isa: "ma käisin ka kunagi loodusringis, millalgi esimeses klassis, õe pärast. õde lubas maad ja ilmad kokku... pärast, kui ma teada sain, et selle loodusringi kaudu endale koju karupoega ei saa, tulin ära."

Vladislav Koržets: Noh, tõstke käsi, kellel ei ole hinge. .... Üks käsi!

Mulle tundub, et Mare Vint ja Virginia Woolf on täpselt üks ja sama.

Niisiis oli minu lapseea päevades, nii nagu praegugi, suurel hulgal seda vatitaolist, seda mitteolemist. St. Ivesis möödus nädal nädala järel, ja mitte miski ei puudutanud mind. Ja siis, ilma mingi aimatava põhjuseta, tabas mind äkki tugev vapustus; midagi juhtus nii järsku, et mulle on see kogu eluks meelde jäänud. Toon siin mõned näited. Esimene: Kaklesime Thobyga murul. Tagusime teineteist rusikatega. Just siis, kui tõstsin rusika, et teda lüüa, tundsin: miks teha teisele haiget? Mu käsi vajus kohemaid alla, ja ma seisin seal ja lasksin tal ennast klohmida. Mul on see tunne meeles. See oli lootusetu kurbuse tunne. Tundus, nagu ma oleksin saanud teadlikuks millestki kohutavast, samuti omaenda jõuetusest. Ma hiilisin üksinda minema, tundes kohutavat masendust. Teine näide on samuti St. Ivesi aiast. Vaatasin lillepeenart välisukse kõrval. "See on tervik," ütlesin ma. Vaatasin üht taime, mis oli lehed laiali sirutanud; ja äkki oli mulle selge, et lill ise on osa maast, et lill on suletud ringi, ja et see on tõeline lill, osalt maa ja osalt lill. Selle mõtte panin kõrva taha, sest seda võis mul hiljem hädasti vaja minna. Ka kolmas juhtum on pärit St. Ivesist. St. Ivesis olid peatunud Valpy-nimelised inimesed ja siis lahkunud. Istusime ühel õhtul toidu ootel söögilauas, kui ma juhtumisi kuulsin pealt, kuidas isa või ema ütles, et Mr. Valpy on endale otsa peale teinud. Järgmisena mäletan, et olin öösel aias ja jalutasin mööda teerada õunapuu poole. Mulle tundus, et õunapuu on kuidagi seotud Mr. Valpy õõvastava enestapuga. Ma ei suutnud sellest mööda minna. Ma seisin seal, vaadates hallikasrohelisi kurde puukoorel – oli kuuvalge öö –, ise õõvastuse kütkes. Tundus, et mind tiritakse lootusetult kuhugi täieliku meeleheite kuristikku, millest mul ei ole pääsu. Mu keha oli otsekui halvatud.
Need on kolm näidet erakordsetest hetkedest. [...] Nendest hetkedest kaks lõppesid meeleheitega. Kolmas aga, vastupidi, lõppes rahuloluga. Kui ma ütlesin lille nähes: "See on tervik", siis tundsin, et olen teinud avastuse. Ma tundsin, et olen ajusoppi talletanud midagi, mille [juurde] tahaksin naasta, et seda vaadelda ja uurida. Nüüd tundub mulle, et selles oligi nende sügav erinevus. See oli kõigepealt erinevus meeleheite ja rahulolu vahel. Arvan, et see erinevus oli põhjustatud sellest, et ma tegin valusa avastuse – inimesed teevad üksteisele haiget; mees, keda ma olin kohanud, oli end tapnud – ja ei osanud sellega hakkama saada. Õõvatunne tekitas minus võimetuse tunde. Aga lille puhul oli mul põhjendus olemas; ja mu aistingud taltusid. Ma ei tundnud end võimetuna. Ma olin teadlik – kuigi kõrvaltvaatajana –, et omal ajal leian sellele seletuse. Ma ei tea, kas ma olin lille nähes vanem kui kahe teise kogemuse puhul. Tean ainult seda, et paljud nendest erakordsetest hetkedest lõppesid erilise õõvatunde ja füüsilise kokkuvarisemisega: nad näisid mu üle võimust võtvat, aga mina jäin passiivseks. Näib, et kui saadakse vanemaks, siis on suurem võimalus mõistuse abil seletust otsida; ja et see seletus pehmendab seda otsekui sepavasaraga saadud hoopi. Arvan, et see on tõsi, sest kuigi minu eripära on endiselt see, et mind tabavad need äkilised vapustused, siis nüüd on nad alati teretulnud; pärast esimest üllatust tunnen alati ja kohe, et nad on eriliselt väärtuslikud.

