aegajatise teatriblogi Viini ooperieri

Nur in Wien: ooperipeldik (Karlsplatzi metroojaamas). Punase ja kulla kontsentratsioon on üsna adekvaatne. Mit Musik!

Käisin niisiis Viini linnas. Mitte mingeis asjus, vaid niisama vastutustundetult. Järgneb võib-olla liiga detailne kirjeldus sealsetest ooperikogemustest, aga need üksikasjad olid minu jaoks, kes ma olen seni käinud ooperis ainult Estonias ja Vanemuises, kaunis eksootilised.

Minekuks valmistudes (mis sisaldas nt kolme-nelja lennujaamast rongijaama jõudmist käsitleva video vaatamist) sattusin artiklile, kus seletati ooperimajade Standplatz-süsteeme: nimelt on ka väiksema majandusliku kapitaliga isikutel võimalik 2–5 euro eest kultuurne olla, aga tingimusel, et nad jaksavad seda teha seistes. Reisikaaslased (ema ja õde) ei jaganud minu huvi piisavalt, et pühendada pool päeva järjekorras seismisele või maksta normaalse istekoha pileti eest väheste kasutusjälgedega neeru hind. Sirvisin siis omaette ooperiteatrite mängukavu ja otsustasin minna üksi Theater an der Wieni vaatama Britteni „Suveöö unenägu“ – noh, süžee tuttav ja inglise keeles ka, pealegi oli otse parteri teises reas müügil hea hinnaga ISTEkoht, kus skeemi järgi tundus, et kael võib ehk veidi kangeks jääda, aga mis sellest. Hiljem selgus, et skeem polnud päris adekvaatne. Nimelt on Viini ooperimajad vist veel pärit traditsioonist, kus peenem rahvas käis mitte ainult vaatamas, vaid ka ennast loožides näitamas. Seetõttu on lavale lähimad loožid lava suhtes vähemalt 90-kraadise nurga all, kui mitte kergelt saali poole keeratud. Ja kui esimesest reast saab ilmselt veel kaela küünitades lava näha, siis teine isterida oli ilmselt mõeldud neile, keda huvitaski rohkem seltskondlik osa kui etendus, või istus seal siis kaasa veetud ümmardaja, tömp ja tugev, [kes] peab naljaks kõike ebamaist ja peent. Tänapäeval istub seal igasugu inimesi: kohalikku keskklassi, tudengeid, turiste. Pileti hind tõuseb astmeliselt vastavalt sellele, kas sa näed istudes mitte mõhkugi, neljandikku, kolmandikku, poolt või koguni kaht kolmandikku lavast. Tagarea toolid on sellised umbes baaripuki kõrgused tugeva jalatoega ehitised. Jalatoel saab ka püsti seista. Ja jalatoel saab seista, hoides seinast kinni ja rippudes 90-kraadise nurga all esireas istujate peade kohal. Sellisest asendist nägin ma kolmanda rõdu loožist tõepoolest, ütleme, kolme viiendikku lavast (aga alles teise vaatuse ajal, kui nihkusin minu kõrvalt lahkunud daami istekohale). Kahjuks ei võimalda selline asend samal ajal jälgida subtiitriekraanikesi looži seinal (need on loetavad üsna kitsa nurga alt). Igale loožikohale on Staatsoperis nimelt ette nähtud oma subtiitriekraan, kus saab valida nelja keele vahel, aga kui esirea omad on inimese ees barjääri polstris, siis tagarea omad neljases tulbas looži lavapoolse serva taga ja nende nurka on võimalik muuta ainult halvast veel halvemaks. Nii kujunes minu esimene, planeerimata ooperikülastus päris huvitavaks aeroobikatunniks: püsti-kummarda-kalluta-istu-nõjatu-kõõrita-kalluta-püsti-jne. Vahepeal vaatasin eesistujate saksakeelseid subtiitreid, vahepeal koos sõbraliku bulgaarlasega seinalt ingliskeelseid. Õnneks oli Staatsoperi „Fidelio“ üsna traditsiooniliselt ooperiliku lavaliikumisega, st kui aaria alguses lauljate positsioonid ja hoiakud ära vaatasid, võisid maha istuda ja ülejäänut üsna hästi ette kujutada. Peaaegu. Kostüümide ja lavakujunduse kvaliteet oli umbes Estoniaga võrreldav, st midagi eriti peent ja keerukat seal imetleda polnud. Ja umbes esimese vaatuse keskel hakkas saksakeelne ooperisõnavara ka selgeks saama (muudkui Mut ja Wut, ega nad väga muust ei räägi seal).

Teises vaatuses ilmub lavale vangistatud Florestan, paraku just sellele lavakolmandikule, mis minu pilgu eest rõdu alla varju jäi. Florestan on veel ketis ka, nii et parimagi tahtmise juures ei saaks ta eriti ühest lavanurgast teise marssida. Igatahes tekkis mul varsti kena kujutluspilt, ainult kahjuks tuli Florestan lõpuks siiski lava keskel nähtavale ja osutus kuude kaupa näljutatud mehe kohta, keda oli elukevadel tabanud vangistuse ränk hoop, suhteliselt korpulentseks ja vanaks onkliks. Poleks ma pidanud teda nii kaua ette kujutama, poleks see mind vast häirinud – nagu ikka, umbusu nihutamise piirid on erinevad. Noore poisi Fideliona esinev Leonora oli minu jaoks täiesti veenev ja usutav, kuigi meenutas mulle üht lemmikõppejõudu, nüüdseks kuuekümnendates prouat (Ü.P.-d). Kuigi võib-olla sellepärast ta mulle nii meeldiski.

Seal rõduloožis kõõludes nägin ka orkestriauku ja valgepäist dirigenti, kes lõpukoori ajal nii ekstaatiliselt hüples, et see korvas kõik ebamugavused.

