ärivitriinis on hang

Ma lihtsalt kirjutan selle siia meeldejätmiseks.
Ma olin üheks õhtuks Tallinnas ja me olime umbes kella üheni öösel laulnud ja (natuke) tantsinud. Teised jäid veel tantsima. Trammid olid kõik läinud, kõndisin mööda väga vaikset Kopli tänavat, soe oli sees, väljas külm, lumi sätendas, ühtegi inimest ei paistnud, mõtlesin, et jõuan ära jäätumata need 45 minutit käia küll. Umbes hipsteri- ja getoala piiri peal kuulsin selja tagant sellist häält, nagu läheneks suur merelaine, valju sahinat. Sealt tuli läbi öö mingi kummaline vana tramm, silmad hiilgamas, ja pritsis küljele määrdunud lund. Külje peal oli kirjas, et tegu on lumesahk-rööpalihvijaga või midagi sellist (üritades tema täpset ametinimetust leida, sattusin sellise puhtast luulest koosneva pealkirja otsa). Minust möödudes lasid kaks onu juhikabiinis lõbusalt kella, lehvitasime üksteisele sellise enesestmõistetavusega, nagu nädalaid elavat hinge nägemata kõnnumaal matkanud ikka. Mõtlesin, et lähen nüüd edasi mööda sahast jäänud siledat tihedat lund, sest getopiirist peale hakkab kõnnitee natuke ebamugavalt siia-sinnapoole vonklema. Mõnekümne sammu pärast kuulsin selja tagant jälle häält, seekord äratuntavat trammikolinat, ega tahtnud oma kõrvu uskuda (et juba jälle). Tagasi vaadates nägin, et läheneb samasugune antiikne eksemplar, aga sellel polnud sahka ees, vaid mingi veider korv pealael, vilkuvad kollased tulukesed küljes. Hüppasin üle hangede tee kõrvale ja tõstsin jälle käe kaasööränduriviipeks. Aga tramm jäi seepeale seisma (või õigemini aeglustas peaaegu paigalseisuni) ja uks lükati lahti. Jooksin järele ja hiivasin end kitsast uksepilust sisse. Trammijuht (täpsemini elektrihooldustööde tehnik vms, nagu ta pärast seletas) küsis lõbusalt, väga õrna pehme aktsendiga: noh, jäid viimasest trammist maha? Ja küsis, kuhu ma lähen. Ütlesin, et peaaegu lõpp-peatusesse, sinna liinide juurde. No ja siis me sõitsimegi. Kabiini akna-, ukse- ja armatuurlauaraamid olid täispuidust, sellisest siledast ja tihedast, millest oleks nagu tunda vahalõhna ja aastate kaupa nühkimist. Tehniline sisustus oli päris aurupunk. Juht arvas, et ju see masin umbes 50 aastat vana on. Ma ei saanudki täpselt aru, mida see tegi, aga midagi olulist elektriga, nojah. Kogu ülejäänud trammivagunit täitis suur mürisev generaator ja diislihais. Kuigi sinna ruumi sisse kiigates ootasin korraks, et seina ääres on puust pinkidel vaimud reas ja järgmine peatus Soopõhja.
Aga no vaat, tänu neile naljakatele ilusatele trammikronudele ja helkurvestides meestele saab päeviti rahulikult trammiga sõita (enamasti).
Ma ei ole kunagi varem trammiga peatumata peatustest läbi sõitnud. Ja sealt pimeda "Ela või sure" pargi kõrvalt oli ka üsna hea meel peatumata läbi sõita. Sepa peatuses jättis onu trammi jälle peaaegu seisma, tänasin ja hüppasin (enam-vähem) elegantselt platvormile, lehvitasin trammile järele ja sain vastuseks vaikse madala kellakolina, mis kõlas, nagu ärkaks see kell üle väga pika aja vaikusest. Vaatasin liinide vahelt mere poole, mis paistis, nagu öösiti ikka, maailma servana.
Seal öise trammitee ääres ikka juhtub imelikke asju, tähed muutuvad rästasteks ja.