4.4.17

Vastu taevast

Aga siis oli ka kevad. Mitu kevade pilti tuleb meelde: haige, väsinud, raskelt hingav, toetub ta tooli seljatoele, on just õuest tulnud. "Kui muidu enam ei jõua, siis nende pärast ikka veel jõuad." Luuletaja käes on kimp lumikellukesi. Valge vaikus on seekord jälle võidetud.
Mu halvim aeg on range südatalv...
Teinegi kevadpäev. Kui juba aknaid sai avada, laskus vahel aknalauale metsvint. Arvatavalt üks ja sama, aastast aastasse. Lind lendas tuppa, istus kirjutusmasina võllile, nokkis paberilt kirjatähtede musti kribalaid. Luuletaja rõõmustas nagu laps, silmitses lindu kiindunud lootuslikkusega: kellelegi siis ikka on seda vaja, mis ma kirjutan. Ja kui lind võrinal lendu läks, hüüatas: "Vastu taevast! Kõik vastu taevast! Nii ma olen alati arvanud."
Kõige sagedamini tõuseb ta siiski silme ette kõrge karusnahkse kraega tumesinises peaaegu maani palitus, mis oli jäik ja liikumatu nagu torbik. Säde-elav oli aga silmavaade mütsirandi ja kraekurvide vahelt. Luuni lõikaval külmal õhtul teda raagus pargist tulemas nähes küsisin oma väravalt konventsionaalse küsimuse: "Kuidas elu läheb?"
"Oh, elu on ikka ilusam, kui jõuab ära kannatada!"
 Asta  Põldmäe Betti Alverist

No comments:

Post a Comment