5.7.18

Ü-R: Selles uues tassis on kohvil kohe teine maitse! Väikestest asjadest peab ikka rõõmu tundma.
vanaisa: Nojaa... [kavalalt] need väikesed asjad võivad olla ka väikesed raamatud!
Ü-R: Jaah, nagu see sinu Schopenhauer! [see 1720-leheküljeline]
Ei, mind ei ole kirjutamast takistanud Schopenhaueri lugemine. Lihtsalt pole jaksanud muljete läbimõtlemiseks ja üleskirjutamiseks aega võtta, ja mida rohkem ma vahepeal juurde loen, seda kauem sellest kirjutamiseks justkui kuluma peaks, ja seda vähem tõenäoline on seda aega leida jne. Aga noh, nüüdseks on alumised kihid juba kenasti komposteerunud, ei mingeid eredaid üksikasju, jääb ainult ähmane mulje. Mida pole ka muidugi kerge kirjeldada.
See on nüüd mai ja juuni ja natuke juulit kah.

Carolina Pihelgas, "Pimeduse pisiasjad"
Jüri Kolk, "Kuu ja kirves"
Tõnis Tootsen, "Nukumeister"
Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed"
Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa, "Kaks armastuslugu"
Kätlin Kaldmaa, "Õnn on otsuse küsimus"
Maarja Kangro, "Klaaslaps"
Hanneleele Kaldmaa, "Oliver"
Kaus, Koff, Koldits, Täht, Vahtrik, "Stiiliharjutused"
Maarja Kangro, "Dantelik auk"

Marjan Satrapi, "Persepolis" 
Claire Harman, "Sylvia Townsend Warner"
Kätlin Kaldmaa, "Väike terav nuga"
Helen Oyeyemi, "Härra Fox"
Maarja Kangro, "Hüppa tulle"


Sylvia Townsend Warneri elulugu oli vinge. Alguses tundus mulle, et pärast Woolfi biograafiat ei tundu enam ükski teine sama hea (muidugi mitte sündmuste põnevuse, vaid kirjutamise stiili ja hoiaku poolest), aga selle mõtte unustasin üsna kiirelt. Oli küll hea ja ajas palju naerma. Selline kongeniaalne niisiis. Pealegi on nii tore lugeda raamatut, mille naispeategelane on erilise iluta ja liiga pikk (nagu ta ema talle ette heidab), aga ei lase sellel oma elu segada. Muidugi, nagu biograaf ühes jutuõhtusalvestuses ütles, on STW võimekust peaaegu et raske taluda. Mitte ainult kirjanduse kõik žanrid romaanist libretoni, vaid ka muusika, kastanimoosid jm majapidamine, õmblemine, aiandus, kõnepidamine jne. Ja üsna geniaalne huumorisoon. Eriti muljetavaldav oli see lõputu elurõõm. Tema (eestlase seisukohast) natuke naljakas kommunismiusk sai ka kuidagi osaks tema iseloomust, mida koos kõige selle jäärapäisusega on vist ikkagi raske mitte imetleda. Lugesin suure osa läbi jaaniööl (lõket tegin ja mere ääres tuult vaatamas käisin ka, aga siis läksid kõik magama) ja mõtlesin, kui vanalt on liiga hilja eluhirmu elurõõmuks ümber kasvatada.
Sylvia was used to efficiency in housekeeping and would not throw away half a tomato, enjoying thrift as it should be enjoyed – as a vice. Valentine, on the other hand, had been conditioned to despise such behaviour as indicative of poverty, and thought that Sylvia demeaned herself with housewifely fidgetings, when in fact she was exercising her ingenuity. Sylvia made efforts to suppress her worst excesses, but the habit was so ingrained and so sensible that she could not lose it altogether and she resigned herself to cultivating extravagance alongside it, which she mastered very quickly and well.
‘I have had a small touch of rheumatism in my shoulder, a painful nuisance, but no more; and [Valentine] has tended and cured me with such exquisite delicacy and sureness of touch that I look back on it as a really happy experience, as a luxury. Other women may go to the opera. I had rheumatism.’
‘I bethought me that I inhabit my body like a grumbling caretaker in a forsaken house. Fine goings-on here in the old days: such scampers up and down stairs, such singing and dancing. All over now: and the mortality of my body suddenly pierced my heart. [...] '
 She appreciated fine things, good food, good wine, but spent little on herself. Old habits die hard; even in her wealthy old age Sylvia was more likely to put on more and more layers of clothes in the winter than light another fire. A friend of hers wrote that ‘Sylvia, with an air of boasting, sometimes said she liked luxury, by which she often meant no more than clean sheets or a hot water bottle.’ [...] She still prided herself on the ingenuity which could make an old pair of curtains into a tablecloth, or a tablecloth into a dress, or a dress into the appliqués on a cushion cover. A garment of hers survives in which one can almost see her train of thought in composing it: in front of her was a thick old Paisley cloth, in her head the idea of the warm dress it would make. Launching in with scissors and a needle (she never used a pattern and always sewed by hand), she arrived at her goal; a winter dress with panels in unexpected places, superlative darns where there had been holes and an elaboration round the collar which is the essence of afterthought.

