tüüri juures aina:

"Ära karda, Valve, mina olen siin!"

Just keset tema rahustavaid sõnu läksime ümber oru põhjas -- kõige all hunnik uiske, siis mina, siis veerand tosinat poisikesi, siis kelk, Linda ja ülejäänud poisikesed.

Aga ellu me jäime, eesti veri on visa.

355-356