Kogemata sattusin ooperisse nii, et laupäeva õhtul sattusin mööduma sellesama „Fidelio“ vabaõhu-ülekandest Staatsoperi seinal. Tol ajal olid täiesti imeliselt suvesoojad õhtud ja inimesed istusid ekraani ees laial kõnniteel pinkidel, kaasavõetud tekkidel ja isegi matkatoolidel või lihtsalt maas. Helikvaliteet oli hea ja nähtavus kaamerate kaudu ilmselt parem kui üheltki istekohalt saalis. Tahtsin teisipäeval ka teatri ette ülekannet vaatama minna, aga pool tundi enne etenduse algust tuli mul pähe kontrollida, kas ikka kantakse iga viimset kui etendust üle. Muidugi mitte, järgmine „Fidelio“ oli „live am Platz“ alles neljapäeval, kui mina pidin juba lennujaama sõitma. Kappasin siis viimases lootuses Standplatzide-kassa poole (see on eraldi ja avatakse 80 minutit enne etendust, sabad moodustuvad enamasti juba varem). Millegipärast oli mul tunne, et ma pean „Fideliot“ nägema, ikkagi saksakeelne ooper, mis Britten, mis Shakespeare siin Viinis!

Kassa ukse ees peatas mind poolsüdamlik, poopealetükkiv onu, rinnas silt „Autoriseeritud piletimüüja“ vms (igatahes sõna „autoriseeritud“ seal oli, mis tekitas kohe kahtlusi). Aga mulle pakuti kolmeteistkümne euroga piletit, onu näitas fotolt näpuga, kuskohas, ja ma mõtlesin „kuu peale kõik, ma olen Viinis“ ja ostsin pileti ära.

Teatris sees tundus mulle, et mind vaadati natuke halvakspanevalt – mingi kahtlasel teel saadud odavpilet, suvalised riided, sandaalid ja klassikaline punanina-turistipäevitus. Aga sain siiski oma kohale seal punase sameti ja kulla sees. Ja nägin sealt ülalt, kui tohutu Staatsoperi saal oli. Bulgaarlane leidis küll, et Budapesti ja Sofia ooperimajad on uhkemad. Noh, ma ei öelnud Eesti ooperimajade kohta igaks juhuks midagi. Üllatavalt lihtsa joonega oli Staatsoperi saal võib-olla küll, aga mitte labases mõttes lihtsa. Enne etendust ja vaheajal ajasin juttu Hundertwasserhausi läheduses poodi pidava elegantse viini mamsliga (saksa keeles!) ja kuulasin habemiku bulgaarlase kirglikke tiraade Sofia monumendikultuuri teemal. Esimese vaatuse ajal märkas bulgaarlane, kellega me olime idaeurooplastena vennastunud, et vastasloožis laiutab esireas ainult üks inimene. Stseenidevahelise aplausi ajal viipas ta mind kaasa, lipsas loožist välja ja asus reipalt mööda kaarjat koridori teele. Meid peatas viisakas ja meie kultuurituse peale pisut murelikku nägu tegev ooperitöötaja, kes selgitas, et vastasloož on privat ja seal istuvad ooperi teised lauljad, kui tahavad. Lisaks ei tohi me enne looži tagasi minna, kui käimas olev „väga vaikne, väga vaikne osa“ on läbi. Nii jäin ma vangide kurvast laulust ilma, aga õnneks oli varsti taas kuulda tundelist häälepaisutamist ja meid lubati häbelikult tagasi oma kohtadele hiilida.

Järgmisel õhtul Theater an der Wienis tundsin ma end jälle Ida-Euroopa odavkaltsakana, aga vähemalt kammisin enne juuksed ära, pesin nägu ja panin kingad jalga. Turistipäevitus oli ainult süvenenud, sest hommikupoolel käisin Viini servas Stadtwanderwegil kõndimas. Minu odavkoht oli seekord parteriloožis ja sealt nägin ma suurepäraselt otse orkestriauku, nii et sain harfimängijatest isu täis vaadata. Lavast nägin tupsulise loožikardina ja barjääripolstri vahelt umbes viiendikku. Vahepeal andsid õnneks varjud seinal tegevusest aimu. Ma olen paraku nii labasest puust, et esimese vaatuse ajal töötasid materiaalsed tingimused vaimsetele naudingutele vastu, sest prožektoritest ümbritsetud loožis läks kiiresti väga palavaks ja umbseks. Minu kõrval hakkas meesterahvas aina raskemalt nohisema, ees lehvitas daam plaksuva lehvikuga ja subtiitrite nägemiseks tuli pukil istuda umbes S-tähe kujuliselt, et kardinasatside alt välja piiluda. Vaheajaks oli mul juba päris hirmus tuikav peavalu, pealegi veel kõht tühi ja ma kaalusin koju minemist. Kui eelmisel õhtul olin mõelnud, et „Fidelio“ on üllatavalt konservatiivselt ja peaaegu isegi natuke igavalt lavastatud, peaaegu et üldse lavastamata, lihtsalt ette lauldud (hea muidugi kritiseerida sellel, kes poolt lava ei näe), siis „Suveöö unenäo“ lavastaja oli (libretot muutmata) paigutanud tegevuse kooli (Puck ja haldjad on koolipoisid, armastajad gümnasistid, „Pyramust ja Thisbet“ etendavad töömehed samuti, krahv ja krahvinna või kesnadolidki on õpetajad ning Titania ja Oberon Pucki vanemad). Oma vaevatud olekus reageerisin ma sellele pahura mõttega, et „ega ooperit nüüd nii palju ka lavastama ei pea“. Aga vaheaeg tuli, loožiuks avati, rahvas valgus teatri ette tänavale sooja hämarusse, ma sõin teatrikohvikus võileiva ja jõin vett, keerutasin kaela ja õlgu ja ahmisin õhku, nii mis jaksasin. Kui kohale tagasi läksin, selgus, et raskelt hingav mees oli koos oma naisega lahkunud, üks esirea koht oli veel tühjaks jäänud, loožirahvas oli end parematele kohtadele ümber paigutanud ja kõik olid märksa rahulolevamad.