'A strange thing is, that we took the miracle almost for granted; heaven was our daily wear, at times, hell, too, but never completely; there was always, even in our worst afflictions and perplexities, a lining of comfort in each other.'
‘I am cultivating a new Vice for my old age,’ she wrote to Joy Chute. ‘I go to bed early – 10.30 or so, eat half an orange, read about the Tractarians and go to sleep. The cats flock to bed with me, & see how much of them can sleep on my face. By compression and involution they manage quite a high quota. There are not enough poems in praise of bed – and rather too many of them are taken up with epithalamiums.’
'Hoisting my misshapen fat clumsy body with constipation and bad toes out of my bath this morning, I thought of past love and pleasure and wished it dead, so that I could escape it.
But all the wings of my spirit, love and beauty and the sea and music and art and all knowledge and enlightenment and sorrow and pleasure and joy ALL came to it via the body I was wishing dead. My body was the hostess. And even now my sight totters to my eyes to see the wind and the sunlight on the sea.'
Ja ta tegi klaasseintega talveaiast endale vannitoa. Ja ma tahan teda tõlkida.
*
Õnnepalust ja Kangrost rääkisin ükskord H.-ga. H ütles, et tema ei taju Õnnepalu juures just mingit erilist kibedust, eks see on lihtsalt selline depressioonis kirjutatud tekst. Aga et Kangro hirmutab teda kui meest. (Ma alustasin "Klaaslast" umbes samal ajal, kui "Inglise aeda" lõpetasin, mitte tal ei tulnud see võrdlus iseenesest pähe.) Vaat siis, kui huvitav. Hakkasin alles nüüd ise mõtlema, et sarnane illusioonitus ja natuke küüniline pilk on ju neis mõlemas, aga töötab minu peal hoopis erinevalt, millest see on? Esiteks muidugi saab Kangrot lugedes naerda, isegi "Klaaslapsega". Ja samas mitte pisendavalt. Selline sardooniline naer tundub üsna imetlusväärse saavutusena, inimolu kõrgem aste. Teiseks on tema tekstides ikka mingi hämmastav reipus, muidugi on kõik tühine ja lõppude lõpuks viljatu pusklemine ja kõik see on alati teadvustatud, aga tahe on sellegipoolest tugev. 
Igatahes saan aru, miks ema Õnnepalu raamatu pooleli jättis. Ta on selline üldiselt päris terve inimene, milleks tal vaja midagi sellist elu segama. Mulle mõjusid need vanameheohked vahepeal lohutavalt, teinekord jälle ärritavalt, sõltuvalt enda meeleolust ilmselt. Kangro mõjus kuidagi... ee, tugevdavalt. Natuke on selles tema raamatute naerus muidugi raudrüüd ka, aga õnneks mitte ainult. Minu meelest. STW elulugu mõjus ergutavalt, kuigi tükk aega käisin ma ka ringi ja mõtlesin, kuidas kõik surevad kohe ära ja kuidas ma siis edasi elan, sest tema suurt leina oli ka väga mõjuvalt kirjeldatud. 
Kui nüüd ühelauseliste paikapanekutega jätkata, siis. Oyeyemi mõjus natuke psühhedeelselt, aga võib-olla poleks pidanud seda alapalaviku ja kurguvalu ja ala-/ülemagamise deliiriumis lugema. Lisaks lõbustas ja lohutas mind väga kogenud tõlkija aps (keegi oli joonistanud märkmikusse "laua"  (table) ja kirjutanud sinna kahe valiku pluss- ja miinuspooli). "Stiiliharjutused" mõjusid ootamatult lõbusalt ja ambitsioonitult (käisin vaatamas ka). Pihelgas mõjus väga hämaralt, vahel see hämarus kujustus millekski mulle mõistetavaks, vahel mitte, mul on temaga vist alati nii. Kolgi luuletustest sain paremini aru ja paremini ka kui tema proosast. Täitsa meeldis ja veenis. Satrapi raamat oli vist esimene graafiline romaan, mida ma olen paberkujul lugenud. Seal oli natuke vähem pildi ja sõna koosmõju naudingut kui ma tavaliselt koomuskitest tunnen, aga nagu alati, kustutavad mõned räige vägivalla kohad kõik ülejäänu ära. See pole kriitika, seda vägivalda ei oleks pidanud välja tsenseerima, selle kujutamine ise ei olnud üldse räige, aga mu psüühika lihtsalt on selline, et muust mäletan vähe. "Nukumeister" mõjus natuke nagu "Esimese päeva" beetaversioon ("Peertikese unenäo" osa) + üht-teist, millest ma vahepeal mõtlesin ja nüüd olen selle mõeldu kuskile kõrvale ära pannud. Et peab osav olema, kui tahad inimese väiksust ja suurust korraga näidata. Lugu tehisintellektist, kes otsustab, et inimkonda elus pidada pole ratsionaalne (kui ma nüüd õigesti aru sain), kummitas kaua ja kõhedalt, seda lugesin miskipärast esimesena, veel talvel, ja siis ei julgenud tükk aega enam kätte võtta. "Oliver" ei töötanud minu jaoks nii terviklikuna, kui mõne arvustaja jaoks kuuldavasti, osa tekste mõjusid, osa mitte nii väga. Kätlin Kaldmaa lapsepõlvejutud olid väga hirmsad. Kui ma neist A.-ga rääkisin, ütles ta, et hakkas mõtlema, mida tema lapsed temast suurena arvavad ja milles teda süüdistavad. Noh, hääle tõstmisel ja tapeedikepiga kolkimisel on siiski vaks vahet. Eks KK jõudis ka kaastunde ja andeksandmiseni. Natuke poolik tunne jäi sest ikka, mainimisi olid ju kuskil ka need seelikuõmblemise ja Islandi-juttude hetked, vahepeal oli ju ka rahulik. Eh, aga mida ma enne just ütlesin, räige vägivald võib vabalt ülejäänu kustutada ja tühjaks teha. Ja see on imetlusväärne, kui keegi neist päranduvatest mustritest välja lipsab. Ja et samast lapsepõlvest saab välja võtta ka sellise raamatu nagu "Halb tüdruk on jumala hea olla". Enne novellikogu lugemist lugesin hulk maad selle kohta, kuidas KK kirjutab (ühest Loomingust loomepäevikut ka veel). Ja tõesti, hästi kirjutab. Tore.
Ma nüüd loen edasi.

