21.4.22

täiendusi issanda loomaaiale

 "See laul on sealt "Hundi ja seitsme kitsetalle" etendusest, mida me vaatamas käisime, kui mu õde väike oli. Isa laulab seda alati, kui ta tahab vihjata, et ma käitun tema meelest nagu... *vehib kätega ja keksib* noh, kergemeelne kitsetall."

"Kergemeelne kitsetall, hmm. Kas sa ise tunned ka ennast kergemeelse kitsetallena?"

"No vahel ikka, aga enamasti pigem..."

"Või mis oleks kergemeelse kitsetalle vastand... raskemeelne?"

"Mitte raskemeelne, vaid muretsev... ettevaatlik..."

"Neurootiline..."

"Neurootiline elevant."


vt ka: 

"Kui Harri Haller istub silm-silmas hundiga, siis minule tundub täna, nagu veaksin kaasas tervet Noa laeva. Peatusin äsja ühel Chamfort' sententsil; paradiisilind laotas tiibu, oli valge olla. Ent samas algas barbaarne määgimine-piiksumine. Chamfort muutus katkiseks vilepilliks. Oleksin tahtnud loomaaias prevaleerijat tabada. Kuid ei taband. 

Praegu ent juhib kindlasti boa constrictor, sest on ju puha vale, mida siin kirjutan. Denn wie kann ein vernünftig denkendes Wesen seine gottbehauchte Seele zu einer simplen Menagerie von Aasvögeln u. Bestien profanieren? 

Näen nüüd, lammas hoopis juhibki. Aristokraatne boa poleks naernud ega saksakeelde kaldund. - Ja ometi ussinahast tehakse ainult saapaid, kuna lambasooltel mängitakse Sarasatet. (Kes kõneleb?)"

11. aprill 1931

9.1.22

 "mõtle, et väljend "ei võtnud toru" muutub varsti samasuguseks arhailiseks väljendiks nagu "lepase reega". mis toru? miks? keegi ei mäleta..."

11.11.21

- kuule, mäletad, et sa oled nüüd 30?
- tead eile ma just tundsin, nagu ma oleks 18-aastane.
- oi, millega seoses?
- suhkru üledoos vist.

16.10.21

kindlustunne

 - ma veel ei tunne end nii vanana, et elukindlustust sõlmida. võib-olla kui ma 30 saan...

- no ma ei tea, mina küll juba tunnen, nii palju on istumist ja...

- seda küll, aga ma vist veel ei hakka sellest suurest istumisest surema. ja see, kui ma end haigeks istun, ei lähe vist ka õnnetusjuhtumi alla?

22.4.21

sõnumid sügavikust

olen köögis, telefon heliseb

õde: saad korra teise tuppa tulla?

mina: ??? [lähen teise tuppa]

õde [vatiteki alt]: saaksid mulle veel ühe teki peale panna?

mina: ???

õde: vatitekk peab muidu päris hästi valgust kinni, aga sealt mõnest kohast, kus pole vatti, paistab läbi.

mina: ???

õde: ma tõstan filmi ühest kaamerast teise ümber!

mina: aaa.

12.4.21

jumala linnukesed

hilisõhtune stseen: läheme kahekesi Maxima tagant prügikastide vahelt läbi, vastu tuleb pisut ebakindla kõnnakuga meesolevus, kummaski käes õllepudel. möödume siivsalt silmsidet vältides, aga ikka tekib kontakt. kui oleme täpselt meesolevusega kohakuti jõudnud, ühmab ta: haned lähevad!

mina mõtlen omaette, et polegi sellist... düsfemismi... ammu kuulnud. miks just haned? kas ma käin kuidagi paterdades vä?

ja siis kuulen ka mina ülevalt hanekisa, vahin pimedas taevas ringi, meesolevus osutab abivalmilt: näe, seal! haned lendavad üle!

