5.10.18

õrn ilus esimene maailm

Õuest kostis kaks kõva pauku, ei saanudki täpselt aru, kas olid püssipaugud või põrkus mingi muu mateeria suure kõmakaga kokku. Aga esimese paugu peale oli mu esimene mõte: issand, kus see Ööülikool nüüd nii valjusti käima hakkas?

30.9.18

õde: "Ma langetaks küll kevadel lehed, kui ma puu oleks."

27.9.18

BB ilmub öösel


Tere aga jälle, kui keegi siin veel käib. Vahepeal ei olnud tahtmist kirjutada ja kukkus kogemata välja selline nelikümmend päeva kõrbes, aga küll ma need raamatupostitused ikka vähemalt aasta lõpuni vean. Selline tunne oli, et olen liiga hooletult, ülejala kirjutanud, aga hoolikamalt kirjutades tuleks ajast puudu ja ma ei saakski midagi valmis. Üritan siin niisiis leppida oma ebatäiuslikkusega jne jne. Käisin selle aja jooksul muuhulgas ühe napilt-mitte-enam-lapse matusel ja mõtlesin seal üht ja teist, näiteks seda, et sõitku seenele igasugune snobism ja internaliseeritud maitsehäbi, inimesed peavad tohtima rõõmu tunda sellest, millest nad rõõmu tunnevad. Ja eriti kaugele seenele võiks sõita iroonia. Ma ei tea, kas on aru saada, kust see mõte tuli; ajend oli ühe napilt-mitte-enam-lapse lauldud laul ärasaatmisel, aga põhjused on muidugi keerulisemad ja samas ei paku kellelegi peale minu huvi, nii et las ta olla. No tahaks lihtsam ja parem inimene olla, muud midagi.

Aga see tänane on hoopis järjekordne postitus sarjast "jorsik teatris". Eks ta jälle selline hooletu ja lõpunimõtlemata on, aga kes jõuab kõike lõpuni mõtelda.

