veel meenutusi

jõululaupäeval vanaema juures

Te: Kindel, et sa ei taha nõude pesemisel abi?
vanaema: Ei, tead, mulle kohe meeldib nõusid pesta. Ma olen siis... nostalgias.
Ti: Mäletan jah, kuidas sa rääkisid, et te kahekesi...
vanaema: Jah, kahekesi pärast pidu, üks pesi, teine kuivatas, arutasime, meenutasime. Meie oma napsiklaasid seisid seni laua peal, kui kõik oli korras, siis võtsime veel ühe...

teisel pühal mamma juures

M: Vanaema, kas teil jõule peeti, kui sa väike olid?
T: Jah, ikka peeti. Jõuluvana oli, ma jõledalt kartsin teda! Käo tänava vanaisa tegi jõuluvana.

enne jõule mamma juures

"Nurmkanad! Niisukesed pallid! Jah, nemad on nüüd siit ära kadunud, vanasti ikka oli näha, kui nad talvel olid siia soojasõlme juurde tulnud, niimoodi kobaras koos kõik, hoidsid sooja, aga täitsa keset asulat! Ja teinekord oli näha, kui nad läksid üle selle Tõravere tee, jooksid ühelt poolt põllul teisele - nii nagu peotäis palle oleks tee peale visatud!"

*

"Vanaema, miks sa üldse tahtsid apteekriks hakata?"
"Tead... kui ma väike olin, siis ma ikka käisin emale rohtusid toomas sealt... ja sel ajal olid ju need järjekorrad kilomeetripikkused! Siis ju olid need retseptid nii, et.. arst oli retsepti kirjutanud, seal oli mõnel seitse-kaheksa koostisosa, ja apteeker pidi nende kõigi hinna siis kaalu järgi arvutama. Kõik segati apteegis käsitsi kokku. Ja eks ma oodates vahtisin ringi seal apteegis ja mulle hakkas meeldima see apteegi õhk... hõng. Jaa, me just rääkisime Vaikega, et kui saaks neid aegu tagasi, kus sai apteegis rohtusid segada! Need tööstuslikult toodetud on ju ikka täitsa uuema aja asi. Meie ikka, kõik salvid tegime, pulbrid, pille tegime, see oli omaette kunst, kuidas saada see segu niisuguseks, et ta kokku hakkaks, ja siis olid sellised pikad lauad, nende vahel rullisime neid pille, et tuleks ühesugused ümmargused kõik. Jah, eks ma ju kartsin, et ma ei saa ülikooli sisse. Siis läksin sinna, Tallinnas oli see meditsiinikool. Ja tollal oli see seadus, et kes keskeriharidusasutuse viitega lõpetab, see saab ülikooli ilma eksamiteta. Eks ma siis punnitasin õppida ka ja saingi viied kõik. Aga siis kaotati see seadus ära! Nii et ikka pidin eksamid tegema, ei vedanud mul. No sain jah sisse, aga ääri-veeri! Füüsika eksami sain kolme. Aga õnneks teised sain viied. Kirjand oli ja midagi veel, võõrkeel. Vene keel siis jah. Kirjandi kirjutasin "Libahundist". See oli mul hästi käes niimoodi, meil oli väga hea kirjanduse õpetaja, teadsime tsitaate ja kõik. Jah, emal sul oli ju sündides pikad mustad juuksed! Ju ta vist meenutas mulle siis seda libahundi-Tiinat. Aga selle minu meditsiinikooli minekuga oli ju niisuke lugu, läksime emaga sauna ja seal oli Vaike ka oma emaga. Rääkisime, et kuhu me siis edasi lähme ja mina ütlesin, et meditsiinikooli. Vaike ema siis ütles Vaikele, et mine sina ka! Ja läksimegi kahekesi."

jõululaupäeval vanaema juures

Ti: "Mina olin ikka väga armukade, õde sündis enneaegselt ja vanemad tegelesid kogu aeg ainult temaga, ma olin siis viieaastane, mäletan, kuidas ta magas seal võrevoodis, ma hiilisin tema juurde ja raputasin neid kõristeid, mis ta voodi kohal nööri peal olid. Ise jooksin minema."
A: "No mina püüdsin padjaga lämmatada ju. Pidin valvama vennakest, aga mina tahtsin klaverit mängida. Ta segas mind, panin talle lihtsalt padja näo peale, et ta vait oleks. Aga ühte asja ma pole enne kellelegi rääkinud, nüüd teile räägin. Ükskord läksin tuppa ja nägin, et [Te] oli seal, oli endale mingi koti või ranitsa niimoodi pähe tõmmanud, see oli oma raskusega tal kuidagi kaela ümber ja ta hakkas lämbuma täitsa. Oli näost sinine. Ma võtsin tal selle ära, tegelikult ju päästsin ta elu siis. Enne olid täitsa näost sinine jah! Siis läksid tagasi punaseks. Vat ega lapsed kõigest ei räägi ju. Alles nüüd ma hakkan mõtlema, et ..."
Te: "Et poleks maksnud?"
vanaema: "No see on võib-olla selline vanusevahe ka... Meid oli kolm tükki nii järjest, ja siis pikema aja pärast tuli see neljas. Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin: tema tuli siia kõige viimasena ja nüüd käitub nii, nagu tal oleks kõigele siin õigus, nagu ta oleks siin täieõiguslik. Ise viimasena tuli!"

vanaema: "No ma olen eluaeg selline olnud, et... meil olid töö juures need [...] arvutid, ma ei tohtinud neile üldse väga ligi minna, kohe kui vastu puutusin, käis särts ja arvuti läks välja. Vahel, kui arvuti jupsis ja mehed ei viitsinud õigel ajal parandama tulla, siis ma lõpetasin selle jama lihtsalt ära, panin käe peale ja klõps. Aga nii kui midagi kunstmaterjalist selga panid, jah... ma olin ükskord kaubamaja riideosakonnas, seal oli veel üks teine tuttav, kellel oli ka midagi kunstmaterjalist seljas ja.. meie vahel tekkis täitsa kaarleek! Oli kohe näha, kuidas [näitab näpuga leeki käiselt käisele hüppamas]. Siis me mõlemad muidugi karjatasime koleda häälega."

