16.4.18

Tiiu ja teised tihased


vanaema hoolib väga puudest. ta helistab mulle iga kord, kui keegi maha võetakse. kaks kasekändu ilmajaama juures teevad tal ikka veel meele kurvaks. Tõravere alevit ümbritseva kuuseheki kallal tehti hiljuti "hooldustöid", st oksad, mis väidetavalt autojuhtide nähtavust varjavad, niideti maha (tõstuki külge kinnitatud niidukiga reaalselt). oksad on rohkem maha rebitud kui lõigatud, mõned tolknevad veel kiudupidi küljes. puhast lõikepinda pole kuskil, kõik oksad on lõhki kistud. sealt pidi mädanik ka hästi sisse minema. kena. keegi juba kaebas ka keskkonnainspektsiooni, eks näis.
vanaema: ma ei taha sinna minnagi! nüüd on natuke tumedamaks tõmbunud, aga alguses oli... nagu lahtine haav kisendab sulle vastu! kas sa mäletad, kui ilusad punased käbid siin olid...

vanaema: ma ükspäev juba tegin linnusöögimaja tühjaks ja pühkisin kõik ümbert puhtaks, aga siis läks vahepeal jälle külmemaks ja ühel hommikul oli seal üks linnuke, muudkui toksis ja toksis nii hoolega seda tühja põrandat... siis ma panin ikka neile veel peotäie, selle jäljed nüüd on seal laiali. no ega ma neid suveni ka toita ei saa.

vanaema: mul käib juba teist päeva siin üks lind! istub iga päev samale [metsviinapuu]rootsule ja vaatab aknast sisse. üldse ei karda, kui ma teda vaatan! pealt on nisuke hallikirju nagu varblane, aga rinnaesine on selline träpsuline roosakas, nagu urvalinnul. aga ma vaatasin sealt raamatust, et urvalinnul on pea peal mingi punane latakas, sellel seda ei ole. ei tea siis.

vanaema jalutuskäigul: nii vaikne on! linnud üldse ei laula?
mina: sa vist ei kuule lihtsalt, kogu sarapuuvõsa on kisa täis.
vanaema: tõesti? tavaliselt ma ikka kuulen küll, kui keegi sidistab.
järgmise käänaku peal röögatas üks rasvatihane kuuseladvas täiest kõrist ja vanaema hüüdis rõõmsalt: aga nüüd ma kuulsin küll!

vanaema: see on nii ilus aeg, kui sinna kuuskede tumerohelise peale tulevad need helerohelised hiirekõrvul kased... ainult kahju, et see nii ruttu mööda läheb.

aga mina mõtlesin, et kui tore, et iga aasta tuleb korraks aeg, kui saab mõelda, et kõik veel alles tuleb.

8.4.18

veel Leelo põlvkonnakaaslasi (enam-vähem)

Vanaisa ja Ü.-R. käisid ka "Seltsimees last" vaatamas.
 
M: A. rääkis, et sa hüppasid kuskilt aknast välja, kui pidi komsomoli astuma? Oli ka nii? Kas see oli Haapsalus või veel Varblas?
Vanaisa U (s. 1934): Ah jaa... [natuke rahulolev muhelus] See oli ikka Varblas. Kolmeteist-neljateistaastaselt oli see astumise aeg. Kas just aknast välja, seda ma ei mäleta... aga nii oli küll, et Haapsalust oli saadetud sealt Täitevkomitee haridusosakonnast siis mees Varblasse. Kogu seitsmes klass, meie olime parajasti selles eas, aeti siis kuskile kokku, vat imelik, et see ei olnud klassiruumis millegipärast, ma ei mäleta, kus ruumis. Ja öeldi siis, et nüüd kirjutate avaldused. Aga seal oli palju mingit segadust ja edasi-tagasi käimist ja ühel hetkel ma lipsasin lihtsalt uksest välja ja panin siis kodu poole. Ega keegi mind seal taga ajama ei hakanud ja pärast ka.. nii jäigi. Millalgi räägiti, et kes komsomolis pole, ei saa ülikooli... aga kui mina Tallinna läksin, ei nõutud midagi. No seal 49. aasta paiku hakkas see kõik alles pihta ja oldi rangemad, hiljem lasti lõdvemaks. Haapsalus [õpetajate seminaris] olid minu klassist ainult pooled komsomolis.  Vat seda ma kuulsin hiljem küll, et kes tahtis Pedasse saada, seal võeti vanemate paberid välja ja kui vanemad olid kulakud või... represseeritud... siis öeldi, et sellist inimest ei saa lasta lapsi kasvatama. Aga mõned neist inimestest said siis Tartu ülikooli sisse.
Aga see inimene, kes Varblasse oli saadetud komsomoli korraldama, ta oli pärast, kui ma Haapsallu läksin, seal koolis õpetaja ja siis ta hoidis küll... [tõmbab end väikseks kokku]. Hiljem ma kuulsin, et ta oli sõja lõpus Saksa sõjaväes olnud -- värises oma elu pärast! Parteisse ta ei olnud astunud, 
Aga hiljem lugesin, ma saan nüüd seda rääkida, sest sellest on kirjutatud, seal meie klassis oli komsomoli juht Lauri H. ja mälestustest lugesin, et tema osales küüditamisel. Aga pärast küüditati ise, tema pere küüditati ka ära. No eks siis oli nii, et kui need vene sõdurid püssidega tulid, nad võtsid ju ikka mingid kohalikud juurde, no kes oli kuskil aktivist või - ja kui need püssidega tulid, ega sul 
siis midagi seal valida ei olnud. Nii et täitsa süütuid inimesi võis sattuda küüditamise juurde tollal.
Ü-R: Aga kes need nimekirjad koostas, seda ei teata ju tänapäevani. Eks seal ikka pidid ka keegi kohalikest juures olema, kuidas need venelased teadsid muidu. Kelle peale siis vimma kanti... no olid mingid tingimused ka ees, et keda kulakuks kuulutada. Kellel oli palgatöölisi, kes neid kasutasid.. ja siis maa ja karja suuruse järgi... Minu onul olid kogu aeg viljakotid kuivatatud leibadega köögis nurgas. Kunagi ei teadnud, millal tuleb minna. Ma mäletan, kuidas viidi... üks, kes oli minuga ühes klassis, tema pere -- saanidega viidi. Ja onul olid kogu aeg kuivikud viljakottidega nurgas. Aga õnneks ei viidud
U: No Varbla oli nii vaene kant, et siin polnudki eriti, keda kulakuteks teha ja küüditada. Viis peret vist oli kogu valla peale, kes küüditati. Ja meie juurest Rannakülast polnud vist ühtegi, siin olid kõik nii vaesed talud. Metsavendi meie kandis ka ei olnud.
Ü-R: Meie olime sõja ajal maal onu juures Jõgevamaal Torma kandis, meil põles Viljandimaal kõik maha ja emal polnud mitte midagi muud alles kui kolm last. Kõige noorem oli siis viiekuune. Taadu oli Punaarmeesse võetud, aga ta oli kaval mees, lasi sealt jalga, võeti siis kinni ja pandi vangi. Paar aastat pärast sõja lõppu sai välja ja koju tagasi. Seal oli küll palju metsavendi. Ühed uusmaasaajad olid, neil oli palju lapsi, viis-kuus vist, selle aja kohta ikka päris palju, ja üks vanem noormees oli seal ka komsomolis ja... Ei tea, mis vimm seal oli, aga metsavennad olid sinna sisse tunginud ja kõik maha lasknud! Ema-isa ja kõik lapsed ka. Üks tütar oli sel ajal Tartus, kui tema siis tagasi tuli, leidis eest... puhta platsi. Ei tea, mis seal oli, aga seda juttu meil räägiti nii palju, ma olen seda nii palju kuulnud, et ma mäletan siiamaani isegi nende perekonnanime, Õispuud olid nad.