12.6.18

kui sa neid, meeletu, naeltega kinni ei löö

No ma proovin ikka meelde tuletada, mida aprillis lugesin, enne kui päris hilja. Vist polnudki muud kui:
Rainer Maria Rilke, "Malte Laurids Brigge ülestähendused"
Stefan Zweig, "Eilne maailm. Eurooplase mälestused"
Kristel Algvere "Merehurmarohi"

Aprilli alustasin tegelikult Õnnepalu "Valede kataloogiga", aga siis heitsin ta kõrvale ja hakkasin Austria kirjanikke lugema, Zweigi ja Rilket. Sest jah, tähelepanelik lugeja, ma käisin ju Viinis. Zweigist sai mingisuguse Viini-tunde kätte küll, kuigi ta on ju selline maailmakodanik ja rändur, et paljukest ta seal pärast täisealiseks saamist enam passis. Aga ülbete gümnaasiuminolkide kultuuriharrastused olid ka omajagu huvitavad lugeda. Ostsin Viinis antikvariaatidest paar Hoffmansthali näidendit, sest mind hakkas huvitama, mis see wunderkind siis kokku kirjutas. Noorepõlvegeniaalsusi, mida Zweig nii ülistavalt kirjeldas, kahjuks ei leidnud. Lugeda pole ka muidugi jõudnud, eesti keelde on teda vähe tõlgitud ja seda ka päris ammu. Aga minu saksa keel, olgem ausad, peab ilmselt veel natuke arenema (loodetavasti iseenesest, onju), enne kui saab Hofmannsthali lugeda.
Zweigi lugedes sai mu (kehv ja nüri) ajalootunnetus jälle mingi sopi natuke valgemaks, umbes nagu Woolfi elulugugi lugedes. Et kuidas sealpool need sõjad ja asjad kõik tundusid. Austria pole minu jaoks vist üldse eriti eristuv entiteet olnud, mingi saksakeelne maa, hea küll, Austria-Ungari impeerium oli neil, ja kõik. Aga kui 30ndad on eesti-keskselt olnud minu jaoks ikka mingi suht helge arbujate aeg, siis Austrias oli (eriti juudil muidugi) ikka paganama jube vaadata kõrvalt Saksamaa natsistumist 30ndatel ja kui tigedalt Hitler just eriti Austriale oma varasemate alanduste eest kätte maksis. Loogiline küll, aga tunnetuslikult polnud seni pärale jõudnud.. Noh, kogu selle sõdadejutu puhul üritan mitte võimalikele  kaasaegsetele paralleelidele mõelda. Kas või sellele mitte, kuidas mõlema maailmasõja eelne suvi olevat eriti ilus olnud. Keegi just arvas, et inimesed on tänapäeval nii hästi ühendatud, et meie-nemad vastandus peaks inimkonna seest ära kaduma, ei saa ju sõtta minna naaberriigiga, kui tead nende juutuubereid ja lauljaid ja ajad foorumis endasugustega juttu. Noh, Zweigi põlvkond arvas vist ka, et inimkond on sellise labasuse nagu sõdimine igaveseks minetanud, elatakse vendluses ja mõistmises, tõlgitakse ja tutvustatakse üksteise rahvastele üksteise surematuid teoseid. Aga siis selgus, et näiteks inglise maainimesed võivad keiser Wilhelmi kinolinal nähes raevust sõlme minna. Ah, vendlus oli ainult kulturnike, nende va isamaatute kosmopoliitide vahel ega ulatunud sealt rahva sügavamatesse kihtidesse. Ses asjas räägib ta endale küll ka vastu, nimelt, nagu ta teisal tunnistab, läksid ka paljud kulturnikud üsna räigelt sõjapropagandaga kaasa (põhiliselt I maailmasõja algul) ja siis oli ka nende vahel vaenu. Ja pärast sõda kirjutab ta jälle liigutatult, kuidas mingis endises vaenlasriigis võõrastemajapidaja teda nii sõbralikult vastu võttis, sest lihtrahvas on ju alati ikka südamlik ja sõbralik oma naabrite vastu ega lähe tobeda sõjavaenuga kaasa. Nojah, nojah. Zweigi mätas on (II maailmasõjani) üks üpris kõrge ja mugav mätas ja eks ta sealt ka pööbli käitumist vaatab ja hindab. Ja mitte iga asi, mida tema taandarenguna näeb, pole seda ilmselt kõigi kihtide jaoks (nt kurdab ta, et reisides pidi üks hetk hakkama mingeid dokumente ajama, passi näitama, kujutage ette! -- aga see oli ühtlasi aeg, kus Euroopas said esimest korda hakata ringi reisima juba pisut laiemad massid).
