29.10.17

mineviku eluasemed on meis surematud

Vanatädi M: Ma nägin su raamatut! Nimi kõik sees ja! Varem ma ei vaadanud kunagi, kes tõlkis, lugesin niisama.
Vanaema A: Mul on veel tõlkijatest tuttavaid, nii et ma vaatan juba ammu ikka tõlkija nime ka. Näiteks Henn Saari on tõlkinud selle "Toledo juuditari". Aga see on küll niimoodi imelikult tõlgitud, vist siis tema omaaegse keele järgi tõlkis...
Ema: Aga kas see originaal pole ka selline... minu "Toledo juuditar" on küll nõukaaegne, siis polnud ju nii vanapärane keel. Ta pidi ikka meelega nii tegema.
Vanaema A: Noo ma ei tea. Aga kui me Toledos reisil käisime, siis meie grupis oli üks väga vana juudi naine. Eestist ka. Ja tema rääkis, et kui ta laps oli, siis tema vanaemal oli sahtlis üks võti. Ja kui nad, lapsed, küsisid, mis võti see on, siis vanaema ütles, et: see on meie Toledo kodu võti.