*

Ü-R: aga meil olid ju kooli juures igasugu ringid, väga palju huvitegevust, mul polnud üldse aega! Mina käisin tantsimas [selle õpetaja] ja [tolle õpetaja, ma ei mäleta nimesid] juures ja koduteel harjutasin tantsusamme, kedagi polnud seal Tamme puiesteel vaatamas...
U:  No sel ajal oli lihtne, internetti polnud, televiisorit ka mitte, meil Kangrul polnud raadiotki. Võib-olla külas mõned olid kellelgi ja neid käidi siis kuulamas ka. Ma mäletan, ei tea nüüd, kas seda on mulle räägitud või mäletan ise, igatahes mäletan sellist pilti, et auto sõitis õue peale, kaks meest tõstsid autost raadio välja, pakkisid lahti, panid otsad külge ja raadio mängis. Pakkusid müüa. Kui nad siis ütlesid, et hind on 100 krooni, siis isa ütles, et sellist raha meil pole, mehed pakkisid raadio uuesti sisse ja sõitsid minema. Aga see võis ka kuskil naabrite juures olla, meil oli nii vaene küla, et miks nad oleksid üldse pidanud sinna tulema pakkuma, see võis olla kuskil keskuse pool. 
Aga Roomul oli raadio, Roomu on seal, tead, kus praegu suvilad on, see oli üks uhkem talu, neil oli väga esinduslik... heakord seal. Neil oli raadio ja Roomu Gustav armastas sealt Saksa ajal Vene raadiot kuulata! Tuli ja rääkis siis niimoodi [muheledes], et mis seal Hitleri kohta kõik öeldakse, igasuguseid inetuid sõnu, ja kui hästi ikka Venemaal kõik on. Tema ju lasti kogemata maha... sõdurid tulid ukse taha ja tema, ma ei tea, mille pärast ta kartis, aga tegi tagatoas akna lahti ja hakkas metsa poole jooksma. No selle jooksmise peale, eks talle hõigati ka, et stoi või pea kinni, aga eks need sõdurid siis lasid tule peale ja... Ja nad ei olnud tegelikult üldse tulnud teda ära viima.
[nagu ma olen vist maininud, meil on siiamaani purjus sõdurite tulistatud augud toaukses, eks seal ikka oli põhjust karta küll, oh jah]

*

Ü-R: Seesama M., kelle juubelile me läheme... temal oli ju väga sarnane lugu! Tema ema oli ka koolijuhataja ja nendega oli ikka nii, et... kes esimese küüditamisega ei läinud, see... no kui teine küüditamine tuli, siis hakati vaatama, kes veel kahtlaselt käitub, ja eks siis keegi kaebas, et ta ei õpeta seal lapsi nii, nagu vaja. Ta lasti siis ka kohalt lahti, korterist tõsteti välja, kuskile, ta mäletab, et muldpõrand oli neil, neil olid kahed kaksikud, tüdruk-poiss ja tüdruk-poiss, muldpõranda peal elasid siis kuskil, aga M.-i ema ei saadetud vähemalt ära, ta kuidagi sai nii, et Hans Kruus aitas teda ja ei saadetud ära. 
U: Nonäe jah, Hans Kruus võis teda aidata, aga pärast saadeti ta ise ära... Meile Varbla kooli tuli koolijuhatajaks üks naine Narvast. Eks siis hakati küsima ka, et kus ta mees on, ja öeldi siis, et mees oli Punaarmees ja jäi teadmata kadunuks. Aga kui ütled, et mees oli Punaarmees, siis neid asju on võimalik järele vaadata ja seal oli näha, et surma-aasta 19401[?]. Tegelikult oli ta mees nende ohvitseride seas, kes sõja algul seal Pihkvas [või Petseris?] maha lasti... venelased korjasid Eesti sõjaväe paremad ohvitserid kokku ja lasid maha. Nii et meie koolijuhataja oli väga valvas, Eesti Vabariigist ei tohtinud midagi rääkida.

*

Ühtlasi apdeit vanavanaisa Arnoldi koha pealt: sattus jah punaväkke, aga ta jäi peaaegu kohe tüüfusesse (vist?) ja veetis enamiku sõjast hospidalis. Nojah, on olukordi, kus tüüfusesse nakatumine võib olla õnn.
selline allakäinud tunne on, aga ei tea täpselt, kust alla. noorpõlve implitsiitsest potentsiaalist?

millestki erilisest läbikäinud tunnet ei ole, aga kui (näiteks) vanu kustutatud blogipostitusi vaatan, on küll tunne, et möödunud ajad polnud just eriline kõrgendik, mida taga igatseda. keskendumisvõime vast oli parem. aga olevik on igal hetkel segadus ja peapööritus, isegi kui tagantjärele õnnestuks tark olla. ja mälu on nii amorfne.
tegelikult on lihtsalt raske endale selgeks teha, et teiseks inimeseks ei muutu ma ei teiste sukapükste, kleitide, soengu, teise korteri, fotogeeniliselt serveeritud toidu ega ka maagilise ajas tagasiminekuga. kuigi universumis, kus viimane võimalik on, võiks ju saada ka teiseks inimeseks. keda huvitab realism ja arenemine.

6.4.18

keskomigul

"Keskhommik" on sõna, mida ma tahaksin (osata) kasutada. Ma ei tea, kas see kuulub otsapidi Lääne-Eesti murdesse või on kindla põlvkonna kõnepruugi osa, ei meenu isegi, kas olen kuulnud kedagi peale vanaisa seda kasutamas (ÕSis ta on, aga ega see ei näita, kuidas keel elab). Ma ise ei ela muidugi lihtsalt sellist elu, kus "hommik", "lõuna" ja "õhtu" oleks enesestmõistetavad ajalised määratlused, ja vahepeal tundus see kogu põlvkonna kohta kehtivat -- aga ühel hetkel said ülejäänud üliõpilastest tööinimesed ja nad hakkasid kell üksteist õhtul magama minema. Võib-olla on neil nüüd ühised arusaamad hommiku piiridest.
Aga ÕS ütleb "keskhommiku" kohta "aeg kella 9-10 paiku hommikul" (mis EKSS-i järgi oli ühtlasi talus esimene töövaheaeg). No nii varast kellaaega ei saanud isegi minu maapoisist vanaisa külaskäiguks välja pakkuda.

