23.11.17

of object strange and high

Sain Sylvia Townsend-Warneri "Summer Will Show" läbi. Jälle oli kõige tugevam tunne sama, mis mõne ta lühijutu puhul: ta oskab nii imeliselt vabadu(se)st kirjutada -- ja siis surevad kõik maha. Esimese romaaniga ("Lolly Willowes") seda polnud, huvitav, kas keegi kritiseeris, et liiga ebarealistlik (üksik vanamutt ei saa ometi õnnelikku lõppu) ja siis ta otsustas realismi probleemi lahendada lihtsalt tegelaste nottimisega. Olgu, "Summer Will Show" puhul on see natuke põhjendatum kui lühijutus ("But at the stroke of midnight"), sest romaanis käib revolutsioon. Mul on kohutavalt tuhm ajalootaju, ma ei pane kunagi tähele, millal miski toimub, mis on enne või pärast või samal ajal suures maailmas. Seal on 1848. aasta veebruarirevolutsioon ja juuniülestõus, ja mulle meenus (imekombel tõesti), et "Tundekasvatus" on ka samast perioodist. Aga Townsend-Warneri peategelased on naised. Kes pole sealjuures (ainult) buduaaris peidus ega (ainult) paljastatud rinnaga Vabaduse kuju, lipp käes, vaid (ka) skeptilised, praktilised, pillavad, näljased ja räpased, isekad ja isetud, labased ja üllad. "Tundekasvatus" jäi mul pooleli (sest nõme Frédéric) ja ega ma kummaski raamatus revolutsiooni paatosele väga pihta ei saanud, aga STW esitatud vaatepunkt on mulle ligipääsetavam. Ega Sophiagi aru saa, misasi see inimesi barrikaadidele ajab (ja ta vihastab läbinägelikult mõlemal poolel massidega manipuleerijate peale), ta ei tunne end asjasse puutuvat, kuni lõpus paiskub kuidagi Minnaga kaasa ja osaleb lahingutegevuses püsside laadijana. Siis on nad vist juba osa mingist massipsühhoosist ja stiihiast. Kõik on näljas, kuid ärevil olnud, piinava palavuse käes -- selliste mõjutuste läbi teisenenud teadvuseseisundit võib ju kirjeldada, aga sõnade kaudu päriselt tunda saada on seda võimalik vist küll ainult väga haavatavas olekus lugedes. Mingis poolunes või haigena. Ühesõnaga ei kujuta ma ikka ette, mis tunne oleks olla revolutsiooni osa või mis tunne peaks olema, et revolutsiooni osaks saada. Või ongi see kõik kuidagi juhuslik, peaaegu materialistlik, matemaatiline, kvantitatiivne parveloogika, mille sees võib kõnesid pidada ja endale oma käitumist kuidagi seletada, aga tegelikult ei kontrolli seal mitte keegi mitte midagi ega kedagi?
Ja siis saavad kõik surma, aga kommunism elab edasi? (Sophia avab viimasel leheküljel kommunistliku partei manifesti, mida ta on (ise teadmata, millega tegu) aidanud linna peal levitada.). See lõpp oli üsna võõrastav ja siis tuli mul meelde, et mingi kommunismiusk STW-l vist mõnda aega oli ka. Nii et lõpp pidi võib-olla mõjuma ülevalt. Nojah, idaeurooplane ehmatab ikka ära, olgu Marxi ja Engelsi algtekstide ja algideede voorused millised tahes. Aga tegelikult on see lõpp ka kunstