seal on selline kaart, kuhu inimesed saavad märkida kohti, kus nad vaba aega veedavad. minu akna tagune kelgumägi ja mänguväljak ja jooksurajad ja muu on kõik kenasti üles märgitud - näe, teed ristuvad ja isegi kattuvad, kuigi seda ei märka.
kommentaar Anne luha juures:
siit leiab: jalutajaid, koertega jalutajaid, tervisesportlasi, liputajaid, seksijaid, kodutuid, prahipõletajaid, prügitoojaid, lisaks on läbi aegade paar inimest siin maha löödud. roheala missugune!Aare Pilv kirjutas:
Ja muidugi nood majade akendeta otsaseinad, mille lähedale saab minna ja otse üles vaadata – ehitatud tühjus, lage sein siledalt kõrgusse suundumas. Ja majade esiküljed oma kümnete akendega, mille taga sadu tundmatuid elusid: et elusid on su ümber nii palju, ja nad jäävad samas kõik tundmatuks, selles on midagi, mis vabastab sind elusolemise tõsiasja raskusest.Ma ükskord seisin omaenda maja otsa juures keskööl, kollane prügiämber käes, vaatasin üles, tähed paistsid, majaots kõrgus ja tundus mulle kohe peale vajuvat ja siis need tähed ja prügiämbrist hallitavate õunte ja teepuru lõhn ja kellegi röögatus öös ja mind tabas jube pööritus. Annelinn üldse tekitab mul pööritust. Ja (aga?) ma mõistan natuke seda Pilve vaimustust ka.
[Haa, sõna "pööritus" kasutades ma ei mõelnudki, aga:
Peapööritus on midagi muud kui hirm kukkuda. Peapööritus tähendab, et sügavus meie all tõmbab meid ligi, ahvatleb, äratab meis igatsuse kukkuda, mille vastu me kohkunult ennast kaitseme. [...] See oligi Tereza peapööritus: teda kutsus enda poole nii saatus kui ka hinge vallanud magus (peaaegu lõbus) resignatsioon.Ei saa sellest lahti.]
