T: Aga mis neist edasi sai? Mingit talu enam nagu püsti ei pane... või äkki said maad?uks avaneb, E pistab pea sisse, vestlus jätkub
M: ... ma ei tea, muinasjutus ja rahvalaulus on nagu sellist kurtmist ja sajatamist, et said seal 25 aastat oldud, siis anti kolm rubla ja päts leiba ja öeldi "aidaa, mine vaata nüüd ise, kuidas hakkama saad".
T: Jajah. "Mata end siia, ole hea... aitäh, et sündisid!"
E : Millest te nüüd räägite?
T: Ikka nekrutitest.
E: Aa, ma arvasin, et semiootikast.
Abel Clarté vastus küsimustele "Mida mõistate luule all? Mida ootate talt?" (Aspeli ülevaatest prantsuse kirjandusajakirja ankeedi vastustest).Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdishetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohtamine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga.Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unustada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.
Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
The StockingWalter Benjamin: Berlin Childhood, 1900, p. 76.
The first piece of furniture to open at my command was the commode. I had only to tug on the button and the door would snap towards me out of its lock. Stored in the back among the shirts, shirtfronts, and underwear was what made the commode an adventure. It was necessary for me to clear a path to its uttermost corner; then I would come upon my heaped up stockings, rolled and turned inside out in the traditional fashion. Each pair had the look of a little pocket. And nothing gave me greater pleasure than to burrow my hand as deeply within them as I could. This I did not for the sake of their warmth. Rather, it was the “treat” that I always held in my fist inside the rolled-up interior which drew me into their depths. After I had it clasped in my fist and was as sure of the soft wooly mass as possible, the second part of the game began, bringing with it revelation. For I would proceed with the task of extricating the “treat” from its woolen pocket. Pulling it ever nearer to me, the astounding thing came to pass: I had drawn out the “treat,” but the “pocket” in which it had lain was no longer there. Never did I tire of putting this to the test. It taught me that form and content, veil and what is veiled, are one and the same. It taught me to extract the truth from a poem as warily as the child’s hand had drawn out the stocking from the “pocket.”
Kui hästi sobis Oblomovi kodune ülikond tema rahulikkude näojoonte ja hellitatud kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaine halatt, vähimagi vihjeta Euroopale, topsudeta, sametita, pihalõiketa, väga mahukas, nii et isegi Oblomov oleks võinud end sellesse kahekordselt sisse mässida. Käised läksid, vastavalt aasia muutumatule moele, sõrmede juurest õla poole ikka laiemaks ja laiemaks. Kuigi see halatt oli kaotanud oma esialgse värskuse ja oli kohati asendanud oma esialgse loomuliku läike teise, uuesti omandatuga, ikkagi säilitas ta veel idamaiste värvide eredust ja riide tugevust.
Oblomovi silmis oli halatil musttuhat hindamatut väärtust: ta on pehme, painduv; ta ei vaeva keha; ta on sõnakuulelik ori, kes alistub vähimalegi kehaliigutusele.