Vaatasin Tartu Uue Teatri ja Von Krahli „BB ilmub öösel“ ja see mõjus natuke nagu liiga rammus õhtusöök – seedimine ei lasknud magada. Esialgu jäi lihtsalt tunne, et meeldis, ja muljete tolmupilv rippus alles õhus. Aga kui ma kell neli võpatades üles ärkasin (sõnumihelina peale), hakkas see pilv mingiteks mõteteks settima. Iga kord, kui ma juba magama hakkasin jääma, tuli veel mõni ahaa-tõepoolest koht.
Need öömõtted on muidugi õudsed selles mõttes, et nendega pole midagi ette võtta ja nad lihtsalt rullivad sinust üle nagu lained merepõhjast, ise ainult lebad abitult ja ei saa isegi kirjutada (sest peaks magama). Valge päeva argitegelikkus tundub nii kättesaamatu. Muuhulgas tuli meelde, et ma käisin ju Tartu Uue Teatri etendusi vaatamas siis, kui see oli tõesti veel päris uus teater (minu teada vähemalt). „Ird, K.-d“ ja „Sisaliku teed“ ja midagi nagu veel seal Genialistide ülakorrusel. Vahepeal olen kuidagi vähe nende lavastusi vaatama sattunud (võib-olla üldse vähem teatrisse sattunud?), aga „BB-s“ oli küll samasugust tunnet, mis nende esimeste lavastustega. Et on üllatav ja kihiline ja väikese (või läbivama) nalja lahke (või tahtlikul häiriv) kergus raskes asjas ja ajalugu ja natuke (või BB puhul muidugi üsna) räämas ruum.
Kõigepealt oli küll kuuldemäng Elroni porgandi täiesti ebaräämas ruumis. Praegu, septembris oli päris huvitav vaadata kahte pilti korraga: läbi akna raudteeääri õhtupäikese käes ja  oma peas niisket pimedat novembri-Helsingit. Et... päris dialektiline vist? Aga kui rong Tartust teele nõksatas, mõtlesin ma küll, et rongiga sõites peaks tihemini eepilist muusikat kuulama. Kuuldemäng rongis oli vist üks esimesi asju, mis mind selle lavastuse juures peibutas, ja ega ma ei pettunud ka. Aga peale selle ei olnud mul üldiselt mingit aimu, mida oodata.
Ma polnud varem Tapa raudteejaamas käinud ja juba need ruumid ise olid hämmastavad. Ja neid kasutati suurepäraselt – see ongi ilmselt esimene asi, millest selle lavastuse puhul üldiselt räägiakse. Need kõrged aknad ja ahjud ja seinte värvikihid. Ja puupingid, mille peal kügeles supikaussidega eesti rahvas (meie, vaatajad). See lihtne võte suruda inimesed kitsastele, kitsalt paigutatud pinkidele tihedalt kokku, oli üks mõjuvamaid üldse, mõjuvam kui otsesemate suunistega lavastatud massistseenid. Helbid seal suures jahedas hämarasruumis  lahjat suppi, võõraste ja tuttavate vahele litsutud, pamp kõvasti sülle pigistatud, ja ootad, mis sinust ja teist kõigist saab. Ja leebelt murelikud ajaloolavastajad, K. Pjatsi drug Jossif ja see väikeste vuntsidega mees, Mis-ta-n’d-oligi, arutavad („Spiegel im Spiegeli“ taustal!), et pinguta, mis sa pingutad, kuidagi ei saa neile lammastele eluvaimu ja mässumeelt sisse, lihtsalt kannatavad teised vaguralt, pole nagu seda hoogu ja sädet, mida tõeliseks teatrielamuseks vaja. Kui BB hiljem oma kaaskonnale seletab, et mitte keegi ei mõtle selles suures sõjatrallis Eesti peale, siis näe, isakesed hoolitsesid ja muretsesid ikka sügavalt rahva hinge pärast.
Teine väga mõjuv stseen oli kirja lugevate naiste oma. Tikanditega valged linad ja valged pitskardinad poolkorruse poolakna ees ja valge portselan ja kolme peale ühel toonil nagu üheainsa, igale poole ulatuva, ülepingul pillikeele peal lauldud litaania. Need kirjad (päris kirjad kuskilt arhiivist) tundusid hirmus huvitavad ja tahaks neid lugeda ja teada, kuidas need lavastusse sattusid ja mis sellest mehest sai – ebatüüpiliselt sõnaohtrad ja tundlikud ja psühholoogilised ja heitlikud: „Miks need unenäod? Vast on nii parem?“ Ja nii ilus, selge käekiri (kavalehel on väike tükk ära toodud). Minu isa sai hiljuti lugeda oma mingi esiisa, meremehe kirju, ja neid on küll pakkide kaupa, aga need on kõik enam-vähem ühesugused: „Kallis naine ja lapsed! Loodan, et teie ikka hea tervise juures olete ja et teil läheb hästi, kas saad ikka oma tööd tehtud, meie oleme siin ... kohas ja varsti sõidame ... kohta, ole ikka terve jne) – noh, armsad ja pühendunud, aga ei paku erilist sissevaadet inimese vaimuseisu.
Neljandasse ruumi ehitatud kasesalu/saunalava oli ka väga muljetavaldav. Nagu võib aru saada, avaldati seal mulle üldse väga palju muljeid. Ja kuidagimoodi ei jäänud kõik need muljed, meeleavaldus presidendi akna all ja näitlejatudeng kohvritega perroonil ja kolm veristes valgetes ürpides Libahundi-Tiinat ja murtud Päts ja tuulispasa sisse haaratud eksprompt-siseminister ja häireõppus/moe-etendus ja Hella W. mõisas seeni korjav BB mingiteks eraldi tükkideks, nagu oleks kergesti võinud juhtuda. Eks see sideaine oli ühelt poolt lihtsalt 1940. aasta väga mitmes peeglis ja prismas, teiselt poolt olid paljud stseenid ka justkui BB nina-/raamatutarkade märkuste kommentaarid. BB-st endast jäi üldse... noh, ütleme, et mitte just nii dialektiline mulje kui BB enda näidendis Galileost (kui otsustada kavalehel leiduva Irdi teksti põhjal). Dialektika tekkis vast rohkem Brechti üldkultuurilise kuju (traagiliselt läbinägelik tõerääkija vms, ma tegelikult tean temast hirmus vähe) ja lavastuses kujutatud inimliku, iseka, päris naeruväärse ja nii mõnegi pimekohaga tegelase vahel.
 Läbivaks seoseks olid muidugi ka näitlejad ja kostüümid (mida vahetati nii paljude rollide kohta väga vähe ja täiendati üsna nappide leidlike vahenditega), aga see oleks sama hästi võinud veel rohkem segadust tekitada. Samas eks see umbes nii ju sel ajal oligi, kogu aeg oli segadus ja inimese roll võiski päevapealt ja kannapealt muutuda. Nagu ka etenduse alguses perroonil filmitud lehvitava publiku roll, kes alguses võttis vastu Moskvast naasvat delegatsiooni, siis lehvitas järsku küüditatutele ja lõpuks ekraanil siiski õnneks (tänu lavastaja halastusele) hoopis BB-le. Noh, mõtled siis, et oleks võinud ka teistpidi minna, filmitakse sind kuulsale selgroogsele kirjanikule hõiskamas ja pärast tervitad tanke või saadad ära loomavaguneid. No ja üldse, lihtne on tagareas kaasa hõiskamisest ja lehvitamisest (või rusikaga vehkimisest) viilida, aga kas ma siis ka nii julgeks, kui mul poleks teatripilet taskus ja seal ees ei vehiks prožektoriga ega kamandaks masse mitte näitlejad? Eks ma seal mõtlesin selle peale (alludes ilmselt täpselt lavastaja kavatsusele). Jaa, see oli ka mõjuv.  