Vanaema helistas, et mulle öelda, et ta nägi täna kollast liblikat.

Inimene, kellel jääb puudu raamatust.
  Inimene, kes loeb nii palju raamatuid kui ta jõuab, kuid kes avastab, et raamatuid, mis tal on veel lugemata, ei jää sellest vähemaks.
  Inimene, kes loeb nii palju raamatuid kui ta jõuab, selleks et avastada raamatut, millest tal puudu jääb, kuid kes avastab, et raamat, millest tal puudu jääb, muutub sellest suuremaks.
Inimene, kes loeb ainult nii vähe raamatuid kui on hädavajalik, et raamat, millest tal puudu jääb, ei läheks sellest lugemisest suuremaks.
  Inimene, kes loeb nii vähe raamatuid kui võimalik, selleks et raamat, millest tal puudu jääb, puuduks võimalikult vähesel määral.
Inimene, kelle jaoks raamat on raamat ainult niivõrd, kuivõrd selles sisaldub raamat, millest tal puudu on jäänud.
Inimene, kes loeb raamatusse võimalikult palju raamatut, millest tal puudu on jäänud.
  Inimene, kes loeb raamatut võimalikult palju, üritades ennast veenda, et just sellesinase näol on tegu raamatuga, millest tal puudu on jäänud, kuid kes avastab, et on oma püüdluste käigus raamatu enda omaks teinud ning puudujäägi teisale surunud ja suuremaks sundinud.
  Inimene, keda määrab suutmatus teisale tõrjutud puudujääki raamatuks omastada.
(Inimene, kes ei loe raamatuid, sest teda ei puuduta nendesse kätketud puudujääk.)
  (Inimene, kes sööb hommikuti putru -- mitte vähem märkimisväärne inimene.)
Inimene, kes kuulub raamatule, millest tal puudu jääb.
Inimene, kes on ainuüksi selle raamatu enesekirjutus, millest tal puudu jääb.
  Puudujäävate raamatute lakkamatu enesekirjeldus -- maailm, millel jääb puudu inimesest (positiivses mõttes).
Inimene, kes on jõudnud (eksitavale) arusaamale, et selleks, et saavutada raamat, millest tal puudu jääb, tuleb tal see ise kirjutada.
  Inimene, kes püüab kirjutada raamatut, mis sisaldaks kõiki teisi raamatuid.
  Inimene, kes on kirjutanud raamatu, mis sisaldab kõiki teisi raamatuid, kuid millel enesel jääb puudu raamatuks olemisest.
Inimene, kes kirjutab raamatukogus.
  Inimene, kes kirjutab raamatukogus, millel jääb puudu raamatust.
  Raamatukogu, millel jääb puudu inimestest, kes kirjutaksid raamatut, millest neil puudu jääb.
Raamatukogu, milles on olemas kõik raamatud, millest puudu jääb, ent millel seetõttu jääb puudu inimesest.
(Raamatukogu, mis on kogu aeg remondis -- mitte vähem nipsakas raamatukogu.)
[...]

