Ti: "Mina olin ikka väga armukade, õde sündis enneaegselt ja vanemad tegelesid kogu aeg ainult temaga, ma olin siis viieaastane, mäletan, kuidas ta magas seal võrevoodis, ma hiilisin tema juurde ja raputasin neid kõristeid, mis ta voodi kohal nööri peal olid. Ise jooksin minema."
A: "No mina püüdsin padjaga lämmatada ju. Pidin valvama vennakest, aga mina tahtsin klaverit mängida. Ta segas mind, panin talle lihtsalt padja näo peale, et ta vait oleks. Aga ühte asja ma pole enne kellelegi rääkinud, nüüd teile räägin. Ükskord läksin tuppa ja nägin, et [Te] oli seal, oli endale mingi koti või ranitsa niimoodi pähe tõmmanud, see oli oma raskusega tal kuidagi kaela ümber ja ta hakkas lämbuma täitsa. Oli näost sinine. Ma võtsin tal selle ära, tegelikult ju päästsin ta elu siis. Enne olid täitsa näost sinine jah! Siis läksid tagasi punaseks. Vat ega lapsed kõigest ei räägi ju. Alles nüüd ma hakkan mõtlema, et ..."
Te: "Et poleks maksnud?"
vanaema: "No see on võib-olla selline vanusevahe ka... Meid oli kolm tükki nii järjest, ja siis pikema aja pärast tuli see neljas. Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin: tema tuli siia kõige viimasena ja nüüd käitub nii, nagu tal oleks kõigele siin õigus, nagu ta oleks siin täieõiguslik. Ise viimasena tuli!"
vanaema: "No ma olen eluaeg selline olnud, et... meil olid töö juures need [...] arvutid, ma ei tohtinud neile üldse väga ligi minna, kohe kui vastu puutusin, käis särts ja arvuti läks välja. Vahel, kui arvuti jupsis ja mehed ei viitsinud õigel ajal parandama tulla, siis ma lõpetasin selle jama lihtsalt ära, panin käe peale ja klõps. Aga nii kui midagi kunstmaterjalist selga panid, jah... ma olin ükskord kaubamaja riideosakonnas, seal oli veel üks teine tuttav, kellel oli ka midagi kunstmaterjalist seljas ja.. meie vahel tekkis täitsa kaarleek! Oli kohe näha, kuidas [näitab näpuga leeki käiselt käisele hüppamas]. Siis me mõlemad muidugi karjatasime koleda häälega."
No comments:
Post a Comment