esimesel jõulupühal vanaisa juures

U: "No mina vaatan ikka selle järgi, kas laud on korras või sassis, kas inimene ka üldse tööd teeb. Mul oli isegi..."
Ü: "Kirjutasin mulle isegi välja, ma panin siia riiulile selle luuletuse, et..."
U: ""Ainult ennastunustava tööga on võimalik saavutada sellist korralagedust!" See oli veel pikem, ma praegu ei mäleta."
T: "Mis see on, mingi Arvi Siig või? Uno Laht?"
U: "Kuule Uno Laht võib ta olla jah."
T: "Jajaa, sa ju tsiteerisid meile kogu aeg neid lapsepõlves! "Töö see kiidab tegijat, mind ei kiida keegi, asi seisab selles, et mina tööd ei teegi""
U: "No vahi, kus sul on meeles!!"
T: "Kogu lapsepõlve ju kuulsin. See oli ka, et "Ehk küll luuleand on kasin, luuletan ma nagu masin.""
U: "Jah, kui näärivana käis, siis sai mitu korda lugeda kohe. Aga ega ma ei mäleta, kelle omad need on või.. No ma arvan, et osa neist oli ikka lihtsalt folkloor ka."
T: "Selle tööluuletuse ma leidsin kunagi hiljem jah imestusega ühest luulekogust, see oli küll Uno Laht."

 *

U: "Nägin ühte tuttavat teadlast, küsisin, et kuidas läheb ka. Ta ütles, et ega hästi läheb, üks päris hea tulemus tuli, aga nüüd ta kratsib juba nädal aega kukalt, et kuidas sellest kolm või vähemalt kaks artiklit välja pigistada."

*

Ü: "Siin on lihtsalt lehttainas lahti sulatada, õunad peale, kaneeli ja suhkruga, ja kümne-viieteist minutiga on valmis. Maitseb? See on väga lihtne kook, õed sul õpivad ära ja hakkavad tegema kodus..."
M: "Ma arvan, et J (vend) saab ise ka sellise koogiga hakkama."
Ü: "No aga tal on ju nii palju noorikuid ümber! Noh, jah, Uno nüüd sügisel tõesti õppis kartulite koorimise ära! Mina ei saanud Varblasse minna, seal oli nii külm ilma kütmata alguses ja mul oli tervis kehv, ma ei hakanud minema, nii et Uno õppis ise kartuleid koorima. Väga korralikult olid kooritud! Keetis siis neid seal ja. Putru keetis ka! Moosiga sõid ilusti!"

*

"Uno, mitte neid komme! Need on Läti kommid!"
"Ahsoojah, noh, siin on mingid trühvlid veel ka, sellised, sulle ei maitse, aga paneme siia kaussi."
"Ma mõtlesin ikka, et teed selle karbi lahti, mis külakostiks toodi ilusti."
"Äi see on ju nii uhke ja ilus suur karp..."
"Sa oled ikka imelik inimene."
"... selle teeme vabariigi aastapäeval lahti."

Kui Mägistele võib Mart Lepik päris sapiselt nähvata, siis Ristikiviga on nad ikka väga soojad ja armsad. Ma ei kujuta täpselt ette, kas ja missuguseid kontakte või teateid üksteisest neil üldse vahepeal veel oli (või pigem kujutan ette, et ega ei olnudki), aga mõelda, kui sa viimati nägid sõpra 68 - 43 = 25 aastat tagasi ja siis saad temalt "elumärgi".
Ristikivi palub Lepikul Alverit tervitada ja ütleb: "Kuigi meie teed omal ajal harva ristusid, on meile siiski kunagi paistnud samad tähed" (lk 98). Lepik edastab "süle- ning seljatäie" vastutervitusi ja lisab: "arvan omalt poolt, et "teed, mis harva ristusid", ometi alati samade tähtede poole on viinud" (101). Ilus.

Aga no tõesti on raske taluda seda, kui mitu korda Lepik selle raamatu jooksul ära sureb.

kevad ei tule ja tulla ei tohi

läksin vallikraavi tänavast alla ja korraga oli suur hirm sõja ees ja suur hirm kooli lõpetamise ees.
et Tartu poleks siis enam sama.

kuigi miski pole kunagi sama, ju

kitšas šilmaring

"Eetilise kirjanduskriitika" teemal vaieldes:
Mina: no igasugused pealepandud "positiivsuse" programmid on ikka üldiselt pigem kitši tootnud ju.
Ema: minu arust on see ainult inetuse ja halva näitamine samasugune kitš. see on ka kitsas nägemine, samamoodi vaikitakse teine pool maha.

Tjah, veenvalt konstruktiivne olla ongi (kunstis (ja mujal)) kõige raskem.

õde ulatab maapähklivõise lusika: tahad lakkuda? palun, mine pähkliks!

