Vanaisa helistas ja ütles, et tema isa, kes raamatuid armastas ja ka vanaisa raamatuid armastama õpetas, oleks kindlasti uhke, et tema lapselapsed ja lapselapselaps on... noh, humanitaarid. „Mina näitasin talle oma raamatuid küll ka, aga need olid füüsikaraamatud, need polnud ikka päris see.“

Mulle jõuab alles ajapikku kohale, kui ilus see on.

Vähemalt keegi on, kes ei mõtle, et ma oleks ju võinud oma eluga midagi targemat peale hakata, eks ole. See võtab ausalt öeldes hinge kinni. Ja mul hakkab piinlik, et ma oma... töösse (kuigi kas see on just seda nime väärt) nii.. kuidagi.. üleolevalt, peaaegu lausa põlglikult suhtun. Mina saan endale lubada ilukirjanduse tõlkimist. Miks peab olema selline neetud kaitserefleks, et jajaa, ma tean ise ka, et see on kõik mõttetu (ja) pask (see on termin, termin, intertekstuaalne), ühiskondlikult kasutu töö. Ach. Mis väärtused! Sihukese õõnestamisega ei saa mitte kuristikest sillad, vaid sildadest kuristikud.

Tahaks osata paremini armastada, seda ma jõuluööl proovisin paluda, kui olin juba kord kirikus ja puha, ja ega muud vist polegi mõtet paluda. Rahu maa peal inimestest hea meel.

Tartu-Jõgeva: katkend

- Teate, mul on mölapidamatus. Kannatage välja. Ainult Jõgevani. Ma olen täheldanud, et mul on niisugused nipernaadilikud kalduvused. Teate seda lugu?
- Nojah, aga mulle eriti ei meeldinud, kuidas ta kõik need tüdrukud ära lollitas ja maha jättis.
- Teie vaatate seda asja väga õigest vaatenurgast! Seal filmis, seal ongi natuke vale kalde alt seda asja... noh, selline inimene ju... tema tahtis näidata oma võimu, tahtis näha, kuidas tema oma vaimuga, oma lugudega paneb teised inimesed tegutsema, nii et... Mul on niisugused nipernaadilikud kalduvused küll, aga iseloom mul ei ole nii halb, ma arvan. Loodan.
Minu nimi on muide [X], teate, miks ma teie eesnime küsin? Mu vanemad olid sordiaretajad, ma saan teile võib-olla öelda, mis sort teie nimega on.
- Mirjam
- Oi, Mirjam on liiga moodne nimi! Vaat kui teil on mõni sõber või tuttav Pireti nimega, siis temal on vedanud! Piret on kartuli-, ploomi- ja veel kirsisort ka! Kartul on Jõgeval aretatud, ploom ja kirss seal Polli katseaiandis. Aga see Kristiina Ehin, tema mulle väga meeldib, ta kohe oskab niimoodi väga õigesti olla ja kirjutada! Tal on muidugi päritolu ka selline... kirjanduslik. Mulle kõige rohkem meeldis "Paleontoloogi päevaraamat", see kohe on niimoodi kirjutatud, no et ma kohe tunnen ära! Ja kuidagi nii naiselikult. No igatahes üks kirsisort on Kristiina. Ja ma sain siis teada, et temal on sünnipäev [XX.XX] ja siis läksin ja viisin talle selle sordi istiku sinna kohe väravasse, ütlesin, et tere, mina olen [X] ja... nad olid nii kenad, ema tal on ju ka luuletaja, kutsusid mind sööma, rääkisime, pärast nad nii kenasti vabandasid, et ei saa rohkem suhelda, peavad saatma oma Seppa kuskile kontserdile pilli mängima ja et vanaema pidi lapselapsega kalale minema ja...
Vabandust, mul on mölapidamatus, kannatage välja. Kuni Jõgevani, siis saate oma asju edasi teha. Noh, teate, ma mõtlen endast kui nähtusest. Inimene olen ma ka, ja mees, aga mulle meeldib mõelda, et ma olen selline nähtus. Võib-olla naljakas öelda niimoodi, aga...
Teate, ärge sellest novembrist - - - detsembrist, praegu on detsember, eks -- ärge sellest detsembrist  väga halvasti mõelge. See ei pea olema elu parim detsember, aga... aasta lõpus teile juhtub midagi, mida te olete oodanud. Ja teil on praegu palju tööd, on mul õigus? Jah? No vot. Aga vaadake ainult, et te iseendale väga võlgu ei jää. See jääb muidu kripeldama. Ärge iseendale võlgu jääge.
Kuulge jah, mul on mölapidamatus, andke andeks. Ma olen natuke võtnud ka. Mitte purjus! Aga natuke võtnud.
[...]
Noh, nüüd ma vabastan, kuidas see oli, vabastan end teie seltskonnast, väga meeldiv oli! [X] lahkub liikuvalt rongilt.