Orkester, tupsukardinad ja väike lühter väikese majandusliku kapitaliga teatrikülastajatele.

Erandlikul kombel õnnestus mul selga väga sirgena hoides peavalust natukeseks lahti saada ja teise vaatuse ajal hakkas lavastus mulle päris meeldima. Oli ikka päris tore tähele panna, kuidas visuaalne ja verbaalne kiht, haldjate ja koolimaailm omavahel mängisid ja repliigid tegelaste suhu mõlemas kontekstis sobisid. Ühtlasi olid kolm eri süžeed tänu sellele rohkem seotud, kui ma neid kunagi varem tajunud olen. Töömeestestseenide jämekoomika töötas ka Viini peene publiku peal hiilgavalt ja oli tegelikult lisaks jämedusele selles koolipoisilikkuses ka päris armas. No ja nelja armastaja lugu on juba Shakespeare’il ju üsna teismelistemuusikalilik. Ja haldjamuusikat oskas Britten ikka täiesti hiilgavalt kirjutada. Väikeste poiste koor kõlas kõhedalt ja ebamaiselt, nagu need inglise haldjad on. Ja mulle meeldis väga Oberoni osatäitja hääl. Tema hääldus oli ka enam-vähem ainuke, millest ma aru sain. Sest kui lauldi saksa keeles, sain ma millestki ikka aru, aga saksakeelsete lauljate inglise keel kõlas nagu... saksa keel, ainult selline, milles ma ühtegi sõna ei tea. 

Viinis avaldas mulle sügavat muljet veel see, et ma nägin vähemalt viit inimest tänaval või metroojaamas kandmas meetriseid kuni kahepoolemeetriseid juurepallidega puid. Jaa.

Aga nädal aega järjest muudkui asju vaadata ja kogeda on päris kurnav. Nüüd olen ma ühes teises haldjametsas ja hanesid muudkui lendab ja lendab üle. Eesti kevad on ikka pisut subtiilsem. Kui seal Austrias kõik juba õitseb, mida neil veel oodata jääb?

Tiiu ja teised tihased

vanaema hoolib väga puudest. ta helistab mulle iga kord, kui keegi maha võetakse. kaks kasekändu ilmajaama juures teevad tal ikka veel meele kurvaks. Tõravere alevit ümbritseva kuuseheki kallal tehti hiljuti "hooldustöid", st oksad, mis väidetavalt autojuhtide nähtavust varjavad, niideti maha (tõstuki külge kinnitatud niidukiga reaalselt). oksad on rohkem maha rebitud kui lõigatud, mõned tolknevad veel kiudupidi küljes. puhast lõikepinda pole kuskil, kõik oksad on lõhki kistud. sealt pidi mädanik ka hästi sisse minema. kena. keegi juba kaebas ka keskkonnainspektsiooni, eks näis.
vanaema: ma ei taha sinna minnagi! nüüd on natuke tumedamaks tõmbunud, aga alguses oli... nagu lahtine haav kisendab sulle vastu! kas sa mäletad, kui ilusad punased käbid siin olid...

vanaema: ma ükspäev juba tegin linnusöögimaja tühjaks ja pühkisin kõik ümbert puhtaks, aga siis läks vahepeal jälle külmemaks ja ühel hommikul oli seal üks linnuke, muudkui toksis ja toksis nii hoolega seda tühja põrandat... siis ma panin ikka neile veel peotäie, selle jäljed nüüd on seal laiali. no ega ma neid suveni ka toita ei saa.

vanaema: mul käib juba teist päeva siin üks lind! istub iga päev samale [metsviinapuu]rootsule ja vaatab aknast sisse. üldse ei karda, kui ma teda vaatan! pealt on nisuke hallikirju nagu varblane, aga rinnaesine on selline träpsuline roosakas, nagu urvalinnul. aga ma vaatasin sealt raamatust, et urvalinnul on pea peal mingi punane latakas, sellel seda ei ole. ei tea siis.

vanaema jalutuskäigul: nii vaikne on! linnud üldse ei laula?
mina: sa vist ei kuule lihtsalt, kogu sarapuuvõsa on kisa täis.
vanaema: tõesti? tavaliselt ma ikka kuulen küll, kui keegi sidistab.
järgmise käänaku peal röögatas üks rasvatihane kuuseladvas täiest kõrist ja vanaema hüüdis rõõmsalt: aga nüüd ma kuulsin küll!

vanaema: see on nii ilus aeg, kui sinna kuuskede tumerohelise peale tulevad need helerohelised hiirekõrvul kased... ainult kahju, et see nii ruttu mööda läheb.

aga mina mõtlesin, et kui tore, et iga aasta tuleb korraks aeg, kui saab mõelda, et kõik veel alles tuleb.

veel Leelo põlvkonnakaaslasi (enam-vähem)

Vanaisa ja Ü.-R. käisid ka "Seltsimees last" vaatamas.

 

M: A. rääkis, et sa hüppasid kuskilt aknast välja, kui pidi komsomoli astuma? Oli ka nii? Kas see oli Haapsalus või veel Varblas?

Vanaisa U (s. 1934): Ah jaa... [natuke rahulolev muhelus] See oli ikka Varblas. Kolmeteist-neljateistaastaselt oli see astumise aeg. Kas just aknast välja, seda ma ei mäleta... aga nii oli küll, et Haapsalust oli saadetud sealt Täitevkomitee haridusosakonnast siis mees Varblasse. Kogu seitsmes klass, meie olime parajasti selles eas, aeti siis kuskile kokku, vat imelik, et see ei olnud klassiruumis millegipärast, ma ei mäleta, kus ruumis. Ja öeldi siis, et nüüd kirjutate avaldused. Aga seal oli palju mingit segadust ja edasi-tagasi käimist ja ühel hetkel ma lipsasin lihtsalt uksest välja ja panin siis kodu poole. Ega keegi mind seal taga ajama ei hakanud ja pärast ka.. nii jäigi. Millalgi räägiti, et kes komsomolis pole, ei saa ülikooli... aga kui mina Tallinna läksin, ei nõutud midagi. No seal 49. aasta paiku hakkas see kõik alles pihta ja oldi rangemad, hiljem lasti lõdvemaks. Haapsalus [õpetajate seminaris] olid minu klassist ainult pooled komsomolis.  Vat seda ma kuulsin hiljem küll, et kes tahtis Pedasse saada, seal võeti vanemate paberid välja ja kui vanemad olid kulakud või... represseeritud... siis öeldi, et sellist inimest ei saa lasta lapsi kasvatama. Aga mõned neist inimestest said siis Tartu ülikooli sisse.