golden lads and girls all must, like chimney-sweepers -

Käisin kogemata PÖFFil. Millegipärast tulevad mulle üldiselt filme vaadates alati samad mõtted:
Kus on inimesed, kellega mina saaksin samastuda? (Hea küll, võib-olla on nad tagaplaanil või mängivad naeruväärseid tädisid või paremal juhul pahasid tegelasi.) Kus on absoluutselt ebailusad, ebaseksikad, ebaelegantsed, väikeste silmade, suure nina, baklažaanikujulise pea, kartulikarva tuhmide õhukeste juustega, liiga pikad, liiga kohmakad, liiga suurte jalgadega, liiga madala häälega, liivapaberkuiva nahaga, näritud küüntega, 95% ulatuses kergelt topilisse/augulisse/pleekinud kaltsukakraami riietunud naised/tüdrukud, kellel oleks ühtlasi ka lugu ja kes oleksid huvitavad? Ja head. Ma tahan hea olla. Ma tahan ka õnnelikke lõppe, kuhu jõudjaga samastuda, aga filmist ei saa ma neid kunagi, sest filmis* on kõik (vähemalt kõik naised (vähemalt kõik olulised naised (vähemalt kõik head olulised naised))) sametiste hirvesilmadega, kaunikujulise näoga, ideaalsete lokkidega (okei, võib-olla vahetult pärast sünnitust võib mõni salk ka higisele laubale kleepuda), vananematu figuuriga (nojah, kui sama näitleja mängib nii seitsmeteist- kui neljakümneaastast), elegantsete väikeste jalgadega, suursuguse, ent õrna kehahoiuga, võluva naeratusega, sulni häälega, ideaalselt sobivates riietes jne. Ja kui raamatut lugedes on end veel võimalik ka inetu pardipoja rolli kujutleda, kõlagu see kainelt ümber sõnastades ükskõik kui labase unelmana, siis filmi vaadates sa näed, et isegi kui seal peaks esinema mõni "inetu" tütarlaps, on tal vaja ainult enesehinnanguturgutust ja võib-olla heal juhul kammi, mitte aga uut pead vms.
Tänases filmis lisandus veel muidugi tõsiasi, et naised saavad tegeleda ainult oma lastele õrnade kuklamuside ja silituste jagamisega, sellal kui tolm ilmselt end ise ei ime, pada end ise ei keeda, ja kuigi filmilapsed ei teinud oma riideid mitte iialgi mustaks, siis ma kahtlustan, et keegi neid õrnu pastelseid rõivatükikesi siiski ka pesi, käed korpas.
Filmi idee paistis niisiis olevat "ah, nad olid nii ilusad, ent siiski pidid nad kõik surema, ja mõned veel nii noorelt, kui kurb, kui kaunis!". Selline huvitav film, et põhimõtteliselt ei mingit pinget (ainult see, et noh, kes järgmisena, ahah, nad on mere ääres, no kesse upub siis), sest elus tulebki surm lihtsalt ja labaselt, põhjendamatult, ettekuulutusteta enamasti. Eriti neil kaugetel kuldsetel aegadel, millest film rääkis. Eriti veel muidugi nendes vaestes ühiskonnaklassides, millest film ei rääkinud, seal oleks seda mõttetut, absurdset surma ikka jalaga segada olnud, aga kas see oleks olnud nii sulnilt maaliline, küsin ma? Ei. Aga jah, laste (ja emade) suur suremus on ikka veel nii hiljutine asi. "Neil oli viis tütart, kellest kaks surid noorelt", algab ja lõpeb film.
Aga hoolimata kõigest sellest "on vast sentimentaalne, on vast buržuaa" töötas pisarapigistustehnika ikkagi laitmatult. Lapse surm on lapse surm, ema surm on ema surm, isa surm on isa surm, abikaasa surm on abikaasa surm. Ja taustaks selline delikaatne Bach ja Debussy. Ei kujuta ka ette midagi sobivamat.

* ma olen tõenäoliselt filmi kui sellise suhtes ebaõiglane, recency effect on vist selle nimi. Hiljutisusmõju? 

rohkem soemüüri

Mõtlesin öösi endale sünnipäevaks soove välja. Üks oli, et oskaks rohkem rõõmu tunda sellest mis on olnud ja mis on, mitte ainult hirmu ja kurbust selle möödumise pärast. See tundub soovidest (või on need pigem ülesanded) kõige saavutatavam. Teised olid vist, et oleks julgem ja enda vastu ausam võib-olla, aga see "ausus" on keeruline asi, sest ta pole sama, mis urgitsemine. Selgem pilk. Ja et ei võrdleks end teistega nii palju.
Võib-olla väljakirjutamine kuidagi aitab.

Ühtlasi nägin paar ööd tagasi unes, et sain kolmkümmend, nii et päris number oli ootamatu kergendus.

näe süttib ikka veel

kempsus on see Sirp lahti, kus Blackburn küsib "Mis on tõde" ja vaatab mind läbi paberirulli pappsüdamiku.
ei tea, kas sellest tõukudes, otseselt igatahes mitte, taipasin järsku, mis on üks asi (muuhulgas?), milleks luulet vaja läheb (no võib-olla proosat ka): selleks, et öelda asju, mis on suurest ütlemisest juustuks muutunud, nii et poleks juust.
(ja et ma ise pole selleks piisavalt julge.)
(see oli tõehetk küll.)

Mitmiktaju ummistus

on see, kui köögikubu undab nii kõvasti, et söögi maitset pole tunda.

eluloolised küsimused

"Kas Alliksaar oli siis metsavend või?"
"No minu meelest ta juba tüübilt pole metsavend, ma ei kujuta teda küll ette... Võib-olla varjas end kuskil, aga metsavendlus on ikka midagi muud."
"Aga igal pool kirjutatakse, et oli...?"
Hiljem:
"Haa, no vot, Merilai kirjutab:

Juba enne vangistamist metsavendles ta Läänemaal koos kahe teise luulesõbraga -- Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega."

"No metsavendlemas kahe luulesõbraga kujutan ma teda küll täpselt ette."

Jürissaar kirjutab muidu, et temal ja Sepal käis ta tõepoolest punkris külas ja nimelt külas. Luulesõprade metsavendlemine nägi välja selline:

Ja nii ta hakkaski meid külastama regulaarselt ja need päevad ja nädalad olid meie kolme õnnelikud loomepäevad -- Rein kirjutas romaani, Artur luulet ja mina muusikat. Arturi külaskäigud Lõhmussillale olidki vaid külas käigud. Viibis vahest ka paar nädalat, mõnikord nädala ja ka kolm päeva. Kuulu järgi ta rahutu vaim kandis teda kõikjale me maal.
[...]
Nojah: ja siis kirjutasime me kolmekesi ooperi!

Ühevaatuseline lühiooper "LÕHMUSSILLA"

Libretto - Rein Sepp
Aariate tekstid - Artur Alliksaar
Muusika: Ottniell Jürissaar

[...]

Niisiis, läks aega mis ta läks, aga asja sai. Meile tundus, et see kehval mullal sooäärne talu oli nagu toonase sõjajärgse Maarjamaa vasturinde sümbol. [...]
Aga: esietenduse jaoks toodi peremehe õe poolt nende esiisade vana jalgpedaalidega harmoonium Lõhmussillale, mis asendas ooperi orkestrit, mistõttu selle ooperi etendamine muutus erakordselt pidulikuks sündmuseks.
Peretuppa kogunes kuulajaskond: peale oma talu rahva olid tulnud ooperit kuulama ka sugulased ja usaldusväärsed naabrid -- kokku nii umbes paarkümmend teatrisõpra. Etendusel oli ka üks unikaalne omapära: kuna härrased Rein ja Artur ei pidanud lauluviisi ilma pudelita, said nad osaleda vaid retsitatiivide ettekandmisel ja mina, vaene mees, pidin laulma kõiki partiisid ihuüksinda. Etendus oli menukas. Meie kõik -- kolm asjameest -- käisime kolm korda kummardamas ja pidasime siis koos publikuga korralikku koduõllepidu koiduni.
Niipalju siis ühest surnult sündinud ooperist, mida etendati vaid üksainus kord. Sellest unikaalsest loomistööst pole säilinud ainsamatki nooti ega kirjarida.