also: jutustus Eesti metsaeugeenikast, ideaalkuuskedest-mändidest ja lugu Muhkel Kinnusega äravahetamiseni sarnasest, superkangelase keepi kandvast ikoonist Läti mahajäetud kaevanduslinna toidupoest ümberehitatud õigeusu kirikus - ??? mul on tunne, et nägin und.

üürike

[leidsin pööningult salapärase tolmunud käsikirja jne]

5. august

„meil tuleb saada säravaks valgeks. meil tuleb saada puhta lume uneks.“

tahaks osata oma hinge ihuda selliseks nagu kevadejää, selliseks nagu pleekinud linnuluu mere ääres. kõik üleliigse ära. ihuda. jjjihhhhhuda. mis ei tähenda... ihutustamist, ihu maha ihumist. ihu tuleks ka ihuda selleni, kuidas käsi on põlvel ja selg ja nägu on õhu sees labaselt ja mõttetult nagu kivid. hea küll, liiguvad ja tunnevad, aga olemine on nagu kividel. ja hinge olemine nagu kivil. mis on enda jaoks kerge ja seal, kus ta peab olema. kivi on enda jaoks kerge.

vahel mõtlen, et kui juba elust ära pöörata, siis peaks ju täielikult transtsendeeruma. mulle ei meeldi vireleda. asju halvasti teha. kuskilt elu serva pealt igatsevalt-kadetsevalt sisse vaadata. kui ei oska elada, siis ei oska. mitte et ma arvaks, et selline äraolev olek on õigem viis elada kui elu elamine (lause selge kui seebivesi, ah). mitte nagu seal Annuse artiklis Saadist. ei ole see surma poole olemine parem või õilsam midagi. mitte et ma saaks praegu otsustada, et hakkan elama. hakkan eeskujulikuks kodanikuks, võtan, nagu laulusalmis, laa-ap-see ja laps see võtab hoidja ja siis sulase ja siis me peame talu ja naeratame läbi õunapuuõite või mida veel. kahju-kahju, armas eesti riik, jään sulle sama ebaväärtuslikuks kodanikuks edasi. raha ka ei teeni, oleks siis, et maksaksin vähemalt palju makse laste saamise asemel. aga mis seal ikka, vähemalt on selgelt välja öeldud, et (pikemas perspektiivis või üldiselt) rohkem makse sisse toovad kodanikud on riigile väärtuslikumad ja kena on. pankur väärtuslikum kui õpetaja, itimees väärtuslikum kui puusepp. bussijuht ilmsel(gel)t väärtuslikum kui luuletaja. kes oleks veel vähem väärtuslik kui luuletaja? õige, ebaproduktiivne ilukirjanduse tõlkija võib vist pretendeerida küll.