5.4.18

suurt ja lunastavat märtsi

ehk märtsikuu raamatud

27. märtsil tõdesin, et olen selle kuu jooksul läbi lugenud üheainsa raamatu, mis ka vaevu raamatu mõõdu välja annab (LRi Zola). Ei tea, mida ma kogu see kuu tegin (tõlkisin?). Aga noh, veebruar võttis märtsilt võlgu ja märts jälle aprillilt, nii et tänaseks on mul juba kolm raamatut läbi:
Émile Zola "Kuidas surrakse" (tlk Heete Sahkai)
Robert Walser "Õed-vennad Tannerid" (tlk Liisi Rünkla)
Aare Pilv "Kui vihm saab läbi"

Zola kohta pole suurt midagi öelda. Olin läinud mingilt kirjandusürituselt raamatupoodi Walserit otsima ja Zola raamatu pealkiri klappis meeleoluga. Lugesin seal Rahva Raamatu õrrel istudes kaks surma (kaupmehenaine ja töölisklassi poiss) juba läbi, see mitte vast päris telegramm-, vaid pigem, ütleksin, "eh, nojah"-stiili mõju oli meeldivalt nüristav. Koju jõudes lugesin ülejäänud surmad ka läbi ja jäin poole (mitte sugugi ebahuvitava) saatesõna pealt magama nagu laip (höh), raamat näppude vahel, hambad pesemata (juhtub üsna harva). Oli selline väga lühike kohtumine ja väga lühikese mõjuga. Mulle talupoja surm küll nii tohutult idülliline või ideaalne ei tundunud (nagu kuuldavasti pidanuks), aga eks ta vist selline kõige loomulikum aineringesse tagasisuubumine oli. Võib-olla siis tõesti. Ehk on asi selles, et ennast ma niimoodi suremas ette ei kujuta. Või üldse ei kujuta end ette vana ja austusväärse ja aupaklikest järeltulijatest ümbritsetuna. Vanana ja hädisena... ja muude atribuutidega... kujutan küll.

Walserit tuli lugeda aeglaselt ja hellalt. Umbes selline raamat, et kui suvalisest kohast lahti teha, leiab ikka koha, mida tahaks välja kirjutada. Lõpetasin esimese ülestõusmispüha hommikul (või teise? igatahes järgnes unine munasöömine) ja tundsin end pühalikult küll. Või õndsalikult. Õndsakeselikult. Sest eks ta sellist õndsakese-eluviisi propageerib. Ma mõtlen jurodivõi-õndsakest (vaatasin praegu, et "õndsake" esineb ainult sünonüümisõnastikus surnu tähenduses). Niisiis, mingitpidi, raamat toeks neile, kes ei taha/suuda ühiskonnale kasulikuks korralikuks inimeseks hakata (?). Või ehk isegi enam neile, keda korralikuks inimeseks hakkamise surve ahistab ja maadligi surub. Või kes on küll hea meelega korralikud ja kasulikud ühiskonnateenrid, aga natuke väsinud ja tahaks jalgu sirutada ja pilvi vaadata vahepeal.
Mind hoiatati enne, et kuskil keskel peaks raamatu pooleli jätma. :) Nojah, kuskil poole pealt hakkasin tundma seda tunnet, kui midagi ilusat hakkab paratamatu lõpu poole tüürima ja sellest on kahju ja tahaks, et lummus kestaks edasi. Ainult et siis kestiski, pool raamatut tuli veel. Ja kui päris lõpp tuli, oli tunne, et tõesti, nüüd aitab kah, aga mitte tüdinult, vaid rõõmsalt, et me raamatuga nii kenasti üheaegselt lõpetamissoovini jõudsime. Keel nagu soe tuul ja raske joovastav toomingalõhn, vahepeal natuke totakas nagu seesama mu lause.
Jah, umbes nii oli asi:
Metsalagendikel nähti valget, unistavat, laiska taevast, mis tundus nagu alla vajuvat ja hõiskavat, nagu hõiskavad linnud, väikesed linnud, keda kunagi näha ei ole ja kes nii loomulikult loodusesse sobivad. Tuli mälestusi, ja ometi ei soovitud neid lahti võtta ja lõpuni mõelda, ei suudetud, sest see tegi magusat valu, aga inimene oli liig laisk, et ühtki valu päris läbi tunda. Kõnniti ja jäädi jällegi seisma ja pöörati ringi ja vaadati igasse ilmakaarde, vaadati kaugusse, üles, tagasi, alla, edasi ja maha ning tunti jahmatust kõige selle õitsemise roidumusest. Sumin metsas ei olnud nagu sumin varjudeta lagendikul, see oli teistmoodi ja kutsus jälle uutele unistustele. Ikka tuli sellega võidelda, seda trotsida, vaikselt tõrjuda, kaaluda ja kõikuda. Kõikumist oli kõiges, pingutust ja enese nõrgaks tunnistamist. Aga nii oligi kena, ainult kena, pisut raske, ja siis jällegi pisut kitsi, siis silmakirjalik, siis kaval, siis enam ei midagi, siis päris rumal; lõpuks läks päris raskeks veel midagi ilusaks pidada, ei suudetud end selleks enam sundida, istuti, kõnniti, uidati, tõtati, joosti ja viivitati niisama, inimene oli muutunud tükikeseks kevadest. Kas võis sumisemine omaenda sumisemisest ja kudrutamisest ja laulmisest võlutud olla? Oli siis rohule antud omaenda ilusaid kõikumisi vaadelda? Kas oleks pöök võinud omaenda väljanägemisse kiinduda? Ei väsitud, ei igavletud, aga kõigel lasti nõnda olla, nõnda minna, nõnda siia ja sinna kõikuda. [...] Mõisteti luuletajaid, ei, õieti ei mõistetud neid, oldi ju niiviisi kõndides liig laisad, et mõelda, nagu neid mõistetaks. Ei olnud vaja midagi mõista, kõike seda ei andnudki kunagi mõista ja jällegi mõisteti seda kõike päris iseenesest, lahustudes mõne kõla kuulatamisse või kaugusse vaatamisse või meeldetulekusse, et nüüd on õigupoolest aeg koju minna ja täita mõnd kohustust, olgu ka päris tähtsusetut, sest kohustused ootavad täitmist kevadelgi. [98-99]
Noh, ma päris tervet raamatut siiski ümber ei kirjuta, aga:
Enamikul puudub julgus tervitada õnnetust kui midagi, milles saab pesta hinge, nagu vees pestakse käsi-jalgu. Vaadatagu kord ometi ennast, kui on võetud riidest lahti ja seistakse alasti: milline toredus -- alasti, terve inimene! Milline õnn -- enam mitte millessegi rõivastatud olla, alasti olla! Juba siia maailma tulla on õnn, ja kui ka ei tule mitte ühtki muud õnne peale terve-olemise õnne, juba see on õnn, mis särab ja hiilgab rohkem kui kõik vääriskivid, kõik ilusad vaibad ja lilled, paleed ja imed. [...] Seesuguse hiilguse ja õnne külluse juurde, kui ollakse tõesti valmis vaatama paljaid, pingsaid, liikuvaid, sooje, maisesse ellu kaasa saadud ihuliikmeid seesuguse küllusena, on vaja mingitki vastukaalu: õnnetust! See takistab meid üle keemast, see kingib meile hinge. See harjutab meie kõrvu kuulama, kui ilusasti see kõlab, kui hing ja keha omavahel segunenuna üksteiseks üle minnes üheskoos hingavad. See teeb meie kehast midagi kehalist-hingestatut ja kinnitab meis hinge nõnda, et kui tahame, tajume oma keha üleni kui hinge: jalg on jooksev hing, käsi kandev, kõrv kuulav, silm nägev ja suu suudlev hing. [148]

Midagi imelist on selles, kui oled pääsenud varasest noorusest; sest see ei ole sugugi vaid ilus, armas ja kerge, pigem sageli raskem ja mõtlikum kui mõnegi vana mehe elu. [202]

