perekonnast ja traditsioonist ja pragmatismist

Et siis minu isa ema isa emal Hiiumaal olnud kolm last. Aga meest vat polnud mitte. Anna on selle mamma nimi ja tal oli kaks poega, August ja Peet, ja tütar Astrid. (Peedu tütar Aet oligi siis minu nooreltsurnud vanaema.) Anna elas pika elu ja käis veel minu tädi ja isa lapsehoidjakski. Tädi mäletas, et mamma oli lugenud ükskord ühte raamatut ja selle vihaga kohe lausa pliita alla visanud. Nüüd oli ta ise kah seda raamatut lugenud (teist eksemplari muidugi), see on Hermann Sergo "Põgenikelaev" ja seal on selline tegelane nagu Loviisa. Tema olla olnud ainuke tütar, talu pärija ja väga ilus, aga hapra kehaehitusega. Sellepärast keegi teda naiseks ei tahtnud, sest naine = ikkagi tööloom, mitte mingi nipsasi. Vaadati ikka jämeda kondi ja tugeva säärega näitsikuid, eks ole, nagu me kõik push-up-sukalõigetest teame. Vanemad juba mures, et jääbki Loviisake vanatüdrukuks. Aga olla seal olnud ka teises peres kolm venda, pilli- ja möllumeest, kellel tuli ühel hetkel märjukesest kitsas kätte, mõtlesid kavala plaani välja, kuidas saada väärt kraami Loviisa isalt, kes ajas puskarit. Nemad siis leidsid, et tuleb hakata tütrega plaani pidama, küll üks, küll teine, küll kolmas, küll siis vanamees ka kraanid lahti keerab. Pidasidki muudkui plaani, naiseks Loviisat küll keegi ei võtnud, aga sündis laps, ja siis teine, ja kolmaski; üks kangesti, oh hämmastust, ühe venna, teine teise ja kolmas kolmanda nägu. Raamatus oli neid kaks tütart ja poeg. Aga ega Loviisa vanemad ei pahandanudki väga, et temast lastega tüdruk sai. Märksa hullem ju, kui lapselapsi poleks üldse tulnud. Majandusüksus vajas töökäsi ja Loviisa pesitseski seal rõõmsalt edasi.
Tädi arvab, et selle Loviisa-loo peale Anna nii koledasti vihastaski, ja et eks seal siis oli mingi tõetera sees.

***


"Emps, õu, mul on habe! Seitse, kaheksa..."
"Mitmest karvast algab habe? Milline filosoofiline küsimus."
"...üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, KOLMTEIST karva!"

kohustuslik kirjandus ja ajalootunnetus

õde: nii vanal ajal oli ka sarkasm vä?
mina: mis, oled üllatunud?
õde: see on mingi kiviaeg ju!

["Jane Eyre"]

väike feministlik saaga

päev 1
ema: kaks aastat pole aknaid pesnud.
ema lohistab džunglimõõtu taimed aknalaudadelt vannituppa, peseb neid, peseb ühe akna seestpoolt ära. mina pesen oma akent seestpoolt (mul on ainus vana topeltaken korteris, nii et sealt vahelt on vastik pesta ja pärast on käsivars sinikaid täis, seega jätan keerulised kohad lihtsalt nii, nagu nad on, pealegi pole niikuinii aru saada, kas on pestud või ei, sest pesuvahend jätab hallid triibud. siis pesen kaks ülejäänud elutoa akent seestpoolt. (ema toimetab sel ajal ühte teksti, mis pidi samaks õhtuks valmis saama.)

päev 2
ema: peaks vist need kuramuse aknad väljast ka ära pesema.
isa toob redeli.
ema kõõlub akna taga. see ei ole mingi naljaasi, meil on kõrged aknad.
ema: no vaata nüüd, see teeb asja ainult hullemaks!
mina: ma olen kuulnud, et äädikaga on hea pesta. ma olen isegi kaks korda pannud purki apelsinikoortele äädika peale, et nii hirmsasti ei haiseks, kui pesta... aga no see pidi kaks nädalat seisma ja siis mul läks meelest ära ja polnud aega ja kahe kuu pärast ma vaatasin ja need kaaned olid kuidagi kinni kleepunud... nii et tegelikult ma pole Tartus kõik need neli aastat kunagi aknaid pesnud.
ema nühib. 
ema nühib.
ema nühib.
ema: täiesti mõttetu. aknapesu on saatanast!

päev 3
ema tuleb poest, kaenlas hiiglaslik rohelise varrega aknapesuhari. naeran ohjeldamatult.
õde: misasja sa naerad?
mina: tsiteerin meie austusväärset lapsevanemat: AKNAPESU ON SAATANAST!!!
ema: ma mõtlesin, et proovin ühe korra veel, ostan kõige kallima harja, mida poes müüakse, kui see ka ei tööta, siis ma ei pese enam kunagi aknaid.
...
pärastlõunal.
mina: ma kuulsin nagu mingit kolinat, mõtlesin, et sa läksid magamistoa akent pesema.
ema: ma siin mõtlesin jah, et peaks minema... aga kuule! (vaatab aknast välja) vihma sajab! nii ei saa ju akent pesta!
mina: ei saa jah! jess!
ema: jess!

päev 4
ema peseb akent.
ema: kurat, ma ei pese enam kunagi ühtegi akent!

päev 5
ärkan kolina, trampimise ja vandumise peale. lähen kööki. ema seisab laua peal... ja peseb akent (meil neid jätkub, jah).
ema: ma just defineerisin aknapesu. see on ühtlaselt jaotunud mustuse jaotamine ebaühtlastesse triipudesse.
mina: noh, see on ju täpselt negentroopilise töö definitsioon.
ema: ma viskasin selle konnapesuvahendi (Froschi pesuvahend) minema, see tegi asja ainult hullemaks. tegin soodalahuse.
mina: jaah? kas sooda triipe ei jäta?
ema: jätab, aga vähemalt neid triipe saab maha nühkida, konna oma kivistus kohe.
...
ema (kõõlub akna taga redelil): ja ma ei saa aru, mis selle teleskoopvarre mõte on, mul võib ju olla kolmemeetrise varrega hari, aga pesuvahendi pihustamiseks ma pean ikka redeli otsa ronima.
mina: äkki peentel inimestel on teleskooppesuvahendipihustajad ka?
ema: nojah, äkki tõesti.
...
ema: aaaarrrrhhh!!! no vaata, kas see paistab seest sama kriimuline kui väljast?
mina: eee.... eeei? ma ikka näen, kumb pool on pestud ja kumb mitte.
ema: kurat! ma ei pese enam kunagi aknaid!!!
mina: minu arust sa oled seda juba kolm päeva rääkinud. aga no eks ma tuletan sulle järgmine kord meelde.
ema: ma ei saa midagi teha, Kolde-vanaema vaim elab minus. kui ta seitsmekümneaastane oli, siis ta pesi veel ise aknaid, teisel korrusel väljastpoolt ka. kui ta juba kaheksakümmend oli, siis mina pesin ja tal oli sihuke pikk kepp, millega ta toksis sealt, kust ma pidin veel nühkima.
...
(ema ronib alla, aken on... enam-vähem puhas. no vähemalt pestud. plaksutan.)
mina: ma aplodeerin su hullumeelsusele. kuigi võib-olla ei peaks innustama... maniakki...
ema: jah, mine tea, mis veel ette võtab...
mina: ... hakkab... uksi pesema...?