15.8.18

vastu taevast!

22.5.18

sosipuu

vanaisa: jah, seal linnas hakkab ikka see jutt peale, et kehv on olla, tuleb minna maale puid lõhkuma. mul on selline teooria ka. et oma alumist... kondistikku ma kõndimisega liigutan. Aga ülakehal pole linnas mingit tegevust!

*

vanaisa: ei tea, millal need naabrid meid kohtusse kaebavad... ma seal maja ees juurisin kunagi seda sosipuuhekki ja viskasin neid juurikaid võib-olla siin üle aia. (viipab käega kiviaia taguse enelasevõsa poole) nii et see on siin kõik minu tegu! 





vanaema oma sünnipäeval:
(et kuidas tema lapsepõlves sünnipäeva tähistati): ma ei mäleta midagi! no Raivol [naabripoisil ja eluaegsel sõbral] oli minust üks päev hiljem sünnipäev, võib-olla meil siis koos tähistati natuke. aga mingit suurt sünnipäeva lastekarjaga ei olnud küll. ma ei mäleta ühtegi sünnipäeva, isegi kahekümnendat mitte. ega siis ka polnud mingit suurt... just sel ajal oli vanaisa haiglas ja suremas. ta ikka palus mind, et... (pehme, kurva väsinud häälega): pai laps, tee mulle rohtu, mis mind terveks teeks.

16.4.18

Tiiu ja teised tihased


vanaema hoolib väga puudest. ta helistab mulle iga kord, kui keegi maha võetakse. kaks kasekändu ilmajaama juures teevad tal ikka veel meele kurvaks. Tõravere alevit ümbritseva kuuseheki kallal tehti hiljuti "hooldustöid", st oksad, mis väidetavalt autojuhtide nähtavust varjavad, niideti maha (tõstuki külge kinnitatud niidukiga reaalselt). oksad on rohkem maha rebitud kui lõigatud, mõned tolknevad veel kiudupidi küljes. puhast lõikepinda pole kuskil, kõik oksad on lõhki kistud. sealt pidi mädanik ka hästi sisse minema. kena. keegi juba kaebas ka keskkonnainspektsiooni, eks näis.
vanaema: ma ei taha sinna minnagi! nüüd on natuke tumedamaks tõmbunud, aga alguses oli... nagu lahtine haav kisendab sulle vastu! kas sa mäletad, kui ilusad punased käbid siin olid...