-- Jaak Tomberg, "Jääk" ("Olematute raamatute antoloogia")

"Epikurism ja tõeotsing. Walter Pateri puhul"

Tähelepanelikul „Renessansi” järelsõna luge­jal võib vaevalt jääda tajumata see melanhoolia, mis varjutab Pateri ene­setäiustamise õpetust. Ekstaatiliste hetkede filosoofia ei ole rõõmudoktriin, selle tagapõhjaks on agnostilise mõtleja võitlus tühjuse hirmuga. Horror vacui viirastub selle taga. Vapra sisemise vastupanuga püüab radikaalsele kahtlusele väljajõudnud vaim ületada enda ette tek­kind sünget tühikut. Ta püüab seda täita, seda peletada. See on üksil­dase, endasse sulgund inimese püüe teha negatsioonist jaatus – kaht­lemata menukas, nii kaugele kui see küünib, sest see annab ta elule suursuguse sisu, kuid täit elukülluse tunnet see talle siiski ei võimalda. Ta ekstaasid on ekstaasid meeleheite kiuste, ta solipsismist pole silda teiste inimesteni. Seda silda otsib Marius. Kristliku sümpaatiaõpetuse ja kevadnoore usundi optimismi kaudu ta katsub välja jõuda põhiliselt sün­gest filosoofiast, millest ta enne lootis leida elujõudu. Vanast, väsind maailmast ta tahaks siirduda uude, jõulisemasse. See tal õnnestubki, kuid vaid osaliselt. Ta raskemeelne, mõtlik hing jõuab ikkagi alles endavabastuse lävele. Selles on süüdi pigemini temperamendi kui filosoofilise tun­netuse viga. Mariusel puudub see suur usaldus, mis lähendab inimest inimesele. Ta tunded ei kee üle, ta loomus, nii rikas ja süvenemisvõimeline kui see ongi, ei suuda end teistele täielikult avada. Kõigest ta vaat­luse siirusest ja intiimsusest hoolimata mingi nägematu loor eraldab teda inimeste maailmast. „Mõtte kahvatu kae” laotub üle selle vaiksema Hamleti. Pater ja Marius on mõlemad mungahinged, kelle loomupärased eeldused viitavad kontemplatsioonile. Kõigest nad ei saa osa, ning seda nad tunnevad ja kannatavad selle all. Kuid see, mis neis on, on kõrge­väärtuslik. Inimliku kannatuse, kõikeläbiva desideriumi kirgastus annab veetlust ja süvendust nende vaikselt kirglikele mõtisklusile.
Marius-Pateri algne maailmavaade ei too sellasena inimkonnale veel lunastust. See on üleminekuaja filosoofia, kui metafüüsiline jalgealune lööb kõikuma ja olemasolu ähvardab muutuda mõttetuseks. See sarna­neb Voltaire’i lausele: „Cultivons notre jardin”, kuigi tõlgitsus sedapuhku on sügavam, nõudlikum ja vaimsem. See ei ole ainult resignatsioon, vaid ka revolutsioon. Tühjusele seab inimvaim vastu omaenda väärikuse. Põledes „kalliskivitaolise leegina” ta eemaldab endast kõik räbu ja saasta. Metafüüsilisele vacuum’ile, füüsilisele surmale ta läheb vastu tead­likuna vähemalt iseenese puhastumisest. See on ilmsesti kõlbeline hoiak, kuigi Pater Mariuses näitab selgesti selle vaatekoha piire. Igatahes ei ole see hingeline laostumine. Kunstiliselt see seisukoht võib osutuda eriti produktiivseks. Inglise kirjandusele see andis palju uut – proosa, milles polnud lõtvu hetki, siirust, mis suure ehtsusejanuga otsis iga eseme ja isiku olemust ja varjat põhja, vaatlusviisi, mis kummaliselt oskas esile võluda otsekui asjade hinge.
[...]
Paganail assotsieerusid järjest ilu ja surm. On juba juhit tähelepanu sellele, kuidas Pateri hoiak suurel määral sõltub tahtest võidelda kao­sega ja surmaga – kuidas preesterlik õilsuse ja ilu teenistus peab saama vastukaaluks kaduvusele. Et ta viimase mõttest sellegipärast ei vabane, pole imekspandav. See kerkib äkki ootamatult esile kesk intiimseimat meeleolu – kui mitte otseselt, siis mingi metafooriprao kaudu, võrsutades kummalisi hauaõisi.
See kummalisuse tunne läbib kahvatupunase joonena kogu Pateri toodangu. Maailm, mida ta nii igatses täielikult tajuda, ei paistnud talle olevat päris reaalne. Lõppeks see oli ju vaid vahemaa kahe olemattuse vahel, vaadeldav ainult inimese nii muutliku ja viirastusliku vaimu kaudu. Ei ole siis hämmastav, et ta loomingu põhielemendiks on romantism, nii nagu ta ise seda määratles – „kummaline ilu”. Romantismi pääjoonteks ta peab „uudishimu ja iluarmastust”, mille vastandiks on klassitsismi „kau­nis kord”. Pater ise püüab oma toodangus (aheldada ja tasakaalustada nii kergesti liialdustesse kalduvat romantilist impulssi. Ja kuna ta seda enamasti ka tõesti suudab, ilma et uudsuse ja üllatavuse veetlus kaoks, siis ta sageli saavutab isesuguse täiuse, milles klassika ja romantika lii­tuvad väga mõjuvaks taideks.