Amatöörtoimetaja suurushullustus

Mingitel õndsatel toimetamishetkedel on selline tore tunne, et ma oskan (eesti) keelega ümber käia nii nagu mõned inimesed kangaga või taimedega, saviga või pärmitaignaga või, ee [mõtleb välja midagi maskuliinset, mörinal:] karburaatoritega. Et puudutad ja teed pussaläinud töö õigeks, silud piruka või poti ilusaks, potilill kosub, mootor nurrub. Et materjal kuuletub. See tunne on, jah, vahepeal. Mitte näiteks siis, kui toimetad kellegi endast targema teksti või, hoidku, ise midagi kirjutad, näiteks õppejõule kirja (tegin (esimest korda pärast algkooli?) tahtmatu KOMAVEA).
Ja ei, see pole see tunne, et liigutan võlukeppi ja ükssarvik kappab üle vikerkaare udupärlites metsa kohal. Seda on vahel lugedes tunda, et keegi niimoodi lauset teha oskab. Mina üldiselt mitte, v.a mingites joovastustes või kellegi teise poeetilise keelekasutaja võnkesagedusele tahtmatult ümber lülitudes, aga pärast on sel juhul tavaliselt natuke veider enda juttu lugeda. Mul on (neil headel toimetamishetkedel) rohkem selline praktilise vilumuse tunne. Näen kedagi armsalt ja püüdlikult lausega pusserdamas, silitan korraks käega üle, öeldis läheb õigesse kohta, pistan koma sinna, kus ta käib, vaata kui kena siis, nüüd läheb pirukas ahju.

paremad (luulet)ajad Vargamäel

Mõtlesin korraks (toimetamise käigus tekkinud väikeses protektsionismipuhangus), kas Talviku tiitli -- Habsburg -- mainimine ingliskeelses, ingliskeelsele maailmale suunatud tekstis oleks sama kohtlane-kolkalik kui Promenaadi tänava tituleerimine "Tartu Broadwayks" (mida, tuleb täheldada, ei ole Kaubahalli ajalugu tutvustavas ingliskeelses tekstis tehtud. Eesti keeles on ja see ei tundu nii väga suurustlev, inglise keeles oleks see pisut piinlik).

Ei oleks. Kuigi ega sest aru vast saadaks.

Parrest idealiseerib (mitte erinevalt minust):

Ühelgi juhul ei tundu tõsi olevat, et sellest on juba oma paarkümmend aastat ja rohkem, kui Heiti Talvik resideeris Tuglaste väikese maja väikeses ärklitoas Tallinna tänaval. [...] Igatahes, Talvik mitte ei "elanud" ega "elutsenud" ega ammugi mitte ei "elunenud" seal, vaid sobivaim on just öelda: resideeris. Ei olnud ka sobiv nimetada teda Heitiks, isegi mitte Talvikuks, vaid sõbrad hüüdsid teda lühidalt ja karmi asjalikkusega toonis: Habsburg. See kõlas rohkem Hapsburg ta enda suus. Ei olnud meil vajagi lisada, et prints või nii.
Kes nüüd hilisemate generatsioonide liikmeist või muidu asjatundmatuist arvaks, et Talvikut hakati vanade Austria ja Saksa rahve püha Rooma riigi keisrite ning Hispaania kuningate nimega nimetama tema kõrgi või kuidagi silmatorkava käitumise pärast, see jällegi eksib. Niisuguste meeste hindamisel ja mõistmisel on eksitused täiesti inimlikud. Kui Talvik akadeemilise nooruse hulgas silma paistis, siis just oma põhimõttelise ja sissesündinud püüdega mitte silma paista, oma lõpmatu heatahtlikkusega ja koomilisuseni küündiva viisakusega. [...]
Niisiis oligi Heiti Talvik ilmne prints, vaimulaadi esindaja eesti Parnassil, kus muidu on enamasti silma paistnud vaid energiline trügimine ja konjunktuuri kasutamise oskus või siis solvunud suuruse mängimine.
[...]
On tõsiselt kahju, et neid isesuguseid meeleolusid ja mõtteharrastusi, mida oli Talviku tuba täis ta noorpoeedi-aastail, ei saa enam kuski järele teha inimestele õpetuseks. 

[...] 

Igal juhul meie Talvikuga oma päevi Kuperjanovi partisanide pataljonis ei kahetsenud. Üks ülevamaid juhtumeid seal oli see, kui haritlasrühm löödi esimest korda oma uutes mundrites ja täies hiilguses ülevaatuseks rivvi. Kes vaatas aga kapten Vasele otsa särgiväel, trakside rippudes seljataga ja mingi vana tekk üle käe? See oli esimese kompanii esimese rühma esimese jao esimene reamees Heiti von Habsburg. Kapteni tuju oli ülev kogu päev pärast seda.

meeleolud Tammelinnas

"Mis puu see seal on? Ah kastan? Tõesti? Ta on nii täis... ma vaatasin kaugelt, et õunapuu. Eks ta vist on siin teiste puude varjus kasvand, et tal võra kah selline on. Jah, õunu on sel aastal ka ikka väga palju. Kui ma hommikul bussiga sõitsin, siis vaatasin, inimesed olid igal pool pannud tee äärde tooli ja kastiga õunad peale. Ja neid on ikka ka, kes võtavad. Need on ikka puhtad ju, ma arvan, mitte kuskil tänava ääres kasvatatud? Jah, ei tea, mis aasta see küll selline on, õunu ei jõua keegi ära korjata, marju oli ka nii palju, kas ikka sõda tuleb?"