lugesin midagi Oxfordi geograafia kohta otsides mingist kohalikust kollasepoolsest uudisteväljaandest, et üle linna tuntud ekstsentrik Botley Bag Lady on surnud. kellel olevat olnud matemaatika doktorikraad vms. elas ajalehtedega vooderdatud onnis ja sõi prügikastist, kelleltki midagi vastu ei võtnud. oli kuuldavasti selline rõõmus helge olevus, noh, korralik jurõdivõi niisiis. ei tundu, et ta oleks küll väga segast ullikesejuttu ajanud, lihtsalt eluviis oli ebakonventsionaalne. „Vendade Karamazovite“ lugemisest saadik mõtlen selle hullukese peale, oli vist seal? või oli „Idioodis“? no üks jurõdivõi, jajah, õndsake on „Idioodis“ kindlasti, eks ole. aga oli ka üks naine. Elizaveta vist. mõtlen sestsaadik tema peale ja sellele, miks mina ei tunne, et oleks võimalik sellist elu elada. liiga palju sidemeid eluga vist. ei taha kurvastada või häbi teha või.

ei tea, miks see ikka üldsusele nii jube tundub, kui keegi kuskilt surnuna leitakse, tükk aega hiljem. mis see talle enam teeb, kui palju ta haiseb või laguneb. teistele on jah ebameeldiv, kui on halvasti ventileeritud ja biolagunemiseks sobimatu koht nagu linnakorter. aga ikka on mingi mõte, et „ei tahaks, et naabrid peaksid ukse maha murdma“. no neile jah seda ei tahaks. peaks siis lihtsalt parajal ajal valmistuma, kolima kompostihunnikule lähemale, höh höh.

aga kas keegi suudab tegelikult oma hinge sädemete kiljumiseni lihvida. ja kas mina, mugavuselotakas, peaksin kunagi suutmiseni jõudma. no ma ei tea, mul on ju kõik nii hooti. hooti tundub isegi, nagu oskaksin või võiksin osata elada. hahaa. hooti tundub, nagu oskaksin või võiksin osata suremata elule surra. hahaa. eks need on pingetsükli erinevad osad. mõlemad pigem helged ja teisi, vähem helgeid on ka. sõltuvalt välis- ja sisepinge kokku- või lahkulangevustest vist. see praegune jurõdivõi-igatsuse hetk on välis- ja sisepinge nullfaasi kokkulangemine. ülekeeratud keel vedeleb lõdvalt maas, miski ei vibreeri. ja väljastpoolt ei sunni ka väga miski.

reigi pastoraadi lagedad helehallid värvimata seinad ja tühjad toad ja valged valged aknad. selline võiks olla selle elamiseta elu ruum.

oma tähelepanu ei tohiks kõrvale juhtida. ja oo, kuidas kisub kõrvale.

(kuigi võib-olla see asi seal kõrval on elu?)

aga ma ei mõtle seda, et ei tohiks kõrvale vaadata – et ei tohiks pilku ära pöörata hirmsalt.

mis sellest hirmsast ainiti jõllitada. ta ei ole ainus asi, mis on. pilku ei tohi selle eest peita, seda ei tohi pilgu eest peita. aga see ei ole ainus asi, mis on. ilus ja hea on ka ja pilku tuleb, õhh, avardada, nii et mõlemad paistaks ja neid poleks tarvis koondsummaks liita ja lahutada. ja võib-olla tuleb pilku ka pikendada, nii et hävimine poleks enam hävimine ja poleks enam nii kurb. ja miski poleks siis tähtis. see tundub valus, aga siis vist enam poleks valus? ei tohiks olla. mis tundub – ikkagi valus.

aga siis olekski nii, et poleks õnne, vaid rahu. ma ei saanud kunagi aru, kas see pidi Meistrile ja Margaritale karistus olema või. sõltub vist sellest, kas suudad ette kujutada igavesti püsivat muutumatut õnne. kui suudad, siis muidugi oleks karistus sellest ilma jätta. aga rahus poleks see tähtis.

pilved on nüüd hallid nagu pastoraadi seinad. õhk on hall. vist tuleb vihma.

tuligi.