*

vahepeal tuli selline udune uitmõte (umbes sama asjalik nagu need kuulsad "dušimõtted", kui aju tühikäigul jookseb), et kui ma ütlen eesti keeles näed, siis ma osutan millelegi, mida mu vestluskaaslane on juba näinud või vähemalt peaks olema näinud või kohe nägema, kõik asitõendid on juba tema ette laotatud ja jääb üle ainult punktid ühendada. kui öelda inglise keeles you see, siis see, mida vestluskaaslane peab nägema, alles tuleb, ma alles hakkan sellest rääkima. võib-olla midagi eelnevat seletama, selle tagamaadelt alles katet eemaldama. mõte tuli sellest, et üritasin aru saada, kumbapidi (või mis kolmandat moodi) funktsioneerib prantsuse tu vois, aga huvitav, kuidas teiste keeltega on. (nägemine kui mõistmise metafoor on vist küll peaaegu universaalne. aga just see lihtne väitlause "(sa )näed" kui käsklus / sisendus / oletus teise inimese kognitiivse protsessi kohta ja mis suunaline see kognitiivne protsess on.)

23.3.21

asjad, mida meelde jätta

kuidas vanaema seisab keset poodi ja teatab otsustaval, ma-olen-juba-81-aastat-vana-ja-mul-on-õigus-süüa-mida-tahan-häälel: "lähme vaatame kommisid ka! mul olid ühed sellised ananassi omad..."


terminihäda

 "aga "tegevuspõhine teadmus" ei kõla lihtsalt üldse nagu tegevuspõhine teadmus!"

5.2.21

tean une pealt

Toimetaja ärkab kell pool kuus (vms), teatab: "Unes select'isin hiirega su näo, vajutasin Ctrl + M ja kirjutasin kommentaari helehalli kasti: väljaspool konteksti vajab see ilme selgitust," ja jääb uuesti magama.

(See oli see, mis ma arvasin, et ütlesin, aga kuulda oli hoopis ebaviisakam "Väljaspool konteksti vajab su nägu selgitust" - sedastus, mis sedasi väljaspool konteksti nõudis omakorda hiljem selgitust.)

Näo "valimiseks" tuli kursoriga selle ümber piirjoon tõmmata, käsi oli selles kohmakas, aga osutus oli arusaadav ikka. Tumepunane kriips ühendas piirjoont kommentaariveeruga, et aru saaks, kuhu kommentaar käib.

See on see, kui krüptiliste tõlgete toimetamise ja magamamineku vahele ei jää piisavalt aega, õhturituaale jne.

Aga väljaspool konteksti vajabki iga asi selgitust!

3.1.21

äratundmine

"Oddly, I think many of us can be picked up on through our communication in social media where we provide well thought-out and typically, grammatically correct and far too long responses. (I tend to be worse than most. When I edit for brevity, responses become longer.)"

1.1.21

ehitusmeeste solidaarsus

 "Näed," -- isa osutab poolelioleva maja seina löödud kollase kivivillaplaadi ülaserva torgitud augule, umbes kaheeurose mündi suurusele -- "sõbrad linnukesed... siia ülesse oli üks sihuke pruss löödud, istusid siin ja nokkisid. Vaata, kogu seina serv... Tassisid kuskile endale pessa. Ma panin neile kaussi neid materjali jääke. Aga see neid ei huvitanud, tahtsid ainult seinast nokkida."

31.12.20

järg

Ema: "Hea on istuda pühadelauas vanade dressipükstega... on, kuhu sõrmi pühkida!"

28.12.20

sümptomaatilisi ülestähendusi aasta lõpust

1. L: "Ma pole nii ammu varbaid näinud!" 

2. isa: "Kuule reedel ongi ju juba esmaspäev!" 

3. R: "Oeh, pool päeva maha magatud...." 
    mina: "Pool päeva veel maha magada!"

4. õde: "Ma magasin 12 tundi ja ma tunnen end NII HÄSTI! Kogu maailm loksus lõpuks jälle paika."

16.11.20

sic transit

"Tead, et leedu keeles on viis võrdlusastet? Ja vokatiiv! Ja duaali jäänused. No ainult asesõnadel küll vist." "Ahah... juba unustasin ära, aga good for you!" "Jah, noh... lihtsalt lahe. Leedu keel on nii arhailine!" "Sellest ma olen aru saanud jah. Et sanskriti keelele kõige lähedasem elus keel vist või." "Jah. Ainult et seda ei kirjutata pepudes." "Nojah. Kõik käib alla." (üritasin leida illustratsiooni, guugeldades "devanagari writing looks like butts", aga see polegi nii üldlevinud tähelepanek, et keegi oleks meemi teinud. aga ma kinnitan teile, et asi pole ainult minu rikutud mõtlemises, Läänemets ise tõdes ka ükskord, et "siia külge tuleb veel üks... selline... pepu". jah, see on peaaegu ainus, mida ma oma aastapikkusest sanskritiõpingust mäletan, jah, on jah kurb.)