mitteenesestmõistetavused

"Mul kasuvanaisa oli siin Hiiumaal erusõjaväelane, tema sai ükskord kaheksakümnendate alguses banaane osta. Täiesti rohelised olid... me sõime ja kiitsime, aga maitsesid ikka õudselt!"
"Mul tuleb nüüd meelde, meil oli seitsmendas või kaheksandas klassis Moskva-ekskursioon... ei, see oli ikka Leningrad, sest mul jäigi Ermitaažis käimata, poolel klassil jäi käimata, sest keegi müüs tänava peal banaane! Kujuta ette, terve suure pundi banaane said osta tänavalt. Seal vist oli mingi piirang ka, kui palju üks inimene osta sai. Seisime seal riburadapidi järjekorras."
"Ma mäletan, kui ma esimest korda Soome sain, seal jättis mulle kõige suurema mulje puuviljalett. Seal oli ikka... apelsine, ananasse, viinamarju, õunu... see oli nagu muinasjutt. Eestis polnud sel ajal isegi sellist asja nagu puuviljalett."
"Olid need kauplused, mille nimi oli "puu- ja köögiviljad". Aga seal olid ikka ainult kapsad ja kaalikad. Sügisel olid õunad ka. Aga ma olin vist kuskil kuue-seitsmene, kui mu tädi käis Sotšis ja tõi sealt sellise korvitäie, mul on see korv siiamaani alles, seal oli igasugu puuvilju, aga ma mäletan siiamaani neid virsikuid. Need virsikud olid sellised... No ma ei tea, kaua sealt sõidab rongiga, päris pikk tee on, pooltoorelt võib-olla pandi sinna korvi, aga kohale jõudes olid nii küpsed... et ma siiamaani mäletan neid virsikuid."
"Mul isa oli vana purjetaja, nii et olümpiaregati ajal talle pakuti sellist tööd, et ta oli kuskil kruiisilaeva peal ja kommenteeris võistlusi. Nii et ta oli ka nagu seal olümpias osaline ja sai... võib-olla sai osta neid asju, mis olid sinna välismaalaste jaoks toodud. Ta tõi neid Marli mahla pakke... ma mäletan, me pesime need korralikult puhtaks ja hoidsime alles. Mahl ise oli päris jube."
"Meil olid, mingi sugulane tõi kuskilt välismaalt selliseid mangomahla pakke. Ei, purgid olid, sellised peenikesed, nagu Red Bull. Mulle ka see üldse ei maitsend, aga purgid pesime ära ja mitu aastat seisid puhvetkapis klaaside juures.
Ja naabril oli õde Rootsis, tema saatis siis talle pakke, vahel pakkus ta meile ka komme. Ükskord olid lagritsakommid, siis ma olin küll pettunud, aga hambad ristis sõin ära, välismaa kommid ju! Aga see õde saatis talle ju igasugu riideid ka, neid ta muidugi, tal oli omal mitu last, kommi ta mõnikord andis meile ka, aga ega ta meile neid riideid ei andnud, aga neid meile näidati! Ja see teksaseelik... ma oleks oma hinge ära andnud, et seda endale saada! Aga ükskord käisime nende pool saunas ja õde oli talle saatnud Head and Shouldersi pudeli, peale oli silt kleebitud: "PEAPESUKS". Et äkki me siin, matsid, poleks muidu aru saanud, šampoon, misasja. Seal oli see palsam siis ka sees, me polnud siin mingist palsamist kuulnudki! Ma seal saunas salaja pesin siis naabrimuti šampooniga pead ja millised mu juuksed pärast olid! Ma ei pesnud pärast mitu nädalat vist pead. Järgmisel päeval läksin kooli, nii uhke olin..."
"Aga jah, vaata kui lihtne oli nõuka ajal õnnelik olla."

"Ich steh' mit einem Fuß im Flugzeug"

Üks hea asi, mis ma Londonist kaasa sain, oli teadmine, et Raphaeli ja veel mõned hilisrenessansi pühakupiltide pilgud teevad umbes sama asja, mida Bach (kui ta on hästi, romantiseerimata mängitud (nagu Kastaalias)). Et aitavad elu- ja surmahi(r)mu vastu, kui lubada.
Teine oli meetrikõrgune torn teed.
Häid asju oli veel palju. Aga selle esimese ma mõtlesin vastuseks isa küsimusele "oli väärt, said haritud?"

Isegi see, et nad vahepeal nagu "üle nurga" laulavad, sobib kuidagi. Suunurgad allapoole.

"Ei no mul esivanemad on Utu külast pärit, sealt ei saagi normaalseid tulla."

"A seda Saaremaa-lugu rääkisin? Käisime mõõtmistel, mul kiivrit peas polnd, kiiver on nõrkadele. Seal ma lõin pea ära niimoodi, et silme eest läks mustaks, nägin tunnelit, valgust ei näind, sellesamusega ei kohtund, aga selline täieliku vaikuse ja rahu tunne, klassikaline öndsus, mitte mingit muret kuskil pole, lihtsalt vaikus. Jõudsin mõelda isegi, et kui surm selline on, siis pole sel häda midagi. Aga kui ma siis maha potsatasin, siis lõppes tunnel ära, nägin, et kolleegidel on näod punased, minul nägu verine, üks kolleeg viis mu Kuressaare emosse."