6. august

täna käisime Emmaste surnuaial Leppe/Juhani endise pererahva haudu otsimas. Heini (Heinrich) ja Aliine. naine suri 22 aastat hiljem kui mees. mõtlesin Valentine’i ja Sylvia peale ja kuidas me tavaliselt vanade, vanemate inimeste leinast mõtleme. võib-olla pigem kui millestki praktilisest või siis väsinud igatsusest kokku saada. tohutust august soojas koduses harjumuses. aga seda, et pealt seitsmekümnene võiks nii kirglikult, nagu noore armastusega leinata (nagu STW), automaatselt kuidagi ei kujutle.

nojah, mõtlesin siis neist ja tundsin (surnuaialt lahkumise kohta ebatavalisel kombel), et jah, muidugi tuleb õnnele öelda jah, muidugi tuleb otsustada õnnelik olla ja armastada neid, keda on antud armastada, nii kõvasti ja hellasti kui võimalik. ja et õnnelik olla on võimalik ja et see ongi natuke ka otsuse asi. ja et on võimalik elada ja olla õnnelik ja pidada meeles, et tuleb saada puhta lume uneks ja ollagi kogu aeg see ka. sellele nii lähedal, kui võimalik. kõndida tavalises elus, palvetest rada järel. noh, Fanny de Siversil olid need palved. ja „kus kõnnid iganes, häid palveid loe“. aga võivad vast olla palved või laulud või muud sellised mäletamise, meelespidamise asjad. meeleharjutused. teadlikkuse harjutused. mis iganes. laulud. ikkagi lihtsalt helgelt läbi elu minna. ja vahel on see võimalik. lihtsalt mulle tundub, et vahel on see nii kuradima võimatu. kõik tundub lihtne, kui sul parajasti selleks jõudu on. ja teinekord ei saa aru, kuidas miski üldse kunagi kellegi jaoks on lihtne olnud või olla võib. teinekord on ainult see halb ja tume tahtmine ära kaduda ja kõik võivad oma palvete ja lauludega põrgusse kerida, „muide, olen ise valmis kaasa vajuma“ (kaasa kerima), või kuidas see oligi.

ja see on vist seotud selle labase valgustushetkega, mis sõnastas end nii, et (tahte)jõuga ei jaksa helge püsida. ja et helgena peab püsima. ja et see on (iga kord punastan sellele sõnale mõeldeski) hingejõud, mida peab olema, ja et seda saab ilust. et niimoodi ikkagi päästabki ilu põhimõtteliselt maailma. ju.

aga kuidas teha nii, et kogu aeg jaksaks ja kogu aeg mäletaks, mida teha, kui ei jaksa. ohh.

kõhe

During those five years I appeared, on the face of it, a competent enough member of some community or another, a signer of contracts and Air Travel cards, a citizen: [...].

I was responsible. I recognized my name when I saw it. Once in a while I even answered letters addressed to me, not exactly upon receipt but eventually, particularly if the letters had come from strangers. “During my absence from the country these past eighteen months,” such replies would begin.

This was an adequate enough performance, as improvisations go. The only problem was that my entire education, everything I had ever been told or had told myself, insisted that the production was never meant to be improvised: I was supposed to have a script, and had mislaid it. I was supposed to hear cues, and no longer did. I was meant to know the plot, but all I knew was what I saw: flash pictures in variable sequence, images with no “meaning” beyond their temporary arrangement, not a movie but a cutting-room experience.

Joan Didion, "The White Album"

aga täna kummitab hommikust peale:

Nõnda hüüdis mu tuju, ja juba
ise ahju kargasid puud,
ise aknaid avardas tuba,
ise pühkis end lubjane luud!

... võib-olla maaliline, aga must

vanaisa: jaa, kui me O.A.-ga seal telgis elasime...
Ü-R: sa ütled jah alati, et elasite seal..
koos: õnnes ja mustuses!
vanaisa: jah, meil oli selline termin ka, paisksalvestus. see oli päris termin ka, mingi informaatika termin, aga meie nimetasime niimoodi seda, kui... viskad lihtsalt telgiuksest kõik sisse, siis on paisksalvestus.
Ü-R: ja kui te käisite taludes süüa ostmas, saadeti alati sind rääkima, et sina jätad usaldusväärse mulje...
vanaisa: just, kui taludesse läksime, siis minu ülesanne oli usaldust äratada ja O.A. ülesanne oli tegutseda!