25.10.20

Näpunäiteid iseendale

Veebruaris kirjutasin meelespidamiseks sellise asja, aga ei suutnud seda vist lõpetada või tundus, et läks liiga heietamiseks vms. Aga keda huvitab. Nüüd on mul jälle vaja arvestusi teha ja vaatame, äkki oskan seekord targem olla.

Nagu Willoughby "Mary Poppinsis" oli pärinud mõlemalt esivanemate tõult just halvema poole, on ka minul õnnestunud kuidagi protestantlikust töökultuurist ja oma isiklikust laisast/heitlikust loomusest (olgu kummagi pärilikkusega, kuidas on) kokku panna just halvemad pooled: töö tundub ilgelt oluline ja ainus eluõigustus jne, aga samas seda tööd päriselt teha justkui ei oska/viitsi/suuda. Nii et viibin enamiku ajast lihtsalt mingis süüseguses ähmases olekus, midagi justkui ei tee, aga ei puhka ega rõõmutse ka.
Lapsena olin ma vähemalt mingi ajani vaat et totruseni kohusetundlik. Ja mis on minust nüüd saanud... Noh, võib-olla on asi lihtsalt selles, et koolilapsena olid ülesanded mulle tavaliselt enam-vähem jõukohased ja ma tegin nad ära isegi siis, kui nad olid tüütud ja neelasid aega. Täiskasvanutööd, pikemad projektid, ei tekita iseenesest sellist mõnusat ärategemistunnet, küll aga tekitavad hirmu, jõuetust ja eskapismi, nii et.

Vahepeal oli kuum eneseabi-/psühholoogia-/pedagoogikateema selline termin nagu grit (visadus? või midagi sellist?). Vat sellega on kehvasti jah. Visa inimene pingutab selle nimel, mida ta tahab, tagasilöökidest ei heitu, tema karastun'd käsi miski ei väärata saa jne. Esiteks ei ole ma üldse pingutamises kuigi hea ja teiseks on mul kuidagi raske sellesse uskuda, mida ma tahan. Sest noh, miks just see paljudest võimalikest tahtmistest/eesmärkidest/ootustest, ja üldsegi, suures plaanis, igaviku palge ees on see ju täielik vanitas - aga see on, ma kahtlustan, pigem tagantjärele-filosoofia, ja olulisem heitumisfaktor on hirm, et ma näen küll suure vaeva ja matan millessegi tohutult aega, aga tulemus on ikka käkk. Nii et parem mitte üldse proovida, eksju!
Noh, esiteks on asju, mille puhul on olulisem neid teha kui ideaalselt teha - näiteks oma füüsilise kerega mingitegi liigutuste tegemine (endiselt keeruline valdkond minu jaoks). See mõte ei tule väga loomulikult.
Ja räägitakse, et kui tahad kasvatada edukat last, siis tuleb teda kiita pingutamise, mitte andekuse eest. Growth mindset jnejne - ja minul on kahtlemata üsna jäigad arusaamad sellest, mida ma võin teha või pean tegema, et vastata enda arusaamale sellest, milline ma olema peaksin ("mitte loll", näiteks), ja missugune ma olen, kui ma neile ootustele ei vasta (loll ja paha, loomulikult). Õieti ikkagi selline essentsialistlik suhtumine (iseendasse), kui ma teadlikult sellele vastu ei vaidle.
Mul on tunne, nagu alles viimase raamatuga oleksingi tööd tegema õppinud. Kas seda nüüd just professionaalsuseks nimetada, aga seni on kõik kuidagi väga pilla-palla toimunud. Seekord avastasin ("avastasin"! noh, väike samm inimkonna jaoks, suur samm minu väikese isiku jaoks...) ühel hetkel, et kui ma ikka tahan tähtajaks valmis saada, siis tuleb metoodiliselt tükk tüki haaval ette võtta, mitte oodata, et oleks sobiv hetk või meeleolu või pea selge (sest seda viimast ei juhtugi ju peaaegu kunagi).