Stiil on Zweigil (ja/või Jaan Krossil) selline valgepuudlilikult (st võõrsõnarohkelt) pompöösne ja väheke tüütu, aga see mõjus (ilmselt mitte taotluslikult) hoopis natuke lõbustavalt ja kergendavalt kogu selle (taotlusliku) saatuslikkuse maigu kõrval. Senise maailma lõpp, meie kultuuri üllaste saavutuste hukk -- aeg-ajalt oli just parajalt selline paatos, et sõltuvalt meeleolust võis seda lugeda omapoolse irooniaga või tõsiduse ja hirmuvärinaga. Ja noh, ühelt poolt kestis maailm pärast Zweigi surma siiski edasi, ja teisalt, ega sa ei taha kultuuri üllaste saavutuste võimalikule hukule päris tõsiselt mõelda, kui väljas on soe suveilm ja kõik puud õitsevad korraga ja pargid on täis õnnelikke inimesi.
Rilkest rääkis Zweig ka, enam-vähem kui mingist ebamaisest sülfiidist. Siidpaber raamatute ümber, hõljuv jala-ast, niimalbe-niimalbe pilk ja kõne... Igatahes mitte päris inimene. Rilke enda kirjutamises on ikka päris inimest ka, kuigi eks ta on küll kohutavalt õrn. Igasugu eluheidikute kirjeldused olid hirmus liigutavad ja meenutasid Walserit. Mõned naljakohad ka. Igatahes oli mul "Malte Laurids Brigge ülestähendustest" palju kasu. Istusin lennukis, mõtlesin, et "noh, mina olen igatahes surmaks valmis" (ja muidugi naersin selle peale enda üle), ja lugesin õhkutõusmise ajal seda kohta:
See suurepärane hotell on väga vana, juba kuningas Chlodovechi ajal surdi seal mõningates voodites. Praegu surrakse 559-s voodis. Loomulikult nagu vabrikus. Nii tohutu produktsiooni korral ei ole võimalik iga üksikut surma väga hästi teostada, kuid see pole ka oluline. Tähtis on mass. Kes maksaks tänapäeval veel midagi hästi viimistletud surma eest? Mitte keegi. Isegi rikkad, kes võiksid endale seda luksust lubada, hakkavad muutuma hooletuks ja ükskõikseks; soov isikliku surma järele muutub üha haruldasemaks. Veel mõni aeg ja see on sama haruldane kui isiklik elugi. Mu Jumal, kõik on ju olemas. Inimene tuleb, leiab eest täiesti valmis elu, on vaja ainult see selga tõmmata. Tahab ta lahkuda või on ta selleks sunnitud – ei mingit pingutust: „Voilà votre mort, monsieur.“ Surrakse, kuidas parasjagu juhtub; surrakse surma, mis kuulub haiguse juurde, mida põetakse (sest sellest ajast peale, kui kõiki haigusi tuntakse, teatakse ka, et erinevad letaalsed lõpud kuuluvad haiguste, mitte aga inimeste juurde; ja haigel ei ole niiöelda midagi teha).
Sanatooriumides, kus surrakse ju nõnda meelsasti ja nõnda suure tänutundega arstide ja õdede vastu, surrakse ikka üht raviasutuse määratud surmadest, see on teretulnud. Kui aga surrakse kodus, on loomulik, et valitakse paremate ringkondade viisakas surm, mis on juba ühtlasi esmaklassilise matuse alguseks ja millele järgneb terve rida imekauneid kombeid. Nõnda siis seisavad vaesed nende majade ees ja vaatavad oma isu täis. Nende endi surm on muidugi banaalne, ilma igasuguse tseremooniata. Nad on rõõmsad, kui leiavad mingisugusegi, mis enam-vähem sobib. See võib olla ka pisut suurem – kasvamise jagu. Aga kui ta rinna pealt kinni ei ulata või kaela ümbert poob, siis on lugu täbar.
Tiiu Relve tõlge on. See on selline raamat, kuhu tükib iga lehe vahele järjehoidja, et pärast midagi välja kirjutada.
No näiteks veel