Selles on siiski midagi: elada, nagu elab enamik inimesi. Mind hakkab juba pahandama, et ma nõnda jõude ja erandlik olen. Toit ei maitse mulle enam, jalutuskäigud väsitavad mind, ja mida suurt ja meeliülendavat siis on selles, kui lased end palavatel maanteedel kärbestest ja parmudest torkida, kõnnid läbi külade, hüppad mõnelt järsult kaljuservalt, jõlgud rändrahnudel, toetad pea kätele, alustad mõne raamatuga ega suuda lõpuni lugeda, siis ujud mõnes, kui ka ilusas, ometi kõrvalises järves, paned end jälle riidesse ja asud koduteele, ja siis leiad kodust Kaspari, kes laiskusest enam ei tea, millisel jalal seista ja millise ninaga mõelda, või milline sõrm mõnele oma ninale asetada. Seesuguse eluga saadakse kergesti palju ninasid ja soovitakse päev otsa oma kümne sõrmega oma kümmet nina otsida ja mõelda. Seejuures naeravad omad ninad vaid mõtleja üle ja teevad talle pikka nina. Ja mida jumalikku on selles, kui nähakse, kuidas kellegi kümme või enam nina pikka nina teevad. Selle jutuga illustreerin ma vaid tõsiasja, et hulkurieluga muutub inimene totraks. [62]

Ma tahan elada, mitte mõnd suurejoonelist karjääri taga ajada. Ja mida ongi selles suurejoonelist: varakult kõver selg liiga väikese puldi taga seismisest, kortsus käed, kahvatu nägu, kulunud tööpüksid, värisevad jalad, paks kõht, rikutud magu, kiilad laigud pealael, kurjad, urisevad, nahksed, tuhmunud, särata silmad, kurnatud laup ja teadmine, et oled kohusetruu narr. Ma tänan! Ma jään meelsamini vaeseks, aga terveks, loobun teenistuskorterist odava üüritoa kasuks, olgu see ka kõige pimedamas kõrvaltänavas, elan pigem rahapuuduse piinades kui painajas, et kuhu mul küll suviti reisida tuleks, et oma rikutud tervist turgutada, minust peab lugu küll üksainus inimene ja see olen ma ise, aga selle inimese lugupidamisest sõltub minu jaoks kõige rohkem, ma olen vaba ja iga kord, kui paratamatus nõuab, võin ma oma vabadust mõneks ajaks müüa, et hiljem jälle vaba olla. Vabaduse nimel tasub vaeseks jääda. Sööma peab, aga mul on annet saada kõht täis väga vähesest. Ma lähen ikka endast välja, kui minu juurde tullakse sõna ja nõudmisega, mis sisaldub sõnades "hea töökoht". Ma tahan inimeseks jääda. [...] Ma olen usin ja töökas, kui mul on ülesanne täita, aga oma elamise rõõmu ma kellegi meeleheaks ei ohverda [...]. [157-158]

Teised noored äriametnikud reisivad enese harimiseks kaugele välismaale ja tulevad siis terve kotitäie teadmistega jälle koju, kus neile hoitakse auväärseid kohti. Mina aga, teadke, jään ikka kodumaale. Ma just nagu kardaksin, et mujal ei paista päikest, või paistab see kuidagi keskpäraselt. Olen kui kinni seotud ja näen aina vanas uut, seetõttu ehk lähengi nii tõrksalt edasi. Käin siin alla, ma näen seda hästi, ja ometi tundub mulle, et pean hingama oma kodupaiga taeva all, et üldse elada võiksin. Minust peetakse küll vähe lugu, mind peetakse kergemeelseks, aga see ei tee mulle midagi, mitte kõige vähematki. Ma jään ja jään kindlasti. Nii kena on jääda. Läheb siis loodus välismaale? Kas siis puud rändavad, et endale mujal rohelisemaid lehti kasvatada ja siis koju tulla ja end kiideldes näidata? Jõed ja pilved lähevad küll, aga see on teistsugune, sügavam minek, see ei tule enam tagasi. See ei ole ka õieti minek, pigem vaid lendav ja voolav rahu. Seesugune minek on ilus, arvan ma! Ikka vaatan ma puid ja ütlen endale, et nemad ju ka ei lähe, mispärast ei tohiks siis mina jääda? Kui viibin talvel mõnes linnas, siis tunnen ahvatlust näha seda ka kevadel, samuti mõnd puud, et kuidas ta kevadel särab ja oma esimesi hurmavaid lehti laiali laotab. Kevade järel tuleb ikka suvi, seletamatult ilus ja tasane nagu hõõguv suur roheline laine maailma sügavikust, ja suve tahan ma ometi siin nautida, mõistate, mu härra, siin, kus olen näinud kevadet õitsemas. [156-157]

[Klara:] Päeval kesk päikesepaistet minnakse metsa nagu õhtusse, hääled on seal selgemad ja tasasemad ja lõhnad niiskemad ja lähemal, seal saab puhata ja palvetada. Metsas palvetatakse tahtmatult, ja see on ka ainus paik maailmas, kus on jumal lähedal; jumal paistab olevat metsad loonud, et seal palvetataks nagu pühas templis; üks vaid palvetab nii, teine teisiti, aga palvetavad kõik. Kui lebatakse kuuse all ja loetakse raamatut, siis palvetatakse seal, kui palvetamine on seesama kadumine mõtetesse. Olgu jumal seal, kus ta iganes on, metsas aimatakse teda ja antakse talle vaikses hurmas natukene usku. Jumal ei taha, et temasse nii väga usutaks, ta tahab, et ta unustataks, teda rõõmustab koguni see, kui teda teotatakse, ta on üle igasuguse arusaamise hea ja suur; jumal on paindlikum kõigest, mis maailmaruumis leidub. Ta ei koosne, millestki, ei taha midagi, ei vaja midagi. Midagi tahta, see on meie, inimeste jaoks, aga tema jaoks ei ole see midagi. Mitte midagi ei ole tema jaoks. Ta rõõmustab, kui tema poole palvetatakse. Oo, see jumal on lausa hurmatud ja ei oska suurest õnnest end kokkugi võtta, kui ma nüüd lähen ja teda tänan, õige natukene, päris pealiskaudselt. Jumal on nii tänulik. Tahaksin teada, kes võiks olla veel tänulikum. Ta on andnud meile kõik, nii ettevaatamatu, nii hea, ja nüüd on asi nii, et tal tuleb rõõmustada, kui tema loodu pisutki tema peale mõtleb. [60]

Kui mõistatuslik see on, magama heita, ei, esmalt väsinud olla, siis magama heita, ja siis ärgata ja tunda end kui uuesti sündinud. Iga päev on meile sünnipäev. Naug tõustakse vannist, nii tõustakse öö looride vahelt sinise päeva lainetesse. [...]Milline igatsus, milline ime õhtust hommikusse, keskpäevast õhtusse, ööst hommikusse. Kõik tunduks imeline, kui tuntaks kõike, sest ei saa ju üks olla imeline ja teine mitte. [61]
Kokkuvõtlikult:
Simon oli tulvil mõtteid, ilusaid mõtteid. Kui ta mõtles, tuli ta täiesti tahtmatult ikka ilusate mõtete peale. [12]