[selline elu käis purjetamislaagrites 70ndate suvedel]

aga mina mõtlen siin biskviidilt kõrbekihti maha kaapides, et mingis vanuses on vist isegi vanematele argumenti "jah, see on küll täielik käkk, aga ma tegin selle ISE!!!" imelik esitada. ja kas see vanus on juba käes.

27

Mina: appi, ma ei saa varsti enam bussipileti pealt noorte soodustust!
Vend: hakka nende maakonnaliinidega käima, need on ju tasuta.
Mina: Jajaa, Tartust Elva, Elvast Põlva, Põlvast... Issand, see on ju tänapäeva "Sõmeralt sain Sõrmikule"!!!

ülestähendus

Mul on endiselt plaanis kunagi jälle raamatutest kirjutada. Aga vahepeal vaatasin vanaemaga pilte sellest, kuidas ta 1964. aastal vanaisaga Tartust Võrtsjärvele purjetas. Oligi nii stiilne kui kõlab, jah. Ja vanaema ei osanud ujuda.

vanaema: Ma ju lasin endale enne sinna reisule minekut juuksuris uhke soengu teha ja kõik. Noh, ja esimesel öösel oli jõle udu, õhk oli kõik nii niiske ja ei jäänd mu soengust midagi järgi... ülejäänud matka olin üks Krussi-Juula!

mis koltub meis kui vana tapet

Ma kipun usukuulutajatega pikemalt vestlema jääma. Esiteks on tunnen ma neile natuke kaasa. Teisalt tunnen osalt siirast, osalt nõmedalt patroneerivat uudishimu. Kuidas inimene saab nii veendunud olla, et ta on ära tundnud universaalse tõe? Ah, mis tunne on küll nii lihtsate vastustega maailmas elada? Ah et sina oled rahu leidnud? Ah et sa tahad issanda rõõmusõnumit kuulutada? Jajaa, pole neilgi ju nii lihtne midagi, aga teate küll, valge habemega antropoloog eksotiseerib. (Ja kui ma niimoodi muigan, siis kas ma olen kuidagi parem neist, kes usukuulutajad lihtsalt kuu peale saadavad?) Osa sellest siiramast huvist on tahtmine nii tugeva ja kõhklematu usu toimimist inimelus teiste peal läbi katsuda. Ja just selliste... (oeh) keskmisemate inimeste näitel (aga eks nad olegi tihti kohe päris otsesõnu "inimesed tänavalt") -- selles mõttes, et ma saan paremini aru, kuidas toimib pühade hullude ja munkade-nunnade usk. Noh, igatsev ketser ja uhke askeet, see on ka iseasi. Aga Byatti "Children's Bookis" ei saa üks tegelane aru, kuidas inimesed saavad 1. pidada end kristlaseks, 2. lugeda sõnu "müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!", ja 3. elada oma hubast heakodanlikku elu üsna samamoodi edasi nagu enne. Mul tekib vahel mõneti sarnane lühis. Siin on vist jälle see mõõdukuse voorus mängus, mida ma hästi ei taba. Tundub, et peaks kui juba, siis juba!