Et mu teadvusesse näiteks ka kunagi varem pole jõudnud, kui palju on nägusid. Inimesi on terve hulk, aga veel rohkem on nägusid, sest igaühel on neid mitu. On inimesi, kes kannavad üht nägu aastaid. Muidugi see kulub, määrdub, läheb kortsu, venib välja, nõnda kui nahkkindad, mida on reisil kantud. Need on lihtsad, kokkuhoidlikud inimesed; nad ei vaheta nägu, nad ei lase seda isegi puhastada. See olevat hea küll, väidavad nad, ja kes võiks neile vastupidist tõestada. Nüüd tekib tõepoolest küsimus, et kui neil on mitu nägu, mida nad siis ülejäänutega teevad. Nad hoiavad need alles. Nende lapsed peavad neid kandma. Aga tuleb ka ette, et nende koerad käivad nende näoga väljas. Miks ka mitte? Nägu on nägu.
Teised jälle vahetavad nägusid kohutavalt kiiresti, järjepanu, ja kannavad ära. Neile näib algul, nagu jätkuks neid igavesti, aga vaevalt on nad nelikümmend täis, kui juba ongi viimane käes. Selles on muidugi oma traagika. Nad ei ole harjunud nägusid hoidma, nende viimane on nädalaga läbi, auke täis ja mõnest kohast õhuke nagu paber, ja siis ilmub järk-järgult nähtavale alus, mitte-nägu, ja nad käivad sellega ringi.
*
Praegu, kui nii paljud asjad muutuvad, tahavad nemadki teiseks saada. Nad on juba loobumas iseendast ja peaaegu juba mõtlevadki endast nii, nagu mehed neist isekeskis võiksid rääkida. Neile näib, et nad teevad edusamme. Nad on juba peaaegu veendunud selles, et otsitakse naudinguid, ikka uusi ja ikka suuremaid naudinguid; et elu selles seisnebki, kui ei taheta seda lasta tobedalt kaotsi minna. Nad on juba hakanud ringi vaatama, hakanud otsima; nemad, kelle tugevuseks on alati olnud, et nad lasid end leida.
Ma arvan, et see tuleb sellest, et nad on väsinud. Aastasadu on nad teinud armastuse tööd, on alati mänginud dialoogi mõlemaid osi. Sest mees ainult kordas järele ja tegi sedagi halvasti. Ja tegi neile selgeksõppimise raskeks oma hajameelsuse ja hooletuse ja armukadedusega, mis on samuti omamoodi hooletus. Aga nad pidasid vastu päeval ja ööl ja kasvasid armastuses ja kannatuses. Ja lõputu häda sunnil tulid neist võimsad armastajad, kes meest hüüdes ulatusid temast üle; kes temast välja kasvasid, kui ta enam tagasi ei tulnud, nagu Gaspara Stampa või portugallanna, kes ei loobunud enne, kui nende piinast oli saanud karm, jäine suursugusus, mida enam miski ei peatanud. Me teame neist, nii ühest kui ka teisest, kuna on olemas kirjad, mis otsekui ime läbi on säilinud, või raamatud süüdistavate või kaeblevate luuletustega, või pildid, mis meid vaatavad mõnes galeriis läbi nutu, mis maalikunstnikul õnnestus jäädvustada, kuna ta ei teadnud, mis see on. Aga palju rohkem on olnud neid, lugematul hulgal, kes oma kirjad ära põletasid, ja neid, kellel enam jõudu polnud kirjutada. Vanad naised, kes olid kalestunud, sügaval sisemuses oivaline tuum, mida nad varjasid. Vormitud, paksuks läinud naised, kes läksid paksuks kurnatusest´, kes väliselt lasid end paista meestega sarnastena ja kes sisemuses olid neist täiesti erinevad, seal kus oli teinud tööd nende armastus, pimedas. Sünnitajad, kes enam sünnitada ei jaksanud, ja kui nad lõpuks kaheksandal sünnitusel surid, siis oli nende liigutustes kergus nagu tütarlastel, kes rõõmuga armastust ootasid. Ja nood, kes pidasid vastu märatsejate ja joodikute kõrval, kuna olid leidnud vahendi, kuidas olla iseendas nendest nii kaugel kui üldse võimalik; ja kui nad inimeste hulka tulid, ei suutnud nad seda tagasi hoida ja nad särasid, nagu käiksid nad läbi üksnes õndsatega. Kes oskab seda öelda, kui palju neid oli ja kes nad olid. Otsekui hävitanuks nad juba ette sõnad, millega neid võidaks kirjeldada.

