lüüriline iga

leidsin 2010. aasta 24. maisse dateeritud faili pealkirjaga "ilus luuletus jaa". noh, võib vist öelda, et midagi päris sellist ei ole ma ei enne ega pärast kirjutanud. oh seda teismelise-elu küll, või nagu öeldakse, "noorus on aeg".

ma tulen teatrist vaatan iseennast kõrvalt

oh nurmenukud kullerkupud karukellakesed

ma surun hambad noorde kasetüvve

neid pigistan, et voolaks kibe sapp

oh tulbid roosid kukerheinad mimoosid

ma armastan nii ennast et võiks tapp-

a ennast

on asfalt niiske läigib paistes kuu

ma viskun teele tule prügiauto

oo tule kiirelt magusvõigas surm

hahahaarrrrrhahaaaarr njühhnjühnjühnjühh

ent viskumise käigus kerge muhu sain ma pähe

nüüd koju lähen

võtan hõbelusika

ja hoolega end ravin et ei jääks mu sügavatest heitlustest

ei sinist plekki järele

ei paiset.

mind kahtlustavalt trammis seirab reisisaatja veel

ja näenäe juba jõuan koduuksele

mis kuldne kuma soe ja mõnus helk

poen ruttu nägupidi teki vahele

ja topin näpud kõrva ärge tulge

mind segama nüüd mõtted ja muud sääsed

te pinin lõikab tüütul kombel ajju

löön vastu klaasi laiaks teid

eks tulge teine kordki läbi

nüüd ainult naeran iseennast loiult

mhühühühühü