Aga see inimene, kes Varblasse oli saadetud komsomoli korraldama, ta oli pärast, kui ma Haapsallu läksin, seal koolis õpetaja ja siis ta hoidis küll... [tõmbab end väikseks kokku]. Hiljem ma kuulsin, et ta oli sõja lõpus Saksa sõjaväes olnud -- värises oma elu pärast! Parteisse ta ei olnud astunud, 

Aga hiljem lugesin, ma saan nüüd seda rääkida, sest sellest on kirjutatud, seal meie klassis oli komsomoli juht Lauri H. ja mälestustest lugesin, et tema osales küüditamisel. Aga pärast küüditati ise, tema pere küüditati ka ära. No eks siis oli nii, et kui need vene sõdurid püssidega tulid, nad võtsid ju ikka mingid kohalikud juurde, no kes oli kuskil aktivist või - ja kui need püssidega tulid, ega sul 

siis midagi seal valida ei olnud. Nii et täitsa süütuid inimesi võis sattuda küüditamise juurde tollal.

Ü-R: Aga kes need nimekirjad koostas, seda ei teata ju tänapäevani. Eks seal ikka pidid ka keegi kohalikest juures olema, kuidas need venelased teadsid muidu. Kelle peale siis vimma kanti... no olid mingid tingimused ka ees, et keda kulakuks kuulutada. Kellel oli palgatöölisi, kes neid kasutasid.. ja siis maa ja karja suuruse järgi... Minu onul olid kogu aeg viljakotid kuivatatud leibadega köögis nurgas. Kunagi ei teadnud, millal tuleb minna. Ma mäletan, kuidas viidi... üks, kes oli minuga ühes klassis, tema pere -- saanidega viidi. Ja onul olid kogu aeg kuivikud viljakottidega nurgas. Aga õnneks ei viidud

U: No Varbla oli nii vaene kant, et siin polnudki eriti, keda kulakuteks teha ja küüditada. Viis peret vist oli kogu valla peale, kes küüditati. Ja meie juurest Rannakülast polnud vist ühtegi, siin olid kõik nii vaesed talud. Metsavendi meie kandis ka ei olnud.

Ü-R: Meie olime sõja ajal maal onu juures Jõgevamaal Torma kandis, meil põles Viljandimaal kõik maha ja emal polnud mitte midagi muud alles kui kolm last. Kõige noorem oli siis viiekuune. Taadu oli Punaarmeesse võetud, aga ta oli kaval mees, lasi sealt jalga, võeti siis kinni ja pandi vangi. Paar aastat pärast sõja lõppu sai välja ja koju tagasi. Seal oli küll palju metsavendi. Ühed uusmaasaajad olid, neil oli palju lapsi, viis-kuus vist, selle aja kohta ikka päris palju, ja üks vanem noormees oli seal ka komsomolis ja... Ei tea, mis vimm seal oli, aga metsavennad olid sinna sisse tunginud ja kõik maha lasknud! Ema-isa ja kõik lapsed ka. Üks tütar oli sel ajal Tartus, kui tema siis tagasi tuli, leidis eest... puhta platsi. Ei tea, mis seal oli, aga seda juttu meil räägiti nii palju, ma olen seda nii palju kuulnud, et ma mäletan siiamaani isegi nende perekonnanime, Õispuud olid nad.

*

Ü-R: aga meil olid ju kooli juures igasugu ringid, väga palju huvitegevust, mul polnud üldse aega! Mina käisin tantsimas [selle õpetaja] ja [tolle õpetaja, ma ei mäleta nimesid] juures ja koduteel harjutasin tantsusamme, kedagi polnud seal Tamme puiesteel vaatamas...

U:  No sel ajal oli lihtne, internetti polnud, televiisorit ka mitte, meil Kangrul polnud raadiotki. Võib-olla külas mõned olid kellelgi ja neid käidi siis kuulamas ka. Ma mäletan, ei tea nüüd, kas seda on mulle räägitud või mäletan ise, igatahes mäletan sellist pilti, et auto sõitis õue peale, kaks meest tõstsid autost raadio välja, pakkisid lahti, panid otsad külge ja raadio mängis. Pakkusid müüa. Kui nad siis ütlesid, et hind on 100 krooni, siis isa ütles, et sellist raha meil pole, mehed pakkisid raadio uuesti sisse ja sõitsid minema. Aga see võis ka kuskil naabrite juures olla, meil oli nii vaene küla, et miks nad oleksid üldse pidanud sinna tulema pakkuma, see võis olla kuskil keskuse pool. 

Aga Roomul oli raadio, Roomu on seal, tead, kus praegu suvilad on, see oli üks uhkem talu, neil oli väga esinduslik... heakord seal. Neil oli raadio ja Roomu Gustav armastas sealt Saksa ajal Vene raadiot kuulata! Tuli ja rääkis siis niimoodi [muheledes], et mis seal Hitleri kohta kõik öeldakse, igasuguseid inetuid sõnu, ja kui hästi ikka Venemaal kõik on. Tema ju lasti kogemata maha... sõdurid tulid ukse taha ja tema, ma ei tea, mille pärast ta kartis, aga tegi tagatoas akna lahti ja hakkas metsa poole jooksma. No selle jooksmise peale, eks talle hõigati ka, et stoi või pea kinni, aga eks need sõdurid siis lasid tule peale ja... Ja nad ei olnud tegelikult üldse tulnud teda ära viima.