Kui kohtume, siis näeme

Nii ütles hüvastijätuks Voldemar, läti, saksa ja eesti esivanematest põlvnev Berliinis sündinud, sealt paariaastasena Eestisse naasnud, "kõik valitsused üle elanud" "puhastverd eestlane", kes meile kohvikus tassi teed ja kohvi välja tegi, ise samuti rohelist teed rüüpas ja rääkis ("Sööge te rahulikult, ma jutustan") oma vanematest ("väga kenad inimesed", keelte peale andekad, "Isa oli minust pikem, nii et ema alati kurtis mulle: kui ta oma pikkade sammudega ees läheb, siis mina pean kõrval jooksma!" "Isa läks alguses tagasi Riiga, aga ema ütles, et tema tahab minust ikka eestlase kasvatada. Nii et siis tulime Tartusse."), tööst ("Mina tegelen alternatiivteraapiaga, lühidalt öeldes. Põhiliselt sportlastega.", ja kehalise kasvatuse õpetaja on ta ka olnud. Ja "treener peab ikka psühholoog ka olema."), Eesti spordi üldisest seisust ("Ma ütlen, et midagi me sealt olümpialt ikka ära toome, ärge muretsege. Aga jaburalt palju alasid on nüüd! Ma keelaks pooled ära, kui saaks."), Eesti hariduse üldisest seisust (khm, Aaviksoo, kes "tahab pool seda Tehnikaülikooli laiali saata!" "Ei no õppejõud on kõik ikka šokis, nad arvasid küll, et eks ta seal lammutama hakkab, aga et nii hullusti!" "Aga eestlased on nii väike rahvas, nii pisku meid on! Haridus on kõige tähtsam asi!"), oma haridusteest (Riias tudeerinud), naistest ("Need lätlased ikka kutsuvad mind, et mis sa oled seal üksi, tule siia, otsime sulle mõne ilusa lätlanna, aga mina ikka räägin, et kui ma noor olin, siis minu ema küsis: kas sa tead, kes valiti euroopa kõige ilusamateks naisteks? No poolatarid. Aga see pole midagi, tead, kes on maailmas kõige ilusamad naised? Ma siis mõtlesin ja vastasin, et ema, sina oled mul eestlane ja minu arvates oled sina väga tore ja kena, nii et eks need eesti naised on ikka kõige ilusamad. Ja ema ütles: ÕIGE, poeg [lööb käega lauale]. Nii et ma alati räägin seltskonnas ka, et see pole minu enda väljamõeldis, minu ema ütles nii."), keeltest ("Saksa ja inglise keelt ma jõudsin õppida, enne kui okupatsioon tuli. Prantsuse keelt sain kuu aega õppida, isa kangesti tahtis, siis isa-ema lahutasid ja raha ei jätkunud selleks enam.", talle meeldivad läti keel ja rootsi keel, "Ma seda tean, et Riias on üks tänav ja selle nimi, kuidas ma nüüd ütlen, see on eesti keeles see [patsutab kavala näoga oma tagumikku]."), filosoofia õppimisest nõuka ajal ("Ma olen ju filosoofiat ka õppinud! [kaval nägu] Meil anti koolidele käsk kätte, et igast koolis üks õpetaja peab minema õppima seda marksistlikku-leninistlikku. Heideti liisku ja direktor siis tuli ja ütles, et nii, liisk langes sinu peale, mingit vastuvaidlemist ei ole. Aga meil oli seal nii huvitav, kõik olid seal kursusel nii vahvad poisid ja tüdrukud... naised koos ka, küsisime niisuguseid küsimusi, et! Seda marksistlikku-leninistlikku põld seal üldse nii palju. Aga kolm aastat pidi õppima. Mul on diplom ka, seda ma olen lastelastele näidanud, et vat, mida mina omal ajal õppinud olen."), välisreisidest nõuka ajal ("Ma käisin isegi Rootsis! Viisid need väliseestlased seal mind igale poole, küsisid, kas sa julge mees oled? Skautide laagrisse viisid isegi. Siis viisid Eesti komiteesse ka. Seal oli suur uhke saal teisel korrusel, ilusad toolid ja vaip... andsid mulle paberi ja ütlesid: kirjuta avaldus, siis võid siia jääda. No mis, sinna jääda! Kui omal pere kodus. Korraks küll mõtlesin, aga ma poleks siis Rootsi jäänd, ma oleks Austraaliasse põrutand."), lastest (üks on Euroopa noortekomisjonis, teine idamaiste võitluskunstide treener ("minu jälgedes, aga natuke teistmoodi"),  23 tunni vanuselt surnud tütrest ("Nabanöör oli kaela ümber, lihtne asi, aga ei tea, mis seal haiglas juhtus, kes seal öösel vastu võttis... Näidati siis mulle teda pärast - nii ilus tüdruk oli, suur, ja nii tark nägu peas juba! Minu nägu, täiesti täiskasvanu nägu. Kakskümmend tundi oli oma elu eest võidelnud. Aga jah, tema siis [üks sportlane] oli mulle pärast nagu tütre eest, ma ütlesin talle ka seda ja ta oli sellega nõus."), üksindusest ("Naine on surnud, lapsed kõik ka kes kus, nii et ma olen täitsa üksi. Aga ma olen hakand harjuma ka, kuus aastat juba."), imetinktuurist ("Surnud mesilased tuleb võtta - kevadel on neid ikka tarude juures maas, kui nad tarus puhastust teevad, sügisel ka, aga vähem - ja panna kange viina sisse. Mina panin 80-protsendise, selline on meil ka müügil [naerab]. Ja siis iga päev lusikatäis sisse võtta, või kui kuskilt valutab, siis peale määrida. Ma tean mõnda mesinikku, kellel terve pere iga päev võtab lusikatäie sisse ja on nii terved ja rõõsad inimesed kõik.") ja -mikstuuridest ("Mee sisse pane suira, ja õietolmu, ja taruvaiku. Ma tegin seda ise ka, aga suira on tüütu jahvatada, ta on selline nätske. Mul üks mesinik müüb purgikestega. Aga mesi vaadake, et oleks Lõuna-Eestist. Või Pärnu kandist võib ka. Ega ju ei tea, kuidas nad muidu seal... Ja kui lusikaga tõstad, siis ei tohi ära katkeda, siis on õige mesi. Ja kui paari kuu pärast ikka ära kristalliseerub, siis on ka õige. Iga päev sööge mett!") ja lõpuks ütles: "Kui kohtume, siis näeme".

See lind, kes vara laulab, on õhtaks kassi pees,

ütles minu vanavanaema Elli.
Millegipärast kuulsin seda alles nüüd.

pole kellegi jaoks ega tähenda midagi

pole kellegi jaoks ega tähenda midagi

peab ikka meelde tuletama

mulle tundub, et kuskil on mingi elu

veel ajalugusid

1
Vanatädi
"Seal sinu vanaisa ristiema Ilse Selge juures me olime sõjapaos. See pidi olema siis, kui venelased teist korda sisse tulid. Ükskord tulid kaks venelast sinna talu õue peale. Kõik olid ikka väga ära ehmatanud -- sel ajal ju käis jutte ette ja taha, missugused hullud ja julmad on. Aga need ei olnud, sõbralikud olid. Ma mäletan, kuidas üks võttis minu sülle ja pani mu oma hobuse peale ja siis ratsutas minuga seal mööda õue. Alguses ma küll olin nii hirmul ja värisesin. Aga ju tal siis oli endal sama vana tütar või. Pärast, kui koju tagasi läksime, seal me olime paremad asjad, toidunõud ja, keldrisse pannud, ja see oli küll kõik täiesti segi pekstud. Koogel-moogel, moosipurgid ja kõik."

2
Vanaisa
(Ü:) "No vanasti sai ju ikka nurga taga harjutada... maal sai igal pool ringi sõita, enne ikka õpiti sõitma ja siis tehti load ära. Mingit autokooli polnudki."
(U:) "Jah, meil olid seal ühiselamu õue peal mingid kuurid. Ükskord hakkasime neid uksi kangutama ja näe, üks oligi lahti. Ja sealt tuli välja vana saksa auto! Selline nagu piltidel... katus lahti ei olnud, aga muidu selline.. hästi vana ikka. No me panime bensiini sisse ja käima läks! Vändaga! Vändaga tuli käima vändata. Siis me sõitsime mööda seda ühiselamu õue ringi, üsna suur õu oli selline, me olime päris lusti täis, sõitsime kahe posti vahelt läbi, ja siis kiirust juurde! ja jälle kahe posti vahelt läbi! ja veel kiiremini ja... ega muidu polekski midagi olnud, aga seal kõrval elasid mingid naised, need kaebasid, et me tolmutame väga. Kui kisa tõusis, siis pandi vist kuurile lihtsalt lukk ette. Aga põhilised võtted, need sain ma sealt kätte.
Eks see oli selline pärastsõja aeg, kas oli kellelgi enne sõda selline auto ja polnud veel legaliseeritud, või oli hoopis Saksamaalt ära toodud ja polnud legaliseeritud..."