Pilve raamatu ostsin suvel Haapsalu Apollost, et, noh, et keegi sealt selliseid raamatuid ka ikka ostaks. Lugesin natuke Varblas ja ei saanud nagu otsa peale, kuigi teoreetiliselt oli väga soodus keskkond. Nüüd, kui ta sai need preemiad, võtsin riiulist jälle välja. Ja sellega on tõesti nii, et peab olema õiges seisundis. Mul oli enne pühi pingelangusest (pärast naljakat auhinnavärki) kuidagi eriti surmväsinud ja tühi tunne ja ma tundsin esimese osa tekstide eest suurt tänulikkust (eriti "Piimakoore" eest). Selline valge, tühi tuba jälle, aga mitte steriilne ja pannkoogivaenulik, vaid rahulik puhkamise koht. Vaikne hääl. 
"Lülitite" võte meeldis mulle ka, ainult et teksti ennast oli raske lugeda, kohe hakkasin oma erinevaid kodusid ja nende lüliteid ette kujutama. Kusjuures enne Koplisse kolimist on mu mäletustes kõik toad alati juba valged, nagu ma poleks kunagi lüliteid kasutanudki. Aga tegelikult ei mäleta ma sellest ajast ka nt ukselinke. Pigem mingeid üksikuid pilte: tubadevahelist valgeks värvitud klaastahvlitega ust, pliidiukse arusaamatute sõnade "VÕIT TARTU" vaatamist ja seletuse küsimist, öösärgis köögiuksel seismist ja läbi tagumise koja tagauksest paistva valge suvehommiku nägemist, köögilaua ääres ühe kartuliviiluga taldriku taga istumist, kraanikausi ees verekaotusest minestamist (ja mõtlemist, et see pole ju üldsegi romantiline), kempsus rappuva pesumasina hirmutamist, isa poolt vildikaga köögipaberirullile kirjutatud poeemi lahtirullimist (!!! mis sellest küll saanud on?).
Aga järgmine kord, kui olin jälle väsinud ja tahtsin vaikust ja puhast vett, tulid Jaan Ajaliku luuletused ja kuigi need on nüüd kainema pilguga vaadates ka võrdlemisi vaikse häälega kirjutatud, tegi satiir sel hetkel haiget. Vale hetk.
Mind hakkas kuidagi segama, mu tähelepanu kõrvale juhtima, et see raamat on justkui nii ebaühtlane, mõni tekst kuidagi päris suvaline. Aga võib-olla olin hoopis ise ebaühtlane ja suvaline, kindlasti olingi. Samas on seda raamatut vist 7 aastat kirjutatud ka. Ma ei tea, pärast seda "Piimakoort" olid mul mingid idealiseeritud ootused, et nüüd valgustun. Ei, aga edasi oli ka valgustav. Ja mäletan, et mõnda Jaan Ajaliku osast olin varem kuskilt (blogist?) lugenud ja heameelt tundnud. Ja lõpupoole hakkas filosoofiline rahu tagasi tulema nii mulle kui raamatule vist. Päris lõpuks hakkas mul jälle hea ja valge.
Aga tavaliselt ma ei loegi luulekogusid järjest läbi, algusest lõppu sirgjoones (või enam-vähem). Võib-olla oli viga hoopis selles taotluses. Ja üldse, raamatult ei peaks ootama, et ta on pehme voodi, aken puuokste ja taevaga ja suvel maitsev limonaad. Las teeb oma asju, loe õigel hetkel. Kõik see, mis ma siia kirjutasin, on üldse päris ebaadekvaatne.
me lapsed jooksime läbi selle lahtise ja maheda maitänava uksest väravani, need kaks punkti hoidsid meid oma turvalistes sulgudes, huilgasime midagi, kärarikas kihutamine. selles oli mingit laia maailma rändamise maiku ning kergust, mis oli talutav vaid seetõttu, et see lõppes kohe väravani jõudmisega ära. tegelikult pole mul selle helguse kirjeldamiseks sõnu.
*
kas lunastus peab tingimata kuskil ees ootama? kas pole see lunastuse taandamine kahemõõtmeliseks jooneks, primitiivseks lapikmaalase rännukihuks? mis siis, kui ta on hoopis mingi koht meie viiemõõtmelises hinges -- alati juba olemas siinsamas nurga taga? just nagu see tänaval lastesõime uksest hooviväravani jooksmise hetk, oma laheduses ja heleduses, kõike lahendav ja valgustav sähvatus mu kurvilise ja hämara eneseteadvuse-koopa sügavikus. see kõik on juba olnud ju. see on mul käes, mälu-urustikus olemas -- ehe ja pidulik loomulikkus -- puhas tõlgendamata rõõm.
[18-19]

Ja veel üks lugemiselamus: "Fantaasia" saate alguskõlli kuulates hakkas kummitama Alveri "Abrakadabra": "Fantaasia! Fantaasia! Me hüüdsime su nime /  ja hospidalist korraga kõik õue holpsasime." Otsides ülejäänud luuletust, leidsin, et see on ilmunud 1969. aastal Loomingus, seltsiks näiteks novell raamatupidajast, kes "rehkendas vatipükste kulumisprotsente" ja keda õiged rakkus kätega töömehed kiusasid jms, aga numbri avatekstiks on imeliselt halvad tõlked kolmest imeliselt halvast luuletusest Lenini teemal (no hästi, üks tõlge [mitte äratoodu muidugi] on isegi vormiliselt päris korralik, aga sisu ikka jabur).
Kus Lenin?
Mausoleumis lamab.
On medalil, aumärgil ta.
Kus Lenin?
Juubelid ja kavad . . .
Kuid siiski Lenin? Kus on ta?

[...]
Kus Lenin on?
Kui õhtu saata
taas unehõlma tahab meid,
ta äkki aknast sisse vaatab
ja küsib: kas kõik tehtud teil?
 
***

Ühtlasi leidis R., et selle blogi nimi peaks olema hoopis "Räme esteetika ja obskuurselt huvitav" (sõnad, mida ma tarvitasin, iseloomustamaks seda, mis ühe teatud autori luuletused minu meelest ei ole). Aga siin toimub piisavalt nabauurimist ka, jäägu ikka omphaloskepsis.

26.3.18

mina olen seltsimees laps, mina ei tea midagi

Vanaema on filmi-seltsimeeslapsest paar aastat vanem. Käisime kinos.
A: ema, kas sa mäletad ka oma lapsepõlvest sellist segadust? et raadiost tuli mingi üks jutt ja kodus sosistati mingeid teistmoodi asju või ei räägitud üldse...
vanaema: no ega meil kodus ei räägitudki üldiselt mingit poliitilist juttu. ega seal pole midagi imestada ka... aga pioneeriks ma ei astunud... ja pärast komsomoli...  aga komsomoliga... millegipärast keskkoolis ikka hakati peale käima, meil oli selline klass, et tahtis väga eesrindlik olla, ja üks tingimusi oli, et kõik peavad komsomoli astuma.
A: no kuidas sa siis pääsesid?
H: mis pääsesid, nagu vangilaagrisse viimisest oleks jutt!
A: ei ole midagi! ma mäletan isa juttusid, kuidas ta mitte just et hüppas aknast alla, aga enam-vähem. lipsas kuidagi välja ja jooksis lihtsalt minema, ainult nii sai kõrvale hoida! aga kuidas siis teil oli, kuidas sa kõrvale hiilisid sellest?
vanaema: ei, ma ikka astusin! mis mul üle jäi! tead, ei mäleta enam midagi sellest ajast... ja hea on, et ei mäleta.