[nagu ma olen vist maininud, meil on siiamaani purjus sõdurite tulistatud augud toaukses, eks seal ikka oli põhjust karta küll, oh jah]

*

Ü-R: Seesama M., kelle juubelile me läheme... temal oli ju väga sarnane lugu! Tema ema oli ka koolijuhataja ja nendega oli ikka nii, et... kes esimese küüditamisega ei läinud, see... no kui teine küüditamine tuli, siis hakati vaatama, kes veel kahtlaselt käitub, ja eks siis keegi kaebas, et ta ei õpeta seal lapsi nii, nagu vaja. Ta lasti siis ka kohalt lahti, korterist tõsteti välja, kuskile, ta mäletab, et muldpõrand oli neil, neil olid kahed kaksikud, tüdruk-poiss ja tüdruk-poiss, muldpõranda peal elasid siis kuskil, aga M.-i ema ei saadetud vähemalt ära, ta kuidagi sai nii, et Hans Kruus aitas teda ja ei saadetud ära. 

U: Nonäe jah, Hans Kruus võis teda aidata, aga pärast saadeti ta ise ära... Meile Varbla kooli tuli koolijuhatajaks üks naine Narvast. Eks siis hakati küsima ka, et kus ta mees on, ja öeldi siis, et mees oli Punaarmees ja jäi teadmata kadunuks. Aga kui ütled, et mees oli Punaarmees, siis neid asju on võimalik järele vaadata ja seal oli näha, et surma-aasta 19401[?]. Tegelikult oli ta mees nende ohvitseride seas, kes sõja algul seal Pihkvas [või Petseris?] maha lasti... venelased korjasid Eesti sõjaväe paremad ohvitserid kokku ja lasid maha. Nii et meie koolijuhataja oli väga valvas, Eesti Vabariigist ei tohtinud midagi rääkida.

*

Ühtlasi apdeit vanavanaisa Arnoldi koha pealt: sattus jah punaväkke, aga ta jäi peaaegu kohe tüüfusesse (vist?) ja veetis enamiku sõjast hospidalis. Nojah, on olukordi, kus tüüfusesse nakatumine võib olla õnn.

suurt ja lunastavat märtsi

- märtsikuu raamatud

27. märtsil tõdesin, et olen selle kuu jooksul läbi lugenud üheainsa raamatu, mis ka vaevu raamatu mõõdu välja annab (LRi Zola). Ei tea, mida ma kogu see kuu tegin (tõlkisin?). Aga noh, veebruar võttis märtsilt võlgu ja märts jälle aprillilt, nii et tänaseks on mul juba kolm raamatut läbi:

Émile Zola "Kuidas surrakse" (tlk Heete Sahkai)

Robert Walser "Õed-vennad Tannerid" (tlk Liisi Rünkla)

Aare Pilv "Kui vihm saab läbi"

Zola kohta pole suurt midagi öelda. Olin läinud mingilt kirjandusürituselt raamatupoodi Walserit otsima ja Zola raamatu pealkiri klappis meeleoluga. Lugesin seal Rahva Raamatu õrrel istudes kaks surma (kaupmehenaine ja töölisklassi poiss) juba läbi, see mitte vast päris telegramm-, vaid pigem, ütleksin, "eh, nojah"-stiili mõju oli meeldivalt nüristav. Koju jõudes lugesin ülejäänud surmad ka läbi ja jäin poole (mitte sugugi ebahuvitava) saatesõna pealt magama nagu laip (höh), raamat näppude vahel, hambad pesemata (juhtub üsna harva). Oli selline väga lühike kohtumine ja väga lühikese mõjuga. Mulle talupoja surm küll nii tohutult idülliline või ideaalne ei tundunud (nagu kuuldavasti pidanuks), aga eks ta vist selline kõige loomulikum aineringesse tagasisuubumine oli. Võib-olla siis tõesti. Ehk on asi selles, et ennast ma niimoodi suremas ette ei kujuta. Või üldse ei kujuta end ette vana ja austusväärse ja aupaklikest järeltulijatest ümbritsetuna. Vanana ja hädisena... ja muude atribuutidega... kujutan küll.

Walserit tuli lugeda aeglaselt ja hellalt. Umbes selline raamat, et kui suvalisest kohast lahti teha, leiab ikka koha, mida tahaks välja kirjutada. Lõpetasin esimese ülestõusmispüha hommikul (või teise? igatahes järgnes unine munasöömine) ja tundsin end pühalikult küll. Või õndsalikult. Õndsakeselikult. Sest eks ta sellist õndsakese-eluviisi propageerib. Ma mõtlen jurodivõi-õndsakest (vaatasin praegu, et "õndsake" esineb ainult sünonüümisõnastikus surnu tähenduses). Niisiis, mingitpidi, raamat toeks neile, kes ei taha/suuda ühiskonnale kasulikuks korralikuks inimeseks hakata (?). Või ehk isegi enam neile, keda korralikuks inimeseks hakkamise surve ahistab ja maadligi surub. Või kes on küll hea meelega korralikud ja kasulikud ühiskonnateenrid, aga natuke väsinud ja tahaks jalgu sirutada ja pilvi vaadata vahepeal.

Mind hoiatati enne, et kuskil keskel peaks raamatu pooleli jätma. :) Nojah, kuskil poole pealt hakkasin tundma seda tunnet, kui midagi ilusat hakkab paratamatu lõpu poole tüürima ja sellest on kahju ja tahaks, et lummus kestaks edasi. Ainult et siis kestiski, pool raamatut tuli veel. Ja kui päris lõpp tuli, oli tunne, et tõesti, nüüd aitab kah, aga mitte tüdinult, vaid rõõmsalt, et me raamatuga nii kenasti üheaegselt lõpetamissoovini jõudsime. Keel nagu soe tuul ja raske joovastav toomingalõhn, vahepeal natuke totakas nagu seesama mu lause.