vanaema: ma ükspäev juba tegin linnusöögimaja tühjaks ja pühkisin kõik ümbert puhtaks, aga siis läks vahepeal jälle külmemaks ja ühel hommikul oli seal üks linnuke, muudkui toksis ja toksis nii hoolega seda tühja põrandat... siis ma panin ikka neile veel peotäie, selle jäljed nüüd on seal laiali. no ega ma neid suveni ka toita ei saa.

vanaema: mul käib juba teist päeva siin üks lind! istub iga päev samale [metsviinapuu]rootsule ja vaatab aknast sisse. üldse ei karda, kui ma teda vaatan! pealt on nisuke hallikirju nagu varblane, aga rinnaesine on selline träpsuline roosakas, nagu urvalinnul. aga ma vaatasin sealt raamatust, et urvalinnul on pea peal mingi punane latakas, sellel seda ei ole. ei tea siis.

vanaema jalutuskäigul: nii vaikne on! linnud üldse ei laula?
mina: sa vist ei kuule lihtsalt, kogu sarapuuvõsa on kisa täis.
vanaema: tõesti? tavaliselt ma ikka kuulen küll, kui keegi sidistab.
järgmise käänaku peal röögatas üks rasvatihane kuuseladvas täiest kõrist ja vanaema hüüdis rõõmsalt: aga nüüd ma kuulsin küll!

vanaema: see on nii ilus aeg, kui sinna kuuskede tumerohelise peale tulevad need helerohelised hiirekõrvul kased... ainult kahju, et see nii ruttu mööda läheb.

aga mina mõtlesin, et kui tore, et iga aasta tuleb korraks aeg, kui saab mõelda, et kõik veel alles tuleb.

8.4.18

veel Leelo põlvkonnakaaslasi (enam-vähem)

Vanaisa ja Ü.-R. käisid ka "Seltsimees last" vaatamas.
 
