interventsioon Kopli trammis

Idi k mnje, ja budu tebja ljubit!

ütles võõras vanem tädi üle vahekäigu väikesele kuldlokilisele tüdrukule, kes mossitades emast eemal istus, sest ema oli temaga pahandanud. Laps oli koos natuke vanema vennaga udusele trammiaknale joonistades hoogu läinud ja ema otsas vist liiga ägedalt tallama hakanud või midagi, ma ei pannud tähele ja ei saanud kogu venekeelsest jutust aru ka. Võõra tädi jutu peale tüdruk ehmatas natuke, aga krapsas püsti, kui tädi koukis taskust Mynthoni karbikese ja sõrmega lapse enda juurde viipas. Tüdruk hoidis peopesa ees, tädi urgitses kronksus sõrmega karbist komme. Kui laps vist kohmetult ütles, et ühest aitab, imestas tädi: "Potšemu odin?" Ikka bratikule üks, sinule üks, ja mamale ka üks! (Ja siis sinule üks veel, kui ma õigesti kuulsin.) Laps läks kolme kollase nööbikesega oma kohale, andis vennale kommi, vaatas ema natuke aega altkulmu ja siis andis talle ka. Ema küsis, kas ta tädile ikka spassiiba ütles, tüdruk kinnitas, et jaa. Tädi piilus üle õla, vaatas korra ka mulle silma ja muigas. Silmad sädelesid mütsinutsaka alt, naeratuses mustas ühe hamba asemel auk. "Noh, lahendasite kõik probleemid ära?" küsis ta veel üle istme seljatoe. Komme lutsutav seltskond naeratas kohmetult. Enne väljumist pani tädi veel korra käe kuldlokikese õlale ja seletas veel vaikselt midagi, mida ma üle trammikolina ei kuulnud, aga lõpus ütles vist, et "oma emaga on ikka kõige parem, eks ju". Tüdruk noogutas mõtlikult.