Jah, umbes nii oli asi:

Metsalagendikel nähti valget, unistavat, laiska taevast, mis tundus nagu alla vajuvat ja hõiskavat, nagu hõiskavad linnud, väikesed linnud, keda kunagi näha ei ole ja kes nii loomulikult loodusesse sobivad. Tuli mälestusi, ja ometi ei soovitud neid lahti võtta ja lõpuni mõelda, ei suudetud, sest see tegi magusat valu, aga inimene oli liig laisk, et ühtki valu päris läbi tunda. Kõnniti ja jäädi jällegi seisma ja pöörati ringi ja vaadati igasse ilmakaarde, vaadati kaugusse, üles, tagasi, alla, edasi ja maha ning tunti jahmatust kõige selle õitsemise roidumusest. Sumin metsas ei olnud nagu sumin varjudeta lagendikul, see oli teistmoodi ja kutsus jälle uutele unistustele. Ikka tuli sellega võidelda, seda trotsida, vaikselt tõrjuda, kaaluda ja kõikuda. Kõikumist oli kõiges, pingutust ja enese nõrgaks tunnistamist. Aga nii oligi kena, ainult kena, pisut raske, ja siis jällegi pisut kitsi, siis silmakirjalik, siis kaval, siis enam ei midagi, siis päris rumal; lõpuks läks päris raskeks veel midagi ilusaks pidada, ei suudetud end selleks enam sundida, istuti, kõnniti, uidati, tõtati, joosti ja viivitati niisama, inimene oli muutunud tükikeseks kevadest. Kas võis sumisemine omaenda sumisemisest ja kudrutamisest ja laulmisest võlutud olla? Oli siis rohule antud omaenda ilusaid kõikumisi vaadelda? Kas oleks pöök võinud omaenda väljanägemisse kiinduda? Ei väsitud, ei igavletud, aga kõigel lasti nõnda olla, nõnda minna, nõnda siia ja sinna kõikuda. [...] Mõisteti luuletajaid, ei, õieti ei mõistetud neid, oldi ju niiviisi kõndides liig laisad, et mõelda, nagu neid mõistetaks. Ei olnud vaja midagi mõista, kõike seda ei andnudki kunagi mõista ja jällegi mõisteti seda kõike päris iseenesest, lahustudes mõne kõla kuulatamisse või kaugusse vaatamisse või meeldetulekusse, et nüüd on õigupoolest aeg koju minna ja täita mõnd kohustust, olgu ka päris tähtsusetut, sest kohustused ootavad täitmist kevadelgi. [98-99]

Noh, ma päris tervet raamatut siiski ümber ei kirjuta, aga:

Enamikul puudub julgus tervitada õnnetust kui midagi, milles saab pesta hinge, nagu vees pestakse käsi-jalgu. Vaadatagu kord ometi ennast, kui on võetud riidest lahti ja seistakse alasti: milline toredus -- alasti, terve inimene! Milline õnn -- enam mitte millessegi rõivastatud olla, alasti olla! Juba siia maailma tulla on õnn, ja kui ka ei tule mitte ühtki muud õnne peale terve-olemise õnne, juba see on õnn, mis särab ja hiilgab rohkem kui kõik vääriskivid, kõik ilusad vaibad ja lilled, paleed ja imed. [...] Seesuguse hiilguse ja õnne külluse juurde, kui ollakse tõesti valmis vaatama paljaid, pingsaid, liikuvaid, sooje, maisesse ellu kaasa saadud ihuliikmeid seesuguse küllusena, on vaja mingitki vastukaalu: õnnetust! See takistab meid üle keemast, see kingib meile hinge. See harjutab meie kõrvu kuulama, kui ilusasti see kõlab, kui hing ja keha omavahel segunenuna üksteiseks üle minnes üheskoos hingavad. See teeb meie kehast midagi kehalist-hingestatut ja kinnitab meis hinge nõnda, et kui tahame, tajume oma keha üleni kui hinge: jalg on jooksev hing, käsi kandev, kõrv kuulav, silm nägev ja suu suudlev hing. [148]

Midagi imelist on selles, kui oled pääsenud varasest noorusest; sest see ei ole sugugi vaid ilus, armas ja kerge, pigem sageli raskem ja mõtlikum kui mõnegi vana mehe elu. [202]

Selles on siiski midagi: elada, nagu elab enamik inimesi. Mind hakkab juba pahandama, et ma nõnda jõude ja erandlik olen. Toit ei maitse mulle enam, jalutuskäigud väsitavad mind, ja mida suurt ja meeliülendavat siis on selles, kui lased end palavatel maanteedel kärbestest ja parmudest torkida, kõnnid läbi külade, hüppad mõnelt järsult kaljuservalt, jõlgud rändrahnudel, toetad pea kätele, alustad mõne raamatuga ega suuda lõpuni lugeda, siis ujud mõnes, kui ka ilusas, ometi kõrvalises järves, paned end jälle riidesse ja asud koduteele, ja siis leiad kodust Kaspari, kes laiskusest enam ei tea, millisel jalal seista ja millise ninaga mõelda, või milline sõrm mõnele oma ninale asetada. Seesuguse eluga saadakse kergesti palju ninasid ja soovitakse päev otsa oma kümne sõrmega oma kümmet nina otsida ja mõelda. Seejuures naeravad omad ninad vaid mõtleja üle ja teevad talle pikka nina. Ja mida jumalikku on selles, kui nähakse, kuidas kellegi kümme või enam nina pikka nina teevad. Selle jutuga illustreerin ma vaid tõsiasja, et hulkurieluga muutub inimene totraks. [62]