Kolde puiestee, kus filmis korraks käiakse, oli pärast sõda vanaema kodu. See Oma Kolde majade rida on vist üks väheseid nii terviklikult säilinud miljööga tänavajuppe, nii et igasugu ajastufilmides ta vahel ikka vilksatab. Ja mina olin seal lapsena vanavanaema juures hoida, ma mäletan neid kollaseid maju, rohelisi uksi ja diagonaalselt paigutatud palkidest aedu allameetriperspektiivist. Ma olin harjunud, et tänavad ei lõpe lihtsalt ära, nad jõuavad vähemalt teise tänavani, ja Kolde puiestee lõppes lihtsalt kõrge kinnise väravaga ja see tundus nii salapärane. Ma ei saanud aru, kuidas üks tänav saab nii teha. Seal oli tegelikult palju salapärast. Need rohelised väravad majade vahel, mida meie aial ei olnud, nii et mulle tundus, et need ei viigi kuhugi. Tee, mis läks aedade tagant. Valgetest tellistest õueahi, kus ei olnud kunagi tuld. Trepipraod, kus kasvas müürilill. Keldritrepi must kaev, tänu millele ma teadsin hiljem täpselt, kuidas röövel Hotzenplotzi lugudes kurja võluri lõputud keldrisügavused välja nägid. Brikett, mida aknast sisse loobiti. Seal kuskil oli mingi katel. Must silindrikujuline ahi vannitoas. Ploomipuu, mis kasvas teiste aias, aga ploomid kukkusid meie kompostihunniku kõrvale, ja ebalus nende kuuluvuse suhtes. Miks keegi teine ei arva, et sõnajalad on kõige huvitavamad ja ilusamad asjad maailmas (nagu tegelt ka). Miks need tillukesed kristallkausid ja imeväiksed hõbelusikad on täiskasvanute kapis, mitte nukkude juures. Miks pühapäeviti on halb kaarte mängida. Kõike seda tuli kuidagi lihtsalt aktsepteerida.
See ongi paljude lasteraamatute ja päris lastest tehtud filmide puhul kõige painavam: et laps peab nii palju lihtsalt aktsepteerima, ka juhul, kui see pole lihtsalt mingi temasse mittepuutuv olme, vaid igasugu tema elu mõjutavad otsused ja teod ja (mitte)selgitused. See jõuetuse-, õigusetusetunne. Ja halval juhul lisaks mingi ebamäärane irratsionaalne süütunne. Aga sel ajal olid vist kõik inimesed umbes samasuguses seisundis. Asjad juhtusid. Kukkusid kaela.
Mulle on alati jäänud mulje, et kui pommitamises hävinud Seebi tn maja, Stalini jõulupuude all jooksmine ja kaasnev raudteelistumiselugu välja arvata, siis õnnestus vanaema perel üsna rahulikult maailmasõjast kergemate aegadeni hiilida*. Aga nüüd hakkab nagu meenuma, et ka vanavanaisa Arnold oli vist vapper punaväelane (filmis ütles Feliks ennast ja õde lohutades: vaprat punaväelast ei puutu keegi). Oma prantsuse lütseumi ja Tartu majandusteaduskonna haridusega. Mitte midagi ikka neist inimeste eludest ei tea. Ei tea, kas Arnold kunagi ka sõjajutte või muid jutte rääkis, mina ei jõudnud nende kuulamiseks ilmselt piisavalt vanaks saada. Mul on ainult selline mälestus, mis pärineb vist ajast, kui ta hakkas vaikselt ära surema? (kuidagi märkamatult ja ebatraagiliselt juhtus see minu jaoks) Ma nagu teadsin, et ta on haige, ja vanavanaema viis mind magamistuppa, kus ta voodis lebas. Ma mängis talle kandle peal ja laulsin ise ka seda lugu: "Ei lind, ei laul ei ole ma, vaid kuu seal kõrgel üleval." Need sõnad on mulle ka alati väga salapärased tundunud. Seal peab ju mingi lugu ümber olema.** Ma ei mäleta, et oleksin päriselt vanaisale otsa vaadanud või kas vanaisa midagi ütles või tegi. Mäletan vanaema-vanaisa kummis voodi serva ja vanaema läikivat tualettlauda puudritopsiga oma pilgu ees, hämaras toas, eredas kitsas valgusvihus.
Arnold, Elli ja Tiiu.

Raivo (vist) ja Tiiu
*Kusjuures vaat-vaat, mida inimene on võimeline unustama. Praegu lugesin ühte ammust (kustutatud) postitust, kus ma olen ema edasijutustatud lugusid üles kirjutanud. Mainitud on mh lõhkenud pimesoolt ja ohtralt kampsuneid kuduva juudi varjamist.
** Tõepoolest.

8.3.18

Veebruari raamatud

Eva Koff, "Sinine mägi"
A. L. Kennedy, "Night Geometry and the Garscadden Trains"
Jandy Nelson, "I'll Give You the sun"
François Mauriac, "Thérèse Desqueyroux" ja "Öö lõpp", ja Penguini väljaandes Mauriaci "Thérèse" inglise keeles - sealt ma lugesin neid kahte novelli (?), mida eesti keeles ei ole: "Thérèse hotellis", "Thérèse ja arst".
Emil Tode, "Piiririik" (suurema osa lugesin märtsis, aga mis seal ikka)

"Sinist mäge" lugedes valdasid mind väga vastakad tunded. Kokkuvõttes oli mul imelik tunne, et peaks meeldima, aga ei meeldi, ja aru ei saanud, miks. Piinasin oma aruteludega mitut inimest, alguses kahtlustasin, et ehk on see lihtsalt mingi nõidus, mis on raamatust puudu ja mida sinna vägisi panna ei saa; siis, et mu olfaktoorne kujutlusvõime - täpsemalt siis vaimunina - on liiga tönts, sest need mitmeteisest komponendist koosnevad lõhnad ajasid mul umbes loetelu neljanda punkti juures juhtme kokku ja muutusid siis paljaks sõnajadaks; seejärel, et võib-olla oli kirjeldus natuke liiga tihe, liiga paks, natuke liiga filmilik, natuke liiga hõlmatapüüdev, mistõttu pilt läks liiga kirjuks. Eriti segadusttekitav oli see, et paljud etteheited, mis mulle pähe tulid, oleks mõne teise raamatu puhul võinud ka voorused olla. Kas või seesama tihedus. Aga üldiselt on vist küll nii, et kirjanduses on hõredam tihti mõjusam. Nojah. Seal oli küll ka kohti, mis meeldisid. Näiteks (kõigi nende huvitavate naiste keskel) nõmedavõitu meestegelaste hingeelu kirjeldused jäid kuidagi eredamalt meelde (Janeki isa ja see Aaviku-maniakk). Ja ka mingeid helgeid pilte tuli kaasa. Ühtlasi tõdesin, et paljude inimeste jaoks sisaldab see raamat ilmselt isemängivat heliriba (tihti jooksis läbi mingite laulude pealkirju), aga minu jaoks on tumm (ma võiks ju neid juutuubist kuulata, aga see oleks steriilne, asja mõte on ilmselt mälestusi äratada). See tegi kuidagi rahutuks, nagu kinnisilmi või ilma prillideta tänaval käia. Nina ei tööta, kõrvad ei tööta...