M: A. rääkis, et sa hüppasid kuskilt aknast välja, kui pidi komsomoli astuma? Oli ka nii? Kas see oli Haapsalus või veel Varblas?
Vanaisa U (s. 1934): Ah jaa... [natuke rahulolev muhelus] See oli ikka Varblas. Kolmeteist-neljateistaastaselt oli see astumise aeg. Kas just aknast välja, seda ma ei mäleta... aga nii oli küll, et Haapsalust oli saadetud sealt Täitevkomitee haridusosakonnast siis mees Varblasse. Kogu seitsmes klass, meie olime parajasti selles eas, aeti siis kuskile kokku, vat imelik, et see ei olnud klassiruumis millegipärast, ma ei mäleta, kus ruumis. Ja öeldi siis, et nüüd kirjutate avaldused. Aga seal oli palju mingit segadust ja edasi-tagasi käimist ja ühel hetkel ma lipsasin lihtsalt uksest välja ja panin siis kodu poole. Ega keegi mind seal taga ajama ei hakanud ja pärast ka.. nii jäigi. Millalgi räägiti, et kes komsomolis pole, ei saa ülikooli... aga kui mina Tallinna läksin, ei nõutud midagi. No seal 49. aasta paiku hakkas see kõik alles pihta ja oldi rangemad, hiljem lasti lõdvemaks. Haapsalus [õpetajate seminaris] olid minu klassist ainult pooled komsomolis.  Vat seda ma kuulsin hiljem küll, et kes tahtis Pedasse saada, seal võeti vanemate paberid välja ja kui vanemad olid kulakud või... represseeritud... siis öeldi, et sellist inimest ei saa lasta lapsi kasvatama. Aga mõned neist inimestest said siis Tartu ülikooli sisse.
Aga see inimene, kes Varblasse oli saadetud komsomoli korraldama, ta oli pärast, kui ma Haapsallu läksin, seal koolis õpetaja ja siis ta hoidis küll... [tõmbab end väikseks kokku]. Hiljem ma kuulsin, et ta oli sõja lõpus Saksa sõjaväes olnud -- värises oma elu pärast! Parteisse ta ei olnud astunud, 
Aga hiljem lugesin, ma saan nüüd seda rääkida, sest sellest on kirjutatud, seal meie klassis oli komsomoli juht Lauri H. ja mälestustest lugesin, et tema osales küüditamisel. Aga pärast küüditati ise, tema pere küüditati ka ära. No eks siis oli nii, et kui need vene sõdurid püssidega tulid, nad võtsid ju ikka mingid kohalikud juurde, no kes oli kuskil aktivist või - ja kui need püssidega tulid, ega sul 
siis midagi seal valida ei olnud. Nii et täitsa süütuid inimesi võis sattuda küüditamise juurde tollal.
Ü-R: Aga kes need nimekirjad koostas, seda ei teata ju tänapäevani. Eks seal ikka pidid ka keegi kohalikest juures olema, kuidas need venelased teadsid muidu. Kelle peale siis vimma kanti... no olid mingid tingimused ka ees, et keda kulakuks kuulutada. Kellel oli palgatöölisi, kes neid kasutasid.. ja siis maa ja karja suuruse järgi... Minu onul olid kogu aeg viljakotid kuivatatud leibadega köögis nurgas. Kunagi ei teadnud, millal tuleb minna. Ma mäletan, kuidas viidi... üks, kes oli minuga ühes klassis, tema pere -- saanidega viidi. Ja onul olid kogu aeg kuivikud viljakottidega nurgas. Aga õnneks ei viidud
U: No Varbla oli nii vaene kant, et siin polnudki eriti, keda kulakuteks teha ja küüditada. Viis peret vist oli kogu valla peale, kes küüditati. Ja meie juurest Rannakülast polnud vist ühtegi, siin olid kõik nii vaesed talud. Metsavendi meie kandis ka ei olnud.
Ü-R: Meie olime sõja ajal maal onu juures Jõgevamaal Torma kandis, meil põles Viljandimaal kõik maha ja emal polnud mitte midagi muud alles kui kolm last. Kõige noorem oli siis viiekuune. Taadu oli Punaarmeesse võetud, aga ta oli kaval mees, lasi sealt jalga, võeti siis kinni ja pandi vangi. Paar aastat pärast sõja lõppu sai välja ja koju tagasi. Seal oli küll palju metsavendi. Ühed uusmaasaajad olid, neil oli palju lapsi, viis-kuus vist, selle aja kohta ikka päris palju, ja üks vanem noormees oli seal ka komsomolis ja... Ei tea, mis vimm seal oli, aga metsavennad olid sinna sisse tunginud ja kõik maha lasknud! Ema-isa ja kõik lapsed ka. Üks tütar oli sel ajal Tartus, kui tema siis tagasi tuli, leidis eest... puhta platsi. Ei tea, mis seal oli, aga seda juttu meil räägiti nii palju, ma olen seda nii palju kuulnud, et ma mäletan siiamaani isegi nende perekonnanime, Õispuud olid nad.