Ma tahan elada, mitte mõnd suurejoonelist karjääri taga ajada. Ja mida ongi selles suurejoonelist: varakult kõver selg liiga väikese puldi taga seismisest, kortsus käed, kahvatu nägu, kulunud tööpüksid, värisevad jalad, paks kõht, rikutud magu, kiilad laigud pealael, kurjad, urisevad, nahksed, tuhmunud, särata silmad, kurnatud laup ja teadmine, et oled kohusetruu narr. Ma tänan! Ma jään meelsamini vaeseks, aga terveks, loobun teenistuskorterist odava üüritoa kasuks, olgu see ka kõige pimedamas kõrvaltänavas, elan pigem rahapuuduse piinades kui painajas, et kuhu mul küll suviti reisida tuleks, et oma rikutud tervist turgutada, minust peab lugu küll üksainus inimene ja see olen ma ise, aga selle inimese lugupidamisest sõltub minu jaoks kõige rohkem, ma olen vaba ja iga kord, kui paratamatus nõuab, võin ma oma vabadust mõneks ajaks müüa, et hiljem jälle vaba olla. Vabaduse nimel tasub vaeseks jääda. Sööma peab, aga mul on annet saada kõht täis väga vähesest. Ma lähen ikka endast välja, kui minu juurde tullakse sõna ja nõudmisega, mis sisaldub sõnades "hea töökoht". Ma tahan inimeseks jääda. [...] Ma olen usin ja töökas, kui mul on ülesanne täita, aga oma elamise rõõmu ma kellegi meeleheaks ei ohverda [...]. [157-158]

Teised noored äriametnikud reisivad enese harimiseks kaugele välismaale ja tulevad siis terve kotitäie teadmistega jälle koju, kus neile hoitakse auväärseid kohti. Mina aga, teadke, jään ikka kodumaale. Ma just nagu kardaksin, et mujal ei paista päikest, või paistab see kuidagi keskpäraselt. Olen kui kinni seotud ja näen aina vanas uut, seetõttu ehk lähengi nii tõrksalt edasi. Käin siin alla, ma näen seda hästi, ja ometi tundub mulle, et pean hingama oma kodupaiga taeva all, et üldse elada võiksin. Minust peetakse küll vähe lugu, mind peetakse kergemeelseks, aga see ei tee mulle midagi, mitte kõige vähematki. Ma jään ja jään kindlasti. Nii kena on jääda. Läheb siis loodus välismaale? Kas siis puud rändavad, et endale mujal rohelisemaid lehti kasvatada ja siis koju tulla ja end kiideldes näidata? Jõed ja pilved lähevad küll, aga see on teistsugune, sügavam minek, see ei tule enam tagasi. See ei ole ka õieti minek, pigem vaid lendav ja voolav rahu. Seesugune minek on ilus, arvan ma! Ikka vaatan ma puid ja ütlen endale, et nemad ju ka ei lähe, mispärast ei tohiks siis mina jääda? Kui viibin talvel mõnes linnas, siis tunnen ahvatlust näha seda ka kevadel, samuti mõnd puud, et kuidas ta kevadel särab ja oma esimesi hurmavaid lehti laiali laotab. Kevade järel tuleb ikka suvi, seletamatult ilus ja tasane nagu hõõguv suur roheline laine maailma sügavikust, ja suve tahan ma ometi siin nautida, mõistate, mu härra, siin, kus olen näinud kevadet õitsemas. [156-157]

[Klara:] Päeval kesk päikesepaistet minnakse metsa nagu õhtusse, hääled on seal selgemad ja tasasemad ja lõhnad niiskemad ja lähemal, seal saab puhata ja palvetada. Metsas palvetatakse tahtmatult, ja see on ka ainus paik maailmas, kus on jumal lähedal; jumal paistab olevat metsad loonud, et seal palvetataks nagu pühas templis; üks vaid palvetab nii, teine teisiti, aga palvetavad kõik. Kui lebatakse kuuse all ja loetakse raamatut, siis palvetatakse seal, kui palvetamine on seesama kadumine mõtetesse. Olgu jumal seal, kus ta iganes on, metsas aimatakse teda ja antakse talle vaikses hurmas natukene usku. Jumal ei taha, et temasse nii väga usutaks, ta tahab, et ta unustataks, teda rõõmustab koguni see, kui teda teotatakse, ta on üle igasuguse arusaamise hea ja suur; jumal on paindlikum kõigest, mis maailmaruumis leidub. Ta ei koosne, millestki, ei taha midagi, ei vaja midagi. Midagi tahta, see on meie, inimeste jaoks, aga tema jaoks ei ole see midagi. Mitte midagi ei ole tema jaoks. Ta rõõmustab, kui tema poole palvetatakse. Oo, see jumal on lausa hurmatud ja ei oska suurest õnnest end kokkugi võtta, kui ma nüüd lähen ja teda tänan, õige natukene, päris pealiskaudselt. Jumal on nii tänulik. Tahaksin teada, kes võiks olla veel tänulikum. Ta on andnud meile kõik, nii ettevaatamatu, nii hea, ja nüüd on asi nii, et tal tuleb rõõmustada, kui tema loodu pisutki tema peale mõtleb. [60]

Kui mõistatuslik see on, magama heita, ei, esmalt väsinud olla, siis magama heita, ja siis ärgata ja tunda end kui uuesti sündinud. Iga päev on meile sünnipäev. Naug tõustakse vannist, nii tõustakse öö looride vahelt sinise päeva lainetesse. [...]Milline igatsus, milline ime õhtust hommikusse, keskpäevast õhtusse, ööst hommikusse. Kõik tunduks imeline, kui tuntaks kõike, sest ei saa ju üks olla imeline ja teine mitte. [61]

Kokkuvõtlikult:

Simon oli tulvil mõtteid, ilusaid mõtteid. Kui ta mõtles, tuli ta täiesti tahtmatult ikka ilusate mõtete peale. [12]

Pilve raamatu ostsin suvel Haapsalu Apollost, et, noh, et keegi sealt selliseid raamatuid ka ikka ostaks. Lugesin natuke Varblas ja ei saanud nagu otsa peale, kuigi teoreetiliselt oli väga soodus keskkond. Nüüd, kui ta sai need preemiad, võtsin riiulist jälle välja. Ja sellega on tõesti nii, et peab olema õiges seisundis. Mul oli enne pühi pingelangusest (pärast naljakat auhinnavärki) kuidagi eriti surmväsinud ja tühi tunne ja ma tundsin esimese osa tekstide eest suurt tänulikkust (eriti "Piimakoore" eest). Selline valge, tühi tuba jälle, aga mitte steriilne ja pannkoogivaenulik, vaid rahulik puhkamise koht. Vaikne hääl. 