Nojah, kui sa oled tõesti kindel, et sulle on ilmutatud rahu, õnne ja lunastuse saladus, siis loomulikult ei olegi teist valikut kui üritada seda kinkida mossis eesti inimestele poristes parkides või hämarates trepikodades. Sinu moraalne kohus on ju ka neile see võimalus anda. Selles mõttes ei saa neile ju neid kohmakaid jutuajamisi pahaks panna. Aga alati ei ole aega ja tahtmist. Oli periood, kui ma kasutasin peletustaktikana katoliku koolile viitamist. (Üldse oli mul vahepeal kombeks nii eksperimendi korras tutvustada end kristlasena kahte sorti inimestele: neile, kes tahtsid mulle väga agaralt mu armastavat taevast isa ja päästjat tutvustada ("Jajah, ma olen piiblit lugenud küll."), ja neile, kes tulid jutuga, et kõik kristlased on idioodid ja tõprad (eriti, kui kiruja oli enne pikalt südant puistanud ja (joobnud) sümpaatiat avaldanud. "Ahsoo, vaat kui huvitav seisukoht, ma olen ka muide kristlane" *särav irve*).) Jehoovatunnistajate peal see vist üldiselt ei tööta, mingi oikumeeniline enam-vähem-sama-suund neid ei rahulda, kohe hakkavad jõulukuusest rääkima jne. Aga täna, kui ma olin just kahe mormooniga põgusalt rahu allikast vestelnud ja kätelnud ja saanud komplimendi oma tihaseprossi eest ja komplimenteerinud nende eesti keelt (mis oli tõesti üllatavalt paindlik), ja siis järgmisel tänavanurgal jälle kaht tumedais rangeis rõivis kogu kuidagi silmatorkavalt tolgendamas märkasin, tõstis minus pead mingi õeluseuss. Nägin vaimusilmas selgelt, kuidas nad ütlevad küsivalt tere, ulatavad mulle käe, mina surun seda, vaatan neile sügavalt, samas sõbralikult silma ja sõnan malbelt: "On teil hetk vestelda? Olete ehk kunagi mõelnud, kas me oleme siin planeedil põhjusega? Või miks on see maailm ühtaegu nii kaunis ja kohutav? Kas teil ei ole kunagi tulnud mõtet, et ehk on saatanal meiega mingi plaan?"
Aga tumedais rõivis meesterahvad, raiped, surusid hoopis omavahel kätt ja läksid tänavaristil kumbki oma teed. Ei olnudki "kõik puhuvad" tüüpi jumalakuulutus-reid.

õrn ilus esimene maailm

Õuest kostis kaks kõva pauku, ei saanudki täpselt aru, kas olid püssipaugud või põrkus mingi muu mateeria suure kõmakaga kokku. Aga esimese paugu peale oli mu esimene mõte: issand, kus see Ööülikool nüüd nii valjusti käima hakkas?

õde: "Ma langetaks küll kevadel lehed, kui ma puu oleks."

BB ilmub öösel

Tere aga jälle, kui keegi siin veel käib. Vahepeal ei olnud tahtmist kirjutada ja kukkus kogemata välja selline nelikümmend päeva kõrbes, aga küll ma need raamatupostitused ikka vähemalt aasta lõpuni vean. Selline tunne oli, et olen liiga hooletult, ülejala kirjutanud, aga hoolikamalt kirjutades tuleks ajast puudu ja ma ei saakski midagi valmis. Üritan siin niisiis leppida oma ebatäiuslikkusega jne jne. Käisin selle aja jooksul muuhulgas ühe napilt-mitte-enam-lapse matusel ja mõtlesin seal üht ja teist, näiteks seda, et sõitku seenele igasugune snobism ja internaliseeritud maitsehäbi, inimesed peavad tohtima rõõmu tunda sellest, millest nad rõõmu tunnevad. Ja eriti kaugele seenele võiks sõita iroonia. Ma ei tea, kas on aru saada, kust see mõte tuli; ajend oli ühe napilt-mitte-enam-lapse lauldud laul ärasaatmisel, aga põhjused on muidugi keerulisemad ja samas ei paku kellelegi peale minu huvi, nii et las ta olla. No tahaks lihtsam ja parem inimene olla, muud midagi.

Aga see tänane on hoopis järjekordne postitus sarjast "jorsik teatris". Eks ta jälle selline hooletu ja lõpunimõtlemata on, aga kes jõuab kõike lõpuni mõtelda.