Päeva küsimus:

kas Alver teadis, kuidas sapiõunad maitsevad?
 - Noh, ta oli ju maalaps, täitsa võimalik...
 - Ei no tema oli kindlasti siuke, kes oleks tinti maitsnud.

Esmaspäev (29. veebruar 1932)

kuidas raamat üle elada

Viimasel ajal läheb lugemine justkui aina rohkem kahte lehte:
ühel pool tekstid, millele ma keskenduda ei suuda, nii et loen ühte ja sama lauset uuesti ja uuesti;
teisel pool need, mis mind niimoodi erutavad, et süda hakkab liiga kiiresti lööma, hingetõmbed muutuvad lühikeseks ja pinnapealseks ja ma ei saa edasi lugeda, vaid panen raamatu maha ja jõllitan kaugusesse;
osa teeb muidugi mõlemat (Musil näiteks).
Vanasti ma pigem kugistasin raamatuid, uputasin end kiire sukeldumisega sügavale sinna sisse ja siis tulin sama kiiresti pinnale, enamasti mingeid tuukrihaigusi kannatamata (v.a "Jane Eyre'i" puhul, mis oli võib-olla lihtsalt liiga paks ühe hommiku jaoks), et järgmisesse hüpata. Nüüd on sedasorti lugemist väheks jäänud, ehk ainult lasteraamatutega õnnestubki, mõne muuga veel ka, aga enam ei saa justkui nii sügavale.
Meelde ei jää nagu ka enam midagi. Jäävad mingid hägused muljed. Ainsad, mis jäävad teravalt, on mingid kujuteldamatu valu kohad. Nende ümber jääb meel keerutama, silmi kissitama, püüdma siiski ette kujutada, kartma, et see õnnestub, kartma, et ma saan kunagi päriselt teada, mis tunne see on, võbisema süü- ja õudusesegusest kergendusest, et ma veel ei tea, imestama, miks mind veel säästetud on. Need kustutavad kõik ülejäänu ära. Need ei pea olema mingid võikad ja detailsed kirjeldused (ehkki need teevad ka nii). Mida vihjelisem, seda jubedamgi, seda suurem lõks. Nii et ma ei mäleta neist tekstidest midagi muud kui neid kohti, ma ei oska neist tekstidest tervikuna midagi arvata, need ei jäta mulle mingit muljet väljaspool seda lugemistraumat. Näiteks sellised tekstid nagu Kalda "Jumalate aritmeetika", Pihelgase ja Kaldmaa kirjad"Kolmeteistkümnes kirjas" (ja mitu teist kirja sealt veel, kuigi nende peale ma ei mõtle enam nii palju), Lepiku kiri, kus mainitakse tuttavat, kellel "jalad ikka valutavad, sellest ajast saati" (koos Sirbi artikliga, kus on kritiseeritud, et teadmatumale lugejale pole seletatud, miks teatud ajast saati teatud inimestel jalad valutasid, aga pole sealgi seletatud), Piret Järvekülje mälestused (mis asju mu vanaemal küll riiulis on) "Korallid Emajões", "Pühapäevalaps", ja mingi raamat (krimka?), mille pealkirja ega autorit ma ei mäleta, kus kellelgi maksa muditi.
Nii et raamatutega tuleb olla ettevaatlik.
Või lugeda tuimestusega (?)

tüübid ja müüdid

Sellest hoolimata tüpiseerub Talvik üsna selgelt ja ladusalt omaaegse kujuna Alveri noorusest: ta on küll paarik, aga puuduv paarik. Tema on Alveri luulessetooja, varavana ja iginoor. Temal on raha alati veel vähem kui teistel, tema nälg on alati veel kibedam, meelelaad alati veel puhtam ja kompromissitum ja viimaks muidugi traagika alati ja lõplikult veel suurem.
[...]
Mütologiseerimine on norm. Siiski võib olla põnev vaadata, mida nimelt mütologiseeritakse.
Ühe aspektina tõuseb esile puhas, lisanditeta vaimujõud – lisanditeta ses mõttes, et kõik muu, eriti kõik aineline nagu lausa kahjustaks seda. Kui enne veidike ketserlikult püüdsin Talviku osa  pisendada, siis see joon tuleb küll kaasa just temaga ja jääb Alverile ka edaspidiseks külge. Talvikut kujutatakse äärmiselt vähenõudlikuna: tema on see, kes raskelgi ajal keeldunuvat stipendiumidest, et olla teiste kirjanikega ühel pulgal. Et pärast sõda joodi teed konservikarpidest ja sööma pidi alustaldrikutelt, on suuresti lihtsalt ajastufakt, ent Alveri ja Talviku puhul käib kasinus koos loomingulise aususega. Minnakse koguni nii kaugele, et öeldakse: need kaks ei osanud ju kuidagi hakkama saada. Ja see on väga positiivne iseloomustus. Edaspidi tähistavad kasinat eluviisi suures osas elukohad, näiteks vaikimisperioodi keldriuberik või ühiskorter, mida Alver ja Mart Lepik hiljem võõrastega jagama peavad. Ning kui olud lõpuks veidi lahedamaks muutuvad, ei ole ka Alverile Soomest toodud kohvipakid mingi althõlmasahkerdamine, vaid üksnes pühalik ohver vaimualtarile.