"Night Geometry" oli mingis mõttes teine äärmus, st viis selle hõredusprintsiibi üsna kaugele. Tõmba punktide vahele ise joon, nagu oskad. Vahel on see päris keeruline ülesanne. Tegemist on Kennedy esimese raamatuga ja lühijuttudega. Kennedyga on mul selline veider suhe, et mingil hetkel kuulasin interneti temast tühjaks, aga ühtegi raamatut polnud lugenud. Nüüd ma kuulen tema tekste tema häälega, see on päris mõjuv, natuke kohe nagu ebaaus eelis, teised kirjanikud elavad mul siiski kirjasõna vabariigis. Põhiteemad olid (kui nii labaselt öelda) vaikse vääramatusega lagunevad suhted ja koduvägivald ja seda pealt nägevad või kogevad lapsed, vähesed õnnelikud suhted lõpevad enamasti erinevate surmadega, kõik on üpris sünge, aga kuidagimoodi ei olegi nii masendav, kui võiks arvata. Need tegelased on jonnakalt elus ja vahel isegi loodavad midagi. Või vähemalt on kellelgi kuskil kunagi midagi helget olnud. Ja seal on mõned asjad ilusasti sõnastatud. Seesama öögeomeetria näiteks. Ja siis on seal veel see väga ootamatu "unwise excursion into magical realism" (kus oli veel eriti raske punkte ühendada).
Terry kept me sane. He told me people's troubles could be catching and taught me how to touch them and still stay well. It was something about a lightness in your hands. (107)
"I'll Give You the Sun" oli... noorteromaan, mille otsa ma komistasin vist tõlkimise käigus mingit väljendit otsides. Delfi Noorteka lehel oli ära toodud "hiigelkatkend" (vms) tõlkest eesti keelde. Hea algus oli vist, nii et pidin kohe saama edasi lugeda. Tõlget raamatukogust otsima ei viitsinud minna (paraku). Tõlkeanalüüsina oleks päris põnev, sest seal on ikka päris parajaid proovikive. Selles mõttes on see tore raamat, et ta proovib keelega huvitavaid asju teha ja see kukub üsna vaimukalt ja usutavalt välja. Lugesin pärast autori kodulehelt, et kummagi jutustaja teksti sisse pistetud paarirealisi kõrvalepõikeid/kommentaare (ühel kaksikutest maalipealkirjad, teisel midagi vanarahva uskumuste taolist) kirjutas ta umbes nagu luuletusi. Jah, jutustajad on niisiis kaksikud, nende elust 13-aastasena jutustab Noah ja 16-aastasena Jude. Tore, kuidas nende hääli on kujutatud. Vahepeal juhtub Elumuutev Traagiline Sündmus (ma igaks juhuks püüan võimalikult vähe täpsustada, võib-olla keegi tahab lugeda) ja raamatu kulminatsioonis selgub kõige kohta, nagu ikka, vabastav tõde. Mingis mõttes on see päris tüüpiline noortekas just selles mõttes, et ründab üsna otsekoheselt neid kõige suuremaid ja raskemaid teemasid nagu surm ja seksuaalsus. Aa, ja vanemate tüli. Aga no nende asjadega peabki õppima toime tulema ja millal siis veel. Küll hiljem jõuab tüüne elulainetuse nüansse imetleda ja hõllanduslikult teed rüübata. Ja kuskil peab ikka olema mingi kohutav südantpurustav surm, muidu pole tõsiseltvõetav, eks ole. Eh jah. Mind pisut häiris see klassikaline "mina olen nii eriline tõrjutud kunstigeenius ja teised on mõistmatud tolgused" tegelaskontseptsioon (mida küll vaadati mitme nurga alt: alguses on kaksikud lahe surfartüdruk ja üksildane nohik, keda lohutab ainult ta metsik kunstianne, elumuutva traagilise sündmuse järel saavad neist äkki (vastavalt) emoheidik ja Nagu Täiega Normaalne Düüd, aga loomulikult suretab selline enesesalgamine nende hinge ja lõpus toimub katartiline vabanemine). Ah jaa, ja armastuslood olid ka, üks natuke jaburalt muinasjutuline ("ema ennustas surivoodil, et ma kohtan sind", tegelt ka vä?) ja teine seksuaalvähemusele omaselt keerukas. Noh, ühesõnaga on seal päris palju, millega need lapsed peavad toime tulema, ja vahel on nad nii frustreerivalt segaduses ja pimedad, aga vahel tunduvad targemad ja küpsemad, kui selleealistelt ootaks. Aga nagu ütles A, nelja lapse ema, võib-olla ootavadki lapsed/noored raamatutegelastelt, et nad oleks neist endist natuke targemad. Samas ei ole nad muidugi mingid võimatud, ebarealistlikud pailapsed või zen-meistrid, niid et võib-olla on siis tasakaal päris hästi tabatud. Igatahes oli see üks peaaegu piinlikult haarav lugemine.

Thérèse Desqueyroux (kelle nime ma endiselt hääldada ei söanda) lugusid hakkasin lugema sellepärast, et tuli teatrisse minna. Pärast tabas mind juba obsessioon ja otsisin üles ka ingliskeelsed tõlked teistest lugudest. Mauriacist ei teadnud ma enne ikka mitte midagi, üllatusega avastasin, et ta on sündinud 3 aastat hiljem kui Woolf (ja suri u 30 aastat hiljem). Ma ikka veel ei suuda päriselt teadvustada, et kui Mauriac suri, oli mu ema peaaegu kolmeaastane. Need libisevad ajakihid. Igatahes lugesin selle peale ka Õnnepalu esseed "Thérèse" ("Ainsast armastusest") ja ega ma enam midagi öelda ei oskagi kui et lugege pigem seda (sorri). Thérèse'i tunne, et "[t]ema kuritegu, mis eelnes kõigile teistele, seisnes selles, et ta sidus enese mehega, sünnitas lapse ja allus tavalisele eluseadusele, ehkki ta sündimisest peale seisis ise väljaspool seadust." (141), seostus mingis mõttes Mari Saadiga. Aga too elust väljasolek on muidugi hoopis teistsugune.
"Ei, nii hirmus ma ei ole. Ma nõuan teistelt, et neil oleks selge pilk. Marie juures ärritab mind just tema illusioonide jõud. Mul on alati olnud maania sidemeid silmilt kiskuda. Ma ei saanud enne rahu, kui kõik mu ümber selgesti nägid. Mul peab oma meeleheites seltsi olema. Ma ei mõista, kuidas üldse on võimalik mitte meelt heita. [...]" (155)

Mis pimedale hullusele ta kõik need päevad jälle voli oli andnud? Ta oli alati uskunud, et pahed ja kuriteod sünnivad distsiplineerimata fantaasiast, mis tekitab võimatuid kujutlusi ja loob kimääre, keda me siis iga hinna eest kätte võita püüame. Aga nüüd tahtis ta kohaneda "elutõega". See oli üks Bernard Desqueyroux' väljendeid. Nende ühise elu algul oli ta sageli korranud: "Sa ei näe elutõde." Nüüd aga leiab Thérèse jõudu ohverdada kõik muu... (172)
Kui Thérèse loendas asjaolusid, mis kahekümneaastasele poisile peaksid põhjust andma elu armastada, leidis ta vähehaaval jälle oma iroonilise tooni. [...] "Jah, kindlasti poliitika," ütles Thérèse. "Aga sel juhul ei tohi kuuluda sellesse inimtõugu, keda nende oma südamelugu täielikult hõivab. Enamasti toob see neile ainult häbi: nad teesklevad, nagu tunneksid huvi selle vastu, mis erutab kõiki teisi nende ümber. [...]" (183)