Aga praegu, kui paljud asjad on teiseks saamas, kas ei ole nüüd meie käes kord muutuda. Kas me ei võiks proovida end pisut arendada ja tasapisi enda peale võtta oma osa armastuse tööst, vähehaaval? Meid on säästetud kogu sellest vaevast ja nõnda on see meil libisenud meelelahutuste hulka, nii  nagu mõnikord satub lapse mänguasjade kasti tükk ehtsat pitsi, ja see meeldib talle ja siis enam ei meeldi ja lõpuks vedeleb see seal katkiste ja tükkideks lammutatud asjade hulgas, halvem kui kõik muu. Kergelt saadud naudingud on meid rikkunud nagu kõiki diletante ja me jätame mulje meisterlikkusest. Aga kui põlgaksime ära oma saavutused, kui hakkaksime päris otsast peale õppima armastusetööd, mis on alati meie eest ära tehtud? Mis oleks, kui hakkaksime algajaiks, nüüd, kui paljud asjad on muutumas?
*
Pole tõsi, et tahaksin end nendest eristada, kuna käin ringi paremates riietes, mis algusest peale on minu omad, ja panen rõhku sellele, et kusagil elada.
*

Lehitsege oma päevikuid eestpoolt. Kas te ei leia, et kevade paiku oli alati aeg, mil puhkev aasta tabas teid kui etteheide? Teis oli tahtmine olla rõõmus, ja ometigi, kui astusite välja avarusse, siis tekkis seal õhus mingi võõrastus ja te muutusite edasiminekul ebakindlaks nagu laevalael. Aed alustas; teie aga (see see on), teie tõite kaasa talve ja möödunud aasta; teie jaoks oli see parimal juhul vaid jätkamine. Sellal kui te ootasite, et teie hing hakkaks osalema, tundsite korraga raskust ihuliikmetes ja teie avatud eelaimdusesse tungis midagi haigeksjäämise võimaluse taolist. Te panite selle oma liiga kerge riietuse süüks, võtsite salli ümber ja jooksite alleed mööda kuni lõpuni välja: ja siis seisite peksleva südamega laial ringteel, kindla otsusega olla kõige sellega üks. Aga lind rõkatas ja oli üksi ja salgas teid maha. Ah, kas oleksite pidanud surema siis?