"Lülitite" võte meeldis mulle ka, ainult et teksti ennast oli raske lugeda, kohe hakkasin oma erinevaid kodusid ja nende lüliteid ette kujutama. Kusjuures enne Koplisse kolimist on mu mäletustes kõik toad alati juba valged, nagu ma poleks kunagi lüliteid kasutanudki. Aga tegelikult ei mäleta ma sellest ajast ka nt ukselinke. Pigem mingeid üksikuid pilte: tubadevahelist valgeks värvitud klaastahvlitega ust, pliidiukse arusaamatute sõnade "VÕIT TARTU" vaatamist ja seletuse küsimist, öösärgis köögiuksel seismist ja läbi tagumise koja tagauksest paistva valge suvehommiku nägemist, köögilaua ääres ühe kartuliviiluga taldriku taga istumist, kraanikausi ees verekaotusest minestamist (ja mõtlemist, et see pole ju üldsegi romantiline, nagu ma ette kujutasin), kempsus rappuva pesumasina hirmutamist, isa poolt vildikaga köögipaberirullile kirjutatud poeemi lahtirullimist (!!! mis sellest küll saanud on?).

Aga järgmine kord, kui olin jälle väsinud ja tahtsin vaikust ja puhast vett, tulid Jaan Ajaliku luuletused ja kuigi need on nüüd kainema pilguga vaadates ka võrdlemisi vaikse häälega kirjutatud, tegi satiir sel hetkel haiget. Vale hetk.

Mind hakkas kuidagi segama, mu tähelepanu kõrvale juhtima, et see raamat on justkui nii ebaühtlane, mõni tekst kuidagi päris suvaline. Aga võib-olla olin hoopis ise ebaühtlane ja suvaline, kindlasti olingi. Samas on seda raamatut vist 7 aastat kirjutatud ka. Ma ei tea, pärast seda "Piimakoort" olid mul mingid idealiseeritud ootused, et nüüd valgustun. Ei, aga edasi oli ka valgustav. Ja mäletan, et mõnda Jaan Ajaliku osast olin varem kuskilt (blogist?) lugenud ja heameelt tundnud. Ja lõpupoole hakkas filosoofiline rahu tagasi tulema nii mulle kui raamatule vist. Päris lõpuks hakkas mul jälle hea ja valge.

Aga tavaliselt ma ei loegi luulekogusid järjest läbi, algusest lõppu sirgjoones (või enam-vähem). Võib-olla oli viga hoopis selles taotluses. Ja üldse, raamatult ei peaks ootama, et ta on pehme voodi, aken puuokste ja taevaga ja suvel maitsev limonaad. Las teeb oma asju, loe õigel hetkel. Kõik see, mis ma siia kirjutasin, on üldse päris ebaadekvaatne.

me lapsed jooksime läbi selle lahtise ja maheda maitänava uksest väravani, need kaks punkti hoidsid meid oma turvalistes sulgudes, huilgasime midagi, kärarikas kihutamine. selles oli mingit laia maailma rändamise maiku ning kergust, mis oli talutav vaid seetõttu, et see lõppes kohe väravani jõudmisega ära. tegelikult pole mul selle helguse kirjeldamiseks sõnu.

*

kas lunastus peab tingimata kuskil ees ootama? kas pole see lunastuse taandamine kahemõõtmeliseks jooneks, primitiivseks lapikmaalase rännukihuks? mis siis, kui ta on hoopis mingi koht meie viiemõõtmelises hinges -- alati juba olemas siinsamas nurga taga? just nagu see tänaval lastesõime uksest hooviväravani jooksmise hetk, oma laheduses ja heleduses, kõike lahendav ja valgustav sähvatus mu kurvilise ja hämara eneseteadvuse-koopa sügavikus. see kõik on juba olnud ju. see on mul käes, mälu-urustikus olemas -- ehe ja pidulik loomulikkus -- puhas tõlgendamata rõõm.

[18-19]

Ja veel üks lugemiselamus: "Fantaasia" saate alguskõlli kuulates hakkas kummitama Alveri "Abrakadabra": "Fantaasia! Fantaasia! Me hüüdsime su nime /  ja hospidalist korraga kõik õue holpsasime." Otsides ülejäänud luuletust, leidsin, et see on ilmunud 1969. aastal Loomingus, seltsiks näiteks novell raamatupidajast, kes "rehkendas vatipükste kulumisprotsente" ja keda õiged rakkus kätega töömehed kiusasid jms, aga numbri avatekstiks on imeliselt halvad tõlked kolmest imeliselt halvast luuletusest Lenini teemal (no hästi, üks tõlge [mitte äratoodu muidugi] on isegi vormiliselt päris korralik, aga sisu ikka jabur).

Kus Lenin?
Mausoleumis lamab.
On medalil, aumärgil ta.
Kus Lenin?
Juubelid ja kavad . . .
Kuid siiski Lenin? Kus on ta?

[...]

Kus Lenin on?
Kui õhtu saata
taas unehõlma tahab meid,
ta äkki aknast sisse vaatab
ja küsib: kas kõik tehtud teil? 

***

Ühtlasi leidis R., et selle blogi nimi peaks olema hoopis "Räme esteetika ja obskuurselt huvitav" (sõnad, mida ma tarvitasin, iseloomustamaks seda, mis ühe anonüümseks jääva autori luuletused minu meelest ei ole). Aga siin toimub piisavalt nabauurimist ka, jäägu ikka omphaloskepsis.