Johanna Ross 

seda ma ju silmas peangi

Poetry is pleasure.
Sometimes people say to me, “why should I read a poem?” There are plenty of answers, from the profound – a poem is such an ancient means of communication that it feels like an evolutionary necessity – to the practical; a poem is like a shot of espresso – the fastest way to get a hit of mental and spiritual energy.
We could talk about poetry as a rope in a storm. Poetry as one continuous mantra of mental health. Poetry as the world’s biggest, longest-running workshop on how to love. Poetry as a conversation across time. Poetry as the acid-scrub of cliche.
We could say that the poem is a lie detector. That the poem is a way of thinking without losing the feeling. That a poem is a way of feeling without being too overwhelmed by feeling to think straight. That the poem is “the best words in the best order” (Coleridge). That the poem “keeps the heart awake to truth and beauty” (Coleridge again – who can resist those Romantics?). That the poem is an intervention: “The capacity to make change in existing conditions” (Muriel Rukeyser). That poetry, said Seamus Heaney, is “strong enough to help”.
Yes.
And pleasure.

http://www.theguardian.com/books/2015/jan/17/jeanette-winterson-on-carol-ann-duffys-the-worlds-wife

ja kui me just eeslid pole, siis naerame

Not all of the family's laughter was 'good natured', but all of it was 'vehement'. Occasions for laughter, the louder and the more prolonged the better, were always being manufactured. Particularly extreme incidences were noted with pride [...].

Later stories of Virginia making mocking faces behind people's backs, or 'laughing herself silly', always contain an element of childishness or helplessness or extremity. John Lehmann reported an uncontrolled scene when she was telling him the story of Flush in 1932: 'She soon became so excited and hysterical with laughter, that ... she was red in the face and tears were streaming down her cheeks, before she retired incapable of going on.' A more sympathetic report still suggests how wild her laughter could be: Elizabeth Bowen remembered her laughter with affection, as 'entrancing', 'outrageous'. 'She laughed in this consuming, choking, delightful, hooting way', 'almost like a child's laughter'. There is a dangerous, reckless, perhaps also a sexual element to this laughter. And it is related both to her dazzling, unstoppable conversational displays and to the quality of exhibitionistic dandyism in her work. The Stephen family practice, or even family tyranny, of making people laugh, or being made to laugh, underlies Virginia Woolf's need to perform as a comedian. She played up to the entertaining, eccentric, comical version that the family quickly created for her. But she also had a horror of being laughed at, and this may have originated in the ferocious, blush-inducing teasing in the Stephen family nursery. Virginia Woolf's notorious spitefulness is a weapon against humiliation: ridicule others before they can do it to you.

(110)

Mul on hägune mälestus, nagu dostokas oleks midagi kirjutanud sellest, kuidas naer inimest iseloomustab, aga võib-olla ma ajan kellegagi segi või vahetan ära sellega, mis ta kirjutas fotodest, või hoopis Endel Nirgi überfabulatsioon Ristikivi ema foto kohal.
Tsitaadifaili lapates tuli jälle see sõela-tunne: küll mu peast on ikka asju läbi käinud, ja kas on kübetki pidama jäänud? 

E (7): teadsa, mida nähtamatuse võlujoogi jaoks vaja on? see on nii kole, et ma ei taha seda öeldagi. või no ma ütlen sulle kõrva sisse. [dramaatilisel sosinal:] KÄÄRIND ÄMBLIKUSILM!

[enne trenni]
E: aga tead, millega võrreldes on pahandus hea? topeltpahandusega!
Tundmatu Poiss Trennist: ei no trenn põhjustab küll vahel pahandusi.
E: ei! trenn ei ole elus!
TPT: noo, seal käivad ju elusad inimesed...
E: ma võin sulle nimekirja teha asjadest, mis ei ole elus: telefon, pilved, --
TPT: -- revolutsioon...
E: ... saapad.

puud ja inimesed

See on veider, aga just siis, kui ma Alveri luuletustes lihtsalt mehaaniliselt SÕNU kokku loen, on mul kuidagi väga intensiivselt temast inimlikult kahju ja samal ajal hea meel, et tal ikka Mart Lepik ka oli.
Lepiku ja Alveri kirjavahetust lugedes ma neid tundeid nii väga ei tunnegi -* pigem on naljakas, sest ma ei suuda nende omavahelist isiklikku kõige kaitsetumat (või noh, kõige kaitsetumat, mis üles kirjutatud) juttu hästi selle pildiga kokku panna, mis neist väljapoole on jäänud. Sihukesed väiksed totud musimopsid on nad oma kirjades. Midagi asjalikku on seal vähe, lihtsalt üks hoidmine. Ja viited mingitele tumedustele, millest aru ei saa. Neist nad ilmselt ainult rääkisid. Kujutleda võib muidugi paljutki.
Lepik lõpetab tihti oma kirjad kuidagi terapeutlikult, "mõtle ikka ilusat, ära koledaid mõtteid mõtle".
Neil mõlemal võis olla nii palju koledaid asju mõelda, et mina seda ette ei kujutada ei saa ja selle üle peab rõõmustama, et ei saa.

*Ma ei oska uuel klaviatuuril mõttekriipsu teha ja see häirib mind. Sellised on minu mured, eks ole.

Kalli, Sa ei tohi naerda, kuid mulle tulid kõiksugu rumalad mõtted, näit. et jooksed peaga vastu posti või kuhugi rataste ette. Mina kindlasti ei oskaks nii suures linnas liikuda. Kuid on ju tõsi, et ümbrus ja olukorrad ise õpetavad meid. Nii märkan sedagi, et maal, suures metsas, mõtlen ja  tunnen üsna teisiti kui linnas. Linnas vaatan ühtepuhku kella, olen kärsitu, pahur või eriliselt elevil. Aga Salulaane mändide ja kuuskede vahel pole sellel mingit tähtsust, kas kell on kolm või neli. Kui mul on üldiselt respekti inimeste ees, siis on mul seda samuti ka puude ees, kes on nii rahulikud ja ilusad, kes ei mõtle kunagi sellest, kuidas vibutada oksi tuulise ilmaga või kuidas kanda raskeid lumekoormaid. Ja ilma et ma seda isegi märkaksin, muutun ma metsas kuidagi rahulikumaks ja ka kurvemaks. Ma saan aru, et tõesti tähtsaid asju on väga vähe. Ja et ei tohi liiga palju ihaldada. Seda teavad kõik väikesed targad kuused ja sellepärast kasvavadki neist nii suured, toredad puud. Aga kui mina oleksin kuusk, siis mul oleks igav ainult käbisid kasvatada. Tahaksin oma okste külge kaseurbasid ja õunu, tahaksin olla ka leinapaju ja minu ladvas peaks õitsema kullakarva päevalill. Kuna see aga oleks võimatu, siis hakkaksin sellest kõigest und nägema ja ma ei kasvaks kunagi suureks.