Ants Oras

http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=517

elada nii, et pärast poleks piinavalt kahju mahamagamata jäänud päevade pärast.

Veel üks kõige kurvem lause

Eesti okupeerimine ja pealesunnitud pagulus on Orasele suur vaimne šokk. Kirjeldades võõrkeelsetes ülevaadetes eesti pagulaste ja pagulaskirjanduse saavutusi, toob ta võrdluseks sisse ka "Tühermaa". Nii 1967. aastal raamatus "Estonian Literature in Exile": "Isegi nüüd, kuid meil on olemas tühermaa, mida leinata, "Tühermaa" mentaliteet, mis on olnud nii levinud kõikjal nii enne kui pärast sõda, ei ole püsivalt mõjutanud eesti eksiilkirjanikke. /---/ Sel ajal, kui lääs taunis seda, mida kujutas oma allkakäiguna ja nuttis varemetel, võttis eesti rahvas vastu võimaluse ehitada üles midagi uut" (Oras 1967: 11). Oras võrdleb vaba maailma vaimu ja kirjandust pidevalt Eesti Vabariigi vaimuga ning selle tema meelest parima esindaja - arbujate luulega - ning tema jäägitu jaatus kuulub viimastele. See kajastub pea kõigis tema kirjutistes, kõige kontsentreeritumalt vahest artiklis "Eesti luule vaimsusest" (1956, soome keeles 1958). Mõtiskledes Eesti ja Euroopa üle tõdeb ta, et Eestis on aina ihaletud Euroopat, aga vana Euroopat, seda, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri. Tema peamine emotsioon on pettumus lääne kultuuris. Kaks suurt sõda on põhjustanud tülpimust, väsimust, hingelist segadust ja kaotanud sealt "elu suured koordinaadid". Selle kõige taustal loeb ta ikka ja jälle Underit ja Suitsu, Alverit ja Talvikut ning leiab nende loomingust seda, mida sõjajärgne lääne kirjandus talle kunagi pakkuda pole suutnud. Sõdade järel võib lääne kirjandustes leida peamiselt kartust täieliku tundeväljenduse ees, mõtteväljenduse halvavat ahtrust, seal pole ei sisemist jõudu ega julgust. Ja sellele kõigele seab Oras vastu eestlaste heroismi, mööndes ka ise nukra muigega, et see pole sõna, mis kaasaja läänes vastukaja leiaks. Talle jääb toeks vaid ta nostalgia, ta usub elu lõpuni, et kõik suure ja üleva kaasaegses luules panid kirja need neli eesti autorit (Oras 1956).

Sirje Olesk