9.5.16

Päeva küsimus:

kas Alver teadis, kuidas sapiõunad maitsevad?
 - Noh, ta oli ju maalaps, täitsa võimalik...
 - Ei no tema oli kindlasti siuke, kes oleks tinti maitsnud.

Esmaspäev (29. veebruar 1932)

kuidas raamat üle elada

Viimasel ajal läheb lugemine justkui aina rohkem kahte lehte:
ühel pool tekstid, millele ma keskenduda ei suuda, nii et loen ühte ja sama lauset uuesti ja uuesti;
teisel pool need, mis mind niimoodi erutavad, et süda hakkab liiga kiiresti lööma, hingetõmbed muutuvad lühikeseks ja pinnapealseks ja ma ei saa edasi lugeda, vaid panen raamatu maha ja jõllitan kaugusesse;
osa teeb muidugi mõlemat (Musil näiteks).
Vanasti ma pigem kugistasin raamatuid, uputasin end kiire sukeldumisega sügavale sinna sisse ja siis tulin sama kiiresti pinnale, enamasti mingeid tuukrihaigusi kannatamata (v.a "Jane Eyre'i" puhul, mis oli võib-olla lihtsalt liiga paks ühe hommiku jaoks), et järgmisesse hüpata. Nüüd on sedasorti lugemist väheks jäänud, ehk ainult lasteraamatutega õnnestubki, mõne muuga veel ka, aga enam ei saa justkui nii sügavale.
Meelde ei jää nagu ka enam midagi. Jäävad mingid hägused muljed. Ainsad, mis jäävad teravalt, on mingid kujuteldamatu valu kohad. Nende ümber jääb meel keerutama, silmi kissitama, püüdma siiski ette kujutada, kartma, et see õnnestub, kartma, et ma saan kunagi päriselt teada, mis tunne see on, võbisema süü- ja õudusesegusest kergendusest, et ma veel ei tea, imestama, miks mind veel säästetud on. Need kustutavad kõik ülejäänu ära. Need ei pea olema mingid võikad ja detailsed kirjeldused (ehkki need teevad ka nii). Mida vihjelisem, seda jubedamgi, seda suurem lõks. Nii et ma ei mäleta neist tekstidest midagi muud kui neid kohti, ma ei oska neist tekstidest tervikuna midagi arvata, need ei jäta mulle mingit muljet väljaspool seda lugemistraumat. Näiteks sellised tekstid nagu Kalda "Jumalate aritmeetika", Pihelgase ja Kaldmaa kirjad"Kolmeteistkümnes kirjas" (ja mitu teist kirja sealt veel, kuigi nende peale ma ei mõtle enam nii palju), Lepiku kiri, kus mainitakse tuttavat, kellel "jalad ikka valutavad, sellest ajast saati" (koos Sirbi artikliga, kus on kritiseeritud, et teadmatumale lugejale pole seletatud, miks teatud ajast saati teatud inimestel jalad valutasid, aga pole sealgi seletatud), Piret Järvekülje mälestused (mis asju mu vanaemal küll riiulis on) "Korallid Emajões", "Pühapäevalaps", ja mingi raamat (krimka?), mille pealkirja ega autorit ma ei mäleta, kus kellelgi maksa muditi.
Nii et raamatutega tuleb olla ettevaatlik.
Või lugeda tuimestusega (?)