* Mitte-päris-ülikeerulise teksti (aga iga tekst osutub alati keerulisemaks, kui arvad!) puhul võiks arvestada, et tõlgid u 3 (hädaolukorras 4-10) tinglehekülge päevas (aga üle 6 on juba maniakaalne ja lõpeb üsna kiiresti mingit laadi kokkujooksmisega) - aga seda siis, kui asi on juba käima tõmmatud, st alguses läheb sisse elamiseks, stiili/meeleolu/tooni/hääle leidmiseks, mõistestiku sissetöötamiseks hoopis teises mahus aega. Aga võib-olla on aritmeetiliseks keskmiseks 3 lk/päevas ikkagi üsna normaalne saavutada.
* Ära arvesta, et tõlgid IGA PÄEV. Ei ole masin, ei ole. Arvesta 4-5 (hädaolukorras muidugi 8) päeva nädalas. (Teised tööd on ka ja tegelikult peab olema ka mõni puhke-.. ee.. ametlikutöövaba-päev, et elu päris käest ära ei läheks. Ja tegelikult ka mõni päris puhkepäev.)
* Kui jõulud jäävad tööaja sisse, arva heaga vähemalt 10 päeva summale juurde. Kui olulise inimese sünnipäev, siis nt 2 kuni 5.
* Enesetoimetamisvooruks võib äkki arvestada nt 10 Wordi-lehekülge päevas. Kui tegemist on hea tekstiga, mis motiveerib ka veits pingutama, siis võiks neid enesetoimetamisvoore äkki mitu olla.
* Suvel ei ole võimalik ülalkirjeldatud graafikut järgida, võimalusel oleks parem suve alates jaanipäevast kuni augusti lõpuni üldse mitte tõlkeaja sisse arvestada, aga, hahhahahahahhaa...
* Ära eelda, et sa oled igal ajal, igas seisundis ja asendis võimeline tõlkima. Ma ei suuda kirjeldada, kui keeruline on seda õpetussõna järgida. Õpi seda ära tundma, kui tõlkimissuutlikkust ei ole, ja ära sunni end lihtsalt ekraani jõllitama, tee parem midagi muud. Peab muidugi oskama ka end alustuseks mehaaniliselt tööle sundida (istu maha, tee see issandast neetud fail lahti, veena end tõlkima no see üks sõna emme eest, üks sõna issi eest, üks sõna tädi Maie eest), aga kui keskendumisvõime ikka enam ei tööta ja kogu aeg hakkab trükkides g asemel d tulema või vastupidi (mul on selline sümptom), siis ei ole midagi teha. See on okei, kui tühja kõhuga ei suuda keskenduda. See on ka okei, kui liiga täis kõhuga ei suuda. Või kui halvasti magasid või pea valutab või kui mingi teine asi on tegelikult olulisem või kui miski muu segab. Kuidagi ootamatult raske on seda seletada: kui miski tõesti segab, siis see tähendab, et miski ikka segab. Ei peagi saama kõigest üle olla. Kõrvalda asi, mis segab, või tee midagi muud. Lihtsalt arvesta tööd planeerides ja tähtaega seades sellega, et elu ongi segavaid asju täis.
Aga ei ole muidugi väga lihtne aru saada, millal sa põikled liiga keerulise pusa lahendamise eest kõrvale ja millal päriselt miski segab. Noh, areneme.

SINA EI OLE TÕLKIMISEKS MAA PEALE PANDUD MASIN, kelle elu õigustab ainult see, et kui ta pidevalt ei tõlgi, siis vähemalt mitte midagi meeldivat ta mittetõlkimiseajaga ka ei tee. Kuidas seda keerulist mõtet nüüd väljendadagi... Sina oled inimene, kelle elus on palju asju ja üks asi on tõlkimine. Ee... keeruline mõte, nagu ma ütlesin.