"Piiririigiga" on mul sama kõhedus, mis "Raadiogagi". Siin paistab võib-olla paremini välja, et palju jutustaja pilgu kibeduesst tuleb hirmust ise haletsusväärne olla. Veel: pärast Mauriaci lugemist paistab igast... hea küll, mitmest otsast Thérèse välja. Kas või "G.", kes ütleb "Ma armastan sind" ja "Ma ei saa sinuta elada" -- vaat et otsene tsitaat, aga olukord ise on mingis mõttes Thérèse'i valikute teistsugune läbimäng või kaugemale minek (nagu ka mürgitamine).
Jutustaja kõikumine õrnuse ja hävitustungi vahel on päris rahutukstegev. Aga jällegi, kui õrn ta oskab sõnadega olla oma "jääklombitaolise aja, puuriidataguse riigi" vastu (lk 52 2009. aasta väljaandes). Muude asjade vastu ka. Ja ma tahaks osata mõnda lauset grammatiliselt analüüsida, seda, kuidas toon ja sõnajärg on seotud. Aga nojah.
Mu lemmikmaastik, mu ideaalmaastik oleks niisugune: laudsile rohune mererand, tühi, nii kaugele kui silm ulatub. Rohi lidutaks seal lakkamatu tuule käes, muutes värvi vastavalt ilmale, aasta- ja kellaajale; vahel oleks ta tumesinine ja rammusalt läikiv, vahel kollakaspunane ja kuiv, nagu põlema lahvatamas, aga ei lahvata; taevad keerutaksid seal oma hajameelset karusselli, pidulikus protsessioonis mööduksid vihmas, hõljutades oma hiilgavaid hõlmu, lastes põrmus lohiseda oma hinnalisel kuuesabal, et siis lahkuda ükskõikselt üle vee; öösiti aeleks seal kuu, või kui kuud poleks, siis siristaksid tähed rohus nagu eksinud merikilgid; mõnikord harva ilmuks varahommikusest udust metshanede parv, et laskuda maha ja nuumata end enne kibekiiret lahkumist kaugete randade poole...
Ma pole taolist maastikku kunagi näinud, aga ma oleksin heameelega rohi sellel luhal, madal, soolast kange rohi väikeste heleroheliste õitega, mis täies süütuses loovutaksid oma tolmukate kuldse anni alati jahedavõitu tuulele, lastes end selsamal tuulel viljastada teiste sarnaste õite armust ja pärides krooniks vaga küpsuse. Rohi, mis oleks sündinud kõige lihtsamast päikeseihast ja sureks leppides.
Aga olles inimene ja saamata rohuks igatahes mitte enne selle elu lõppu, võiksin ma vähemalt elada sellel rohusel tasandikul ja vastavalt 

inimeste seadustele tallata seda tõrksat rohtu, kes jääb muide igatahes võidumeheks, kes elab kauem nii meist kui meie õnneunenägudest ja paiskab kord taeva poole oma ülbe võidulaulu.
(Himustades  jagada taimedega nende kuningriiki, himustan ma tegelikult saada vastu võetud võitjate hulka, tugevamate hulka; ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!)
Niisiis võiks olla vähemalt üks maja sellel luhal, täiuslikult valge ja kuubikujuline, ühe ruumiga sees ja ühe aknaga igas ilmakaares: põhjas, lõunas, idas ja läänes, et päev ja öö saaksid sealt takistamatult läbi käia ega jääks konutama kuhugi nurka, kuhu koguneb vanu varje, meeleraskust ja kibedat tolmu. Seal ärkaksin ma hommikul lauldes, täpselt siis, kui valgeks läheb, ja kukuksin jalapealt magama õhtul, sest päeva rõõm oleks mind surmani väsitanud.

Ah! ma näen juba su leebelt iroonilist muiet! Tõesti, anna andeks, juba olen ma kaugele hälbinud tõe teelt, esiteks sellega, et läbikäidud maastike asemel jutustan ma sulle neist, mida iial pole nähtud ega nähtagi. Ja teiseks vassin ma isegi nende unistustega, sest tollele puhtuseunenäole tuleks kohe sappa haakida, õieti vahele hõigata üks teine nägemus, mis on ta kaksikvend, isegi mitte vastand, ah, mis vastand: tema abikaasa, tema nahk ja kõhu-uss, see teine iha, iha muda ja pori järele (aga rohigi tõuseb põrmust ja mädanemisest), vastupandamatu soov saada määritud ja rüvetatud, vägistatud ja käperdatud, püherdada mõnu ja valu soojas süles, maitsta, kas sinu seeme, Angelo, pole mitte sama magus kui rohunektar. (19-20)
Hiljem, välja minnes, sidusin ma prügikoti pealt sõlme, sulgedes sinna oma elu jäljed: jogurtitopsid, plastist mineraalveepudeli, greipfruudikoored, juustukarbi, deodorandi, millest mul villand oli saanud. Siis, see õhkkerge krabisev kompsuke näpu otsas, hiilisin alla hoovi ja poetasin ta prügikasti. Vahel oli see veel täiesti tühi ja kui ma kaane lahti tegin, tõusis sealt nõrka hapukat lõhna, eilse prügi, mahakustutatud aja võimetut surmahaisu. 
Järgmisel hommikul olin ma jälle prügiauto tuleku peale virge ja valvas. Et prügikastideni jõuda, pidid nad välisuksest sisse tulema ja all läbi trepikoja minema. Välisuks käis, sammud kaikusid, ma kuulatasin, kas ei tule nad mitte trepist üles? Mis siis, kui neile on antud korraldus ka elanikud kaasa viia? Lihtsalt, inimest pole prügi tootmiseks enam vaja, masinavärk töötab niigi. Kaubad tukuvad lettide peibutavas tehisvalguses, unistades prügikastist. Pangaautomaadid surisevad vaikselt, raha ringleb, tuled büroodes kustuvad lõunatunniks. Inimest ei meenuta enam miski, nii nagu miski ei meenuta eilset prügikotti. (104 )

Noh, kokkuvõtteks võib vist öelda, et kui ma keelaks endal kasutada sõnu "tore" ja "huvitav", ei saaks üldse midagi öeldud. Aga eks ma püüan. Need lohepostitused pole vist kõige lugejasõbralikum variant (jah, peletan veel lugejate massid eemale, eks ole), aga tundub praegu päris hea vormina. Jõuab loetut enam-vähem meeles pidada ja kuidagi rohkem on motivatsiooni mitte kõike pooleli jätta.

Speaking of which, praegu on pooleli:
Zola "Kuidas surrakse"
Nicey & Wifey "A Nice Cup of Tea and a Sit Down" (kuld, puhas kuld, ütlen ma teile juba nüüd, vaadake ka veebilehte! need kommentaariumid aruteluga "mis on parim küpsis remondimeestele pakkumiseks"!)
Tõnis Tootseni "Nukumeister"
.. ja need, mis ennegi pooleli olid, paraku. Aga eks ma püüan.

5.3.18


Vanaisa: Kui ma laps olin, siis Varblas oli üks meie kauge sugulane, Rooberg. Tema sõitis veoautot ja käis mõnikord Haapsalu vahet ka. Ma sain siis temaga vahel Haapsallu. Aga iga kord ema ja kõik tuttavad õpetasid mind, et „Sellel Eedil on komme magama jääda, sa pead temaga kogu aeg rääkima.“ No kujutage siis ette, kuidas minusugusel...
Ü-R: ...kellel rääkimine on niisugune vaev!
Vanaisa: ..no mis mul oli...
Ema: ...koolipoisil...
Vanaisa: ... selle võõra vanamehega rääkida!