25.10.20

Näpunäiteid iseendale

Veebruaris kirjutasin meelespidamiseks sellise asja, aga ei suutnud seda vist lõpetada või tundus, et läks liiga heietamiseks vms. Aga keda huvitab. Nüüd on mul jälle vaja arvestusi teha ja vaatame, äkki oskan seekord targem olla.

Nagu Willoughby "Mary Poppinsis" oli pärinud mõlemalt esivanemate tõult just halvema poole, on ka minul õnnestunud kuidagi protestantlikust töökultuurist ja oma isiklikust laisast/heitlikust loomusest (olgu kummagi pärilikkusega, kuidas on) kokku panna just halvemad pooled: töö tundub ilgelt oluline ja ainus eluõigustus jne, aga samas seda tööd päriselt teha justkui ei oska/viitsi/suuda. Nii et viibin enamiku ajast lihtsalt mingis süüseguses ähmases olekus, midagi justkui ei tee, aga ei puhka ega rõõmutse ka.
Lapsena olin ma vähemalt mingi ajani vaat et totruseni kohusetundlik. Ja mis on minust nüüd saanud... Noh, võib-olla on asi lihtsalt selles, et koolilapsena olid ülesanded mulle tavaliselt enam-vähem jõukohased ja ma tegin nad ära isegi siis, kui nad olid tüütud ja neelasid aega. Täiskasvanutööd, pikemad projektid, ei tekita iseenesest sellist mõnusat ärategemistunnet, küll aga tekitavad hirmu, jõuetust ja eskapismi, nii et.

Vahepeal oli kuum eneseabi-/psühholoogia-/pedagoogikateema selline termin nagu grit (visadus? või midagi sellist?). Vat sellega on kehvasti jah. Visa inimene pingutab selle nimel, mida ta tahab, tagasilöökidest ei heitu, tema karastun'd käsi miski ei väärata saa jne. Esiteks ei ole ma üldse pingutamises kuigi hea ja teiseks on mul kuidagi raske sellesse uskuda, mida ma tahan. Sest noh, miks just see paljudest võimalikest tahtmistest/eesmärkidest/ootustest, ja üldsegi, suures plaanis, igaviku palge ees on see ju täielik vanitas - aga see on, ma kahtlustan, pigem tagantjärele-filosoofia, ja olulisem heitumisfaktor on hirm, et ma näen küll suure vaeva ja matan millessegi tohutult aega, aga tulemus on ikka käkk. Nii et parem mitte üldse proovida, eksju!
Noh, esiteks on asju, mille puhul on olulisem neid teha kui ideaalselt teha - näiteks oma füüsilise kerega mingitegi liigutuste tegemine (endiselt keeruline valdkond minu jaoks). See mõte ei tule väga loomulikult.
Ja räägitakse, et kui tahad kasvatada edukat last, siis tuleb teda kiita pingutamise, mitte andekuse eest. Growth mindset jnejne - ja minul on kahtlemata üsna jäigad arusaamad sellest, mida ma võin teha või pean tegema, et vastata enda arusaamale sellest, milline ma olema peaksin ("mitte loll", näiteks), ja missugune ma olen, kui ma neile ootustele ei vasta (loll ja paha, loomulikult). Õieti ikkagi selline essentsialistlik suhtumine (iseendasse), kui ma teadlikult sellele vastu ei vaidle.
Mul on tunne, nagu alles viimase raamatuga oleksingi tööd tegema õppinud. Kas seda nüüd just professionaalsuseks nimetada, aga seni on kõik kuidagi väga pilla-palla toimunud. Seekord avastasin ("avastasin"! noh, väike samm inimkonna jaoks, suur samm minu väikese isiku jaoks...) ühel hetkel, et kui ma ikka tahan tähtajaks valmis saada, siis tuleb metoodiliselt tükk tüki haaval ette võtta, mitte oodata, et oleks sobiv hetk või meeleolu või pea selge (sest seda viimast ei juhtugi ju peaaegu kunagi).