Vaatasin Tartu Uue Teatri ja Von Krahli „BB ilmub öösel“ ja see mõjus natuke nagu liiga rammus õhtusöök – seedimine ei lasknud magada. Esialgu jäi lihtsalt tunne, et meeldis, ja muljete tolmupilv rippus alles õhus. Aga kui ma kell neli võpatades üles ärkasin (sõnumihelina peale), hakkas see pilv mingiteks mõteteks settima. Iga kord, kui ma juba magama hakkasin jääma, tuli veel mõni ahaa-tõepoolest koht.

Need öömõtted on muidugi õudsed selles mõttes, et nendega pole midagi ette võtta ja nad lihtsalt rullivad sinust üle nagu lained merepõhjast, ise ainult lebad abitult ja ei saa isegi kirjutada (sest peaks magama). Valge päeva argitegelikkus tundub nii kättesaamatu. Muuhulgas tuli meelde, et ma käisin ju Tartu Uue Teatri etendusi vaatamas siis, kui see oli tõesti veel päris uus teater (minu teada vähemalt). „Ird, K.-d“ ja „Sisaliku teed“ ja midagi nagu veel seal Genialistide ülakorrusel. Vahepeal olen kuidagi vähe nende lavastusi vaatama sattunud (võib-olla üldse vähem teatrisse sattunud?), aga „BB-s“ oli küll samasugust tunnet, mis nende esimeste lavastustega. Et on üllatav ja kihiline ja väikese (või läbivama) nalja lahke (või tahtlikul häiriv) kergus raskes asjas ja ajalugu ja natuke (või BB puhul muidugi üsna) räämas ruum.

Kõigepealt oli küll kuuldemäng Elroni porgandi täiesti ebaräämas ruumis. Praegu, septembris oli päris huvitav vaadata kahte pilti korraga: läbi akna raudteeääri õhtupäikese käes ja  oma peas niisket pimedat novembri-Helsingit. Et... päris dialektiline vist? Aga kui rong Tartust teele nõksatas, mõtlesin ma küll, et rongiga sõites peaks tihemini eepilist muusikat kuulama. Kuuldemäng rongis oli vist üks esimesi asju, mis mind selle lavastuse juures peibutas, ja ega ma ei pettunud ka. Aga peale selle ei olnud mul üldiselt mingit aimu, mida oodata.

Ma polnud varem Tapa raudteejaamas käinud ja juba need ruumid ise olid hämmastavad. Ja neid kasutati suurepäraselt – see ongi ilmselt esimene asi, millest selle lavastuse puhul üldiselt räägiakse. Need kõrged aknad ja ahjud ja seinte värvikihid. Ja puupingid, mille peal kügeles supikaussidega eesti rahvas (meie, vaatajad). See lihtne võte suruda inimesed kitsastele, kitsalt paigutatud pinkidele tihedalt kokku, oli üks mõjuvamaid üldse, mõjuvam kui otsesemate suunistega lavastatud massistseenid. Helbid seal suures jahedas hämarasruumis  lahjat suppi, võõraste ja tuttavate vahele litsutud, pamp kõvasti sülle pigistatud, ja ootad, mis sinust ja teist kõigist saab. Ja leebelt murelikud ajaloolavastajad, K. Pjatsi drug Jossif ja see väikeste vuntsidega mees, Mis-ta-n’d-oligi, arutavad („Spiegel im Spiegeli“ taustal!), et pinguta, mis sa pingutad, kuidagi ei saa neile lammastele eluvaimu ja mässumeelt sisse, lihtsalt kannatavad teised vaguralt, pole nagu seda hoogu ja sädet, mida tõeliseks teatrielamuseks vaja. Kui BB hiljem oma kaaskonnale seletab, et mitte keegi ei mõtle selles suures sõjatrallis Eesti peale, siis näe, isakesed hoolitsesid ja muretsesid ikka sügavalt rahva hinge pärast.