14.10.20

veel infot minu külmkapist teile, kallid lugejad

 Umbes kümneaastaselt lugesin anekdooti mingi sellise puändiga nagu "no sool on seal makaronide kõrval topsis, mille peal on kirjas KAKAO, kuidas sa siis üles ei leia!". Kalju Kruusal on luuletus dadaist-emast, kellel on pärnaõied topsis kirjaga "piparmünt" ja piparmünt topsis kirjaga "nurmenukk" jne (või mõnes teises järjekorras, või ehk olid pärnaõied need, mis olid topsis kirjaga "pärnaõied"?), mul aga oli täna selline vestlus:

"Mis selles Instrumentariumi kotis on?"

"Ungari pekk!"

8.10.20

haju

 mina külmkapi ust avades: mhh, kes jättis tule põlema?

14.4.20

issaristike

Jeebus, kuidas mind häirib sõna 'patustama' kasutamine söömise tähenduses. "Üritan ikka tervislikult toituda, aga täna patustan oma 8-aastase poja küpsetatud koogiga," kirjutab (muidu kindlasti tore ja tubli) perearst. Poja küpsetatud koogiga. PATUSTAN. Issand halasta. Ja Erik Orgu (miks tal on minu aadress ja miks ta arvab, et ma tema reklaamkirju lugeda kavatsen) saadab mulle meili pealkirjaga "Kas ja kuidas patustada?" Lihtsalt. Mida. [palun hinnake mu vaevaga vaoshoitud kirjavahemärgikasutust]
Tõsi ta on, et 'patu' sõnal polegi nagu eesti kultuuris päris normaalset konteksti... kunagi tõdesime istusklemissalongis, et eesti kultuuris on väga tugev süü mõiste, aga pole eriti lunastuse mõistet, nii et põhimõtteliselt olla eestlane tähendabki olla igavesti süüdi ja igavesti teisi süüdistada. :) Aga 'patt' - keskmine eesti pagan ei kasuta seda iial muus tähenduses kui irooniliselt või siis dieedist rääkides. Ma arvan, et siin oleks materjali toredaks kultuurianalüüsiks, kui mul oleks enam mingeid kultuurianalüütilisi ambitsioone. Mis muud öelda kui tule taevas appi ja veel mõned religioosse taustaga hüüatused.

29.3.20

elulised jutupunktid

Kui elukaaslane teeb kodukontoris oma telefonitoetööd ja sa teed nimekirja asjadest, millest on vaja temaga rääkida, kui tal "personaalpaus" on (6-8 minutit tunnis vist?) :

  • mitu minutit tunnis sul see paus oligi
  • mis me täna sööme
  • mis me homme sööme
  • naljakas pilt/video/ naljakas sõna ungari keeles
  • sa oled tore, tore, et ma ikka sinuga koos elan, mitte mõne tropiga, keda välja ei kannataks päevad läbi, loodan, et mina ei ole tropp, keda päevad läbi välja kannatada raskeks läheb oi-oi või kas ma siiski olen see tropp no ma vähemalt üritan mitte olla, aga eks ma olen ainult inimene, vabandust siis, kui mõnikord välja ei tule...
  • kas sul ka nina sügeleb
  • artikkel, mis ütleb, et poest toodud toidupakendeid pole vaja pesta
  • artikkel, mis ütleb, et poest toodud toidupakendid uputa kõigepealt kuninghappesse
  • kui sa paar nädalat tagasi haige olid, kas sa tundsid toidu maitset??? 
  • kui ma kuu aega tagasi haige olin, ei olnud teel üldse õiget maitset KAS SEE OLI KOROONA
  • SEE OLI KOROONA, EKSJU
  • KAS ME OLEME TEGELIKULT JUBA SURNUD JA TEISPOOLSUS ONGI SELLINE
  • naljakas pilt/video 2

11.3.20

noppeid 2

"Kas sa teadsid, et polaarhaid elavad 400-aastaseks, nende lapsepõlv on umbes sada aastat. Noo... eks lapsepõlv üldse ongi umbes sada aastat. Mitte otseses mõttes, vaid figuratiivses!"
"Kas lapsepõlv tundub sulle väga pikana või?"
"No lapsepõlv on sõna otseses mõttes võtnud minu terve elu! ...Nii et mul pole eriti millegagi võrrelda."
(11.03.2020)

"Meie maakodu asub, ma ütleks, pärapõrgus, aga see on Põhja-Eesti termin, karuperse on õige Lõuna-Eesti termin selle kohta, kus see asub."
(12.02.2020)