* Mitte-päris-ülikeerulise teksti (aga iga tekst osutub alati keerulisemaks, kui arvad!) puhul võiks arvestada, et tõlgid u 3 (hädaolukorras 4-10) tinglehekülge päevas (aga üle 6 on juba maniakaalne ja lõpeb üsna kiiresti mingit laadi kokkujooksmisega) - aga seda siis, kui asi on juba käima tõmmatud, st alguses läheb sisse elamiseks, stiili/meeleolu/tooni/hääle leidmiseks, mõistestiku sissetöötamiseks hoopis teises mahus aega. Aga võib-olla on aritmeetiliseks keskmiseks 3 lk/päevas ikkagi üsna normaalne saavutada.
* Ära arvesta, et tõlgid IGA PÄEV. Ei ole masin, ei ole. Arvesta 4-5 (hädaolukorras muidugi 8) päeva nädalas. (Teised tööd on ka ja tegelikult peab olema ka mõni puhke-.. ee.. ametlikutöövaba-päev, et elu päris käest ära ei läheks. Ja tegelikult ka mõni päris puhkepäev.)
* Kui jõulud jäävad tööaja sisse, arva heaga vähemalt 10 päeva summale juurde. Kui olulise inimese sünnipäev, siis nt 2 kuni 5.
* Enesetoimetamisvooruks võib äkki arvestada nt 10 Wordi-lehekülge päevas. Kui tegemist on hea tekstiga, mis motiveerib ka veits pingutama, siis võiks neid enesetoimetamisvoore äkki mitu olla.
* Suvel ei ole võimalik ülalkirjeldatud graafikut järgida, võimalusel oleks parem suve alates jaanipäevast kuni augusti lõpuni üldse mitte tõlkeaja sisse arvestada, aga, hahhahahahahhaa...
* Ära eelda, et sa oled igal ajal, igas seisundis ja asendis võimeline tõlkima. Ma ei suuda kirjeldada, kui keeruline on seda õpetussõna järgida. Õpi seda ära tundma, kui tõlkimissuutlikkust ei ole, ja ära sunni end lihtsalt ekraani jõllitama, tee parem midagi muud. Peab muidugi oskama ka end alustuseks mehaaniliselt tööle sundida (istu maha, tee see issandast neetud fail lahti, veena end tõlkima no see üks sõna emme eest, üks sõna issi eest, üks sõna tädi Maie eest), aga kui keskendumisvõime ikka enam ei tööta ja kogu aeg hakkab trükkides g asemel d tulema või vastupidi (mul on selline sümptom), siis ei ole midagi teha. See on okei, kui tühja kõhuga ei suuda keskenduda. See on ka okei, kui liiga täis kõhuga ei suuda. Või kui halvasti magasid või pea valutab või kui mingi teine asi on tegelikult olulisem või kui miski muu segab. Kuidagi ootamatult raske on seda seletada: kui miski tõesti segab, siis see tähendab, et miski ikka segab. Ei peagi saama kõigest üle olla. Kõrvalda asi, mis segab, või tee midagi muud. Lihtsalt arvesta tööd planeerides ja tähtaega seades sellega, et elu ongi segavaid asju täis.
Aga ei ole muidugi väga lihtne aru saada, millal sa põikled liiga keerulise pusa lahendamise eest kõrvale ja millal päriselt miski segab. Noh, areneme.

SINA EI OLE TÕLKIMISEKS MAA PEALE PANDUD MASIN, kelle elu õigustab ainult see, et kui ta pidevalt ei tõlgi, siis vähemalt mitte midagi meeldivat ta mittetõlkimiseajaga ka ei tee. Kuidas seda keerulist mõtet nüüd väljendadagi... Sina oled inimene, kelle elus on palju asju ja üks asi on tõlkimine. Ee... keeruline mõte, nagu ma ütlesin.

14.10.20

veel infot minu külmkapist teile, kallid lugejad

 Umbes kümneaastaselt lugesin anekdooti mingi sellise puändiga nagu "no sool on seal makaronide kõrval topsis, mille peal on kirjas KAKAO, kuidas sa siis üles ei leia!". Kalju Kruusal on luuletus dadaist-emast, kellel on pärnaõied topsis kirjaga "piparmünt" ja piparmünt topsis kirjaga "nurmenukk" jne (või mõnes teises järjekorras, või ehk olid pärnaõied need, mis olid topsis kirjaga "pärnaõied"?), mul aga oli täna selline vestlus:

"Mis selles Instrumentariumi kotis on?"

"Ungari pekk!"

8.10.20

haju

 mina külmkapi ust avades: mhh, kes jättis tule põlema?