*

Ü-R: aga meil olid ju kooli juures igasugu ringid, väga palju huvitegevust, mul polnud üldse aega! Mina käisin tantsimas [selle õpetaja] ja [tolle õpetaja, ma ei mäleta nimesid] juures ja koduteel harjutasin tantsusamme, kedagi polnud seal Tamme puiesteel vaatamas...
U:  No sel ajal oli lihtne, internetti polnud, televiisorit ka mitte, meil Kangrul polnud raadiotki. Võib-olla külas mõned olid kellelgi ja neid käidi siis kuulamas ka. Ma mäletan, ei tea nüüd, kas seda on mulle räägitud või mäletan ise, igatahes mäletan sellist pilti, et auto sõitis õue peale, kaks meest tõstsid autost raadio välja, pakkisid lahti, panid otsad külge ja raadio mängis. Pakkusid müüa. Kui nad siis ütlesid, et hind on 100 krooni, siis isa ütles, et sellist raha meil pole, mehed pakkisid raadio uuesti sisse ja sõitsid minema. Aga see võis ka kuskil naabrite juures olla, meil oli nii vaene küla, et miks nad oleksid üldse pidanud sinna tulema pakkuma, see võis olla kuskil keskuse pool. 
Aga Roomul oli raadio, Roomu on seal, tead, kus praegu suvilad on, see oli üks uhkem talu, neil oli väga esinduslik... heakord seal. Neil oli raadio ja Roomu Gustav armastas sealt Saksa ajal Vene raadiot kuulata! Tuli ja rääkis siis niimoodi [muheledes], et mis seal Hitleri kohta kõik öeldakse, igasuguseid inetuid sõnu, ja kui hästi ikka Venemaal kõik on. Tema ju lasti kogemata maha... sõdurid tulid ukse taha ja tema, ma ei tea, mille pärast ta kartis, aga tegi tagatoas akna lahti ja hakkas metsa poole jooksma. No selle jooksmise peale, eks talle hõigati ka, et stoi või pea kinni, aga eks need sõdurid siis lasid tule peale ja... Ja nad ei olnud tegelikult üldse tulnud teda ära viima.
[nagu ma olen vist maininud, meil on siiamaani purjus sõdurite tulistatud augud toaukses, eks seal ikka oli põhjust karta küll, oh jah]

*

Ü-R: Seesama M., kelle juubelile me läheme... temal oli ju väga sarnane lugu! Tema ema oli ka koolijuhataja ja nendega oli ikka nii, et... kes esimese küüditamisega ei läinud, see... no kui teine küüditamine tuli, siis hakati vaatama, kes veel kahtlaselt käitub, ja eks siis keegi kaebas, et ta ei õpeta seal lapsi nii, nagu vaja. Ta lasti siis ka kohalt lahti, korterist tõsteti välja, kuskile, ta mäletab, et muldpõrand oli neil, neil olid kahed kaksikud, tüdruk-poiss ja tüdruk-poiss, muldpõranda peal elasid siis kuskil, aga M.-i ema ei saadetud vähemalt ära, ta kuidagi sai nii, et Hans Kruus aitas teda ja ei saadetud ära. 
U: Nonäe jah, Hans Kruus võis teda aidata, aga pärast saadeti ta ise ära... Meile Varbla kooli tuli koolijuhatajaks üks naine Narvast. Eks siis hakati küsima ka, et kus ta mees on, ja öeldi siis, et mees oli Punaarmees ja jäi teadmata kadunuks. Aga kui ütled, et mees oli Punaarmees, siis neid asju on võimalik järele vaadata ja seal oli näha, et surma-aasta 19401[?]. Tegelikult oli ta mees nende ohvitseride seas, kes sõja algul seal Pihkvas [või Petseris?] maha lasti... venelased korjasid Eesti sõjaväe paremad ohvitserid kokku ja lasid maha. Nii et meie koolijuhataja oli väga valvas, Eesti Vabariigist ei tohtinud midagi rääkida.

*

Ühtlasi apdeit vanavanaisa Arnoldi koha pealt: sattus jah punaväkke, aga ta jäi peaaegu kohe tüüfusesse (vist?) ja veetis enamiku sõjast hospidalis. Nojah, on olukordi, kus tüüfusesse nakatumine võib olla õnn.

5.3.18


Vanaisa: Kui ma laps olin, siis Varblas oli üks meie kauge sugulane, Rooberg. Tema sõitis veoautot ja käis mõnikord Haapsalu vahet ka. Ma sain siis temaga vahel Haapsallu. Aga iga kord ema ja kõik tuttavad õpetasid mind, et „Sellel Eedil on komme magama jääda, sa pead temaga kogu aeg rääkima.“ No kujutage siis ette, kuidas minusugusel...
Ü-R: ...kellel rääkimine on niisugune vaev!
Vanaisa: ..no mis mul oli...
Ema: ...koolipoisil...
Vanaisa: ... selle võõra vanamehega rääkida!