"Epikurism ja tõeotsing. Walter Pateri puhul"

Tähelepanelikul „Renessansi” järelsõna luge­jal võib vaevalt jääda tajumata see melanhoolia, mis varjutab Pateri ene­setäiustamise õpetust. Ekstaatiliste hetkede filosoofia ei ole rõõmudoktriin, selle tagapõhjaks on agnostilise mõtleja võitlus tühjuse hirmuga. Horror vacui viirastub selle taga. Vapra sisemise vastupanuga püüab radikaalsele kahtlusele väljajõudnud vaim ületada enda ette tek­kind sünget tühikut. Ta püüab seda täita, seda peletada. See on üksil­dase, endasse sulgund inimese püüe teha negatsioonist jaatus – kaht­lemata menukas, nii kaugele kui see küünib, sest see annab ta elule suursuguse sisu, kuid täit elukülluse tunnet see talle siiski ei võimalda. Ta ekstaasid on ekstaasid meeleheite kiuste, ta solipsismist pole silda teiste inimesteni. Seda silda otsib Marius. Kristliku sümpaatiaõpetuse ja kevadnoore usundi optimismi kaudu ta katsub välja jõuda põhiliselt sün­gest filosoofiast, millest ta enne lootis leida elujõudu. Vanast, väsind maailmast ta tahaks siirduda uude, jõulisemasse. See tal õnnestubki, kuid vaid osaliselt. Ta raskemeelne, mõtlik hing jõuab ikkagi alles endavabastuse lävele. Selles on süüdi pigemini temperamendi kui filosoofilise tun­netuse viga. Mariusel puudub see suur usaldus, mis lähendab inimest inimesele. Ta tunded ei kee üle, ta loomus, nii rikas ja süvenemisvõimeline kui see ongi, ei suuda end teistele täielikult avada. Kõigest ta vaat­luse siirusest ja intiimsusest hoolimata mingi nägematu loor eraldab teda inimeste maailmast. „Mõtte kahvatu kae” laotub üle selle vaiksema Hamleti. Pater ja Marius on mõlemad mungahinged, kelle loomupärased eeldused viitavad kontemplatsioonile. Kõigest nad ei saa osa, ning seda nad tunnevad ja kannatavad selle all. Kuid see, mis neis on, on kõrge­väärtuslik. Inimliku kannatuse, kõikeläbiva desideriumi kirgastus annab veetlust ja süvendust nende vaikselt kirglikele mõtisklusile.
Marius-Pateri algne maailmavaade ei too sellasena inimkonnale veel lunastust. See on üleminekuaja filosoofia, kui metafüüsiline jalgealune lööb kõikuma ja olemasolu ähvardab muutuda mõttetuseks. See sarna­neb Voltaire’i lausele: „Cultivons notre jardin”, kuigi tõlgitsus sedapuhku on sügavam, nõudlikum ja vaimsem. See ei ole ainult resignatsioon, vaid ka revolutsioon. Tühjusele seab inimvaim vastu omaenda väärikuse. Põledes „kalliskivitaolise leegina” ta eemaldab endast kõik räbu ja saasta. Metafüüsilisele vacuum’ile, füüsilisele surmale ta läheb vastu tead­likuna vähemalt iseenese puhastumisest. See on ilmsesti kõlbeline hoiak, kuigi Pater Mariuses näitab selgesti selle vaatekoha piire. Igatahes ei ole see hingeline laostumine. Kunstiliselt see seisukoht võib osutuda eriti produktiivseks. Inglise kirjandusele see andis palju uut – proosa, milles polnud lõtvu hetki, siirust, mis suure ehtsusejanuga otsis iga eseme ja isiku olemust ja varjat põhja, vaatlusviisi, mis kummaliselt oskas esile võluda otsekui asjade hinge.
[...]
Paganail assotsieerusid järjest ilu ja surm. On juba juhit tähelepanu sellele, kuidas Pateri hoiak suurel määral sõltub tahtest võidelda kao­sega ja surmaga – kuidas preesterlik õilsuse ja ilu teenistus peab saama vastukaaluks kaduvusele. Et ta viimase mõttest sellegipärast ei vabane, pole imekspandav. See kerkib äkki ootamatult esile kesk intiimseimat meeleolu – kui mitte otseselt, siis mingi metafooriprao kaudu, võrsutades kummalisi hauaõisi.
See kummalisuse tunne läbib kahvatupunase joonena kogu Pateri toodangu. Maailm, mida ta nii igatses täielikult tajuda, ei paistnud talle olevat päris reaalne. Lõppeks see oli ju vaid vahemaa kahe olemattuse vahel, vaadeldav ainult inimese nii muutliku ja viirastusliku vaimu kaudu. Ei ole siis hämmastav, et ta loomingu põhielemendiks on romantism, nii nagu ta ise seda määratles – „kummaline ilu”. Romantismi pääjoonteks ta peab „uudishimu ja iluarmastust”, mille vastandiks on klassitsismi „kau­nis kord”. Pater ise püüab oma toodangus (aheldada ja tasakaalustada nii kergesti liialdustesse kalduvat romantilist impulssi. Ja kuna ta seda enamasti ka tõesti suudab, ilma et uudsuse ja üllatavuse veetlus kaoks, siis ta sageli saavutab isesuguse täiuse, milles klassika ja romantika lii­tuvad väga mõjuvaks taideks.

Ants Oras

http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=517