Teine väga mõjuv stseen oli kirja lugevate naiste oma. Tikanditega valged linad ja valged pitskardinad poolkorruse poolakna ees ja valge portselan ja kolme peale ühel toonil nagu üheainsa, igale poole ulatuva, ülepingul pillikeele peal lauldud litaania. Need kirjad (päris kirjad kuskilt arhiivist) tundusid hirmus huvitavad ja tahaks neid lugeda ja teada, kuidas need lavastusse sattusid ja mis sellest mehest sai – ebatüüpiliselt sõnaohtrad ja tundlikud ja psühholoogilised ja heitlikud: „Miks need unenäod? Vast on nii parem?“ Ja nii ilus, selge käekiri (kavalehel on väike tükk ära toodud). Minu isa sai hiljuti lugeda oma mingi esiisa, meremehe kirju, ja neid on küll pakkide kaupa, aga need on kõik enam-vähem ühesugused: „Kallis naine ja lapsed! Loodan, et teie ikka hea tervise juures olete ja et teil läheb hästi, kas saad ikka oma tööd tehtud, meie oleme siin ... kohas ja varsti sõidame ... kohta, ole ikka terve jne) – noh, armsad ja pühendunud, aga ei paku erilist sissevaadet inimese vaimuseisu.

Neljandasse ruumi ehitatud kasesalu/saunalava oli ka väga muljetavaldav. Nagu võib aru saada, avaldati seal mulle üldse väga palju muljeid. Ja kuidagimoodi ei jäänud kõik need muljed, meeleavaldus presidendi akna all ja näitlejatudeng kohvritega perroonil ja kolm veristes valgetes ürpides Libahundi-Tiinat ja murtud Päts ja tuulispasa sisse haaratud eksprompt-siseminister ja häireõppus/moe-etendus ja Hella W. mõisas seeni korjav BB mingiteks eraldi tükkideks, nagu oleks kergesti võinud juhtuda. Eks see sideaine oli ühelt poolt lihtsalt 1940. aasta väga mitmes peeglis ja prismas, teiselt poolt olid paljud stseenid ka justkui BB nina-/raamatutarkade märkuste kommentaarid. BB-st endast jäi üldse... noh, ütleme, et mitte just nii dialektiline mulje kui BB enda näidendis Galileost (kui otsustada kavalehel leiduva Irdi teksti põhjal). Dialektika tekkis vast rohkem Brechti üldkultuurilise kuju (traagiliselt läbinägelik tõerääkija vms, ma tegelikult tean temast hirmus vähe) ja lavastuses kujutatud inimliku, iseka, päris naeruväärse ja nii mõnegi pimekohaga tegelase vahel.

 Läbivaks seoseks olid muidugi ka näitlejad ja kostüümid (mida vahetati nii paljude rollide kohta väga vähe ja täiendati üsna nappide leidlike vahenditega), aga see oleks sama hästi võinud veel rohkem segadust tekitada. Samas eks see umbes nii ju sel ajal oligi, kogu aeg oli segadus ja inimese roll võiski päevapealt ja kannapealt muutuda. Nagu ka etenduse alguses perroonil filmitud lehvitava publiku roll, kes alguses võttis vastu Moskvast naasvat delegatsiooni, siis lehvitas järsku küüditatutele ja lõpuks ekraanil siiski õnneks (tänu lavastaja halastusele) hoopis BB-le. Noh, mõtled siis, et oleks võinud ka teistpidi minna, filmitakse sind kuulsale selgroogsele kirjanikule hõiskamas ja pärast tervitad tanke või saadad ära loomavaguneid. No ja üldse, lihtne on tagareas kaasa hõiskamisest ja lehvitamisest (või rusikaga vehkimisest) viilida, aga kas ma siis ka nii julgeks, kui mul poleks teatripilet taskus ja seal ees ei vehiks prožektoriga ega kamandaks masse mitte näitlejad? Eks ma seal mõtlesin selle peale (alludes ilmselt täpselt lavastaja kavatsusele). Jaa, see oli ka mõjuv.