Võib-olla. Võib-olla on see uudis, et me selle üle elame: aasta ja armastuse. Õied ja viljad on küpsed, kui nad maha kukuvad; loomad tunnevad end ja heidavad ühte ja on rahul. Meie aga, kes me oleme Jumala ette võtnud, meie ei saa omadega hakkama, lükkame oma loomuse vajadusi endast eemale, me vajame veel aega. 
Võtke heaks. Ja siis selle Kristel Algvere raamatu lugesin lihtsalt ühel hommikul Tartus läbi. Sobis täpselt ja tegi vaikselt rõõmsaks. Mõtlesin lugedes, et näe, üks rõõmsalt vaikne hääl. Ei ole pretensioonikas, ei karju üle, aga pole selline allasurutult või passiivagressiivselt vaikne. Teab, mis mõtleb. Tore. Ilus vaadata. Sobiks ka vanaemale kinkida (kleeps kaanele raamatupoes). Päris kõik luuletused ei olnud  huvitavad, mõni ei teinud nagu väga midagi. Aga nad võisid seal raamatus väga hästi olla, ei seganud ka. Ja teised jälle olid huvitavad, tegid midagi küll.
[...]
mõtted on nagu väikesed lapsed
kes tahavad, et elu põnev oleks
võiks ju olla mõttelasteaedu
kuhu neid teinekord viia
teiste mõttelastega mängima
päris elust jalust ära
[...]
*

VÕSA JA TOLM

elu on rohimine ja koristamine
vähemalt mõnel inimesel
siis on teistsuguseid inimesi
kelle jaoks elu on võsa ja tolm
oo jaa, võsa ja tolm!

puhusin raamatult tolmu - seda oli
ragistasin kummargil võsas
nagu väle ja erk metsloom
trampisin ülaseid sodiks
astusin kummikutega solgikraavi
ja üks kummik oli korraga vett täis

aga minul nägu naerul
  No tore ju.