Inimeste kiindumus oma öökuubedesse - it's a pattern! 

Kui hästi sobis Oblomovi kodune ülikond tema rahulikkude näojoonte ja hellitatud kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaine halatt, vähimagi vihjeta Euroopale, topsudeta, sametita, pihalõiketa, väga mahukas, nii et isegi Oblomov oleks võinud end sellesse kahekordselt sisse mässida. Käised läksid, vastavalt aasia muutumatule moele, sõrmede juurest õla poole ikka laiemaks ja laiemaks. Kuigi see halatt oli kaotanud oma esialgse värskuse ja oli kohati asendanud oma esialgse loomuliku läike teise, uuesti omandatuga, ikkagi säilitas ta veel idamaiste värvide eredust ja riide tugevust.
Oblomovi silmis oli halatil musttuhat hindamatut väärtust: ta on pehme, painduv; ta ei vaeva keha; ta on sõnakuulelik ori, kes alistub vähimalegi kehaliigutusele.

ja veel üks "kõige kurvem lause" Turgenevilt:

"Kui ootamatult! Mismoodi sa siia sattusid?" kordas ta, siblides mööda tuba nagu inimene, kes kujutleb, et tunneb rõõmu, ja katsub seda igati välja näidata.

dixit angelus ad Mariam

unes nägin, et mu äratuskella numbrilauale oli kirjutatud:
POLE HULLU! TEADUSARTIKLI ÜLESEHITUS ON TÄPSELT SAMA MIS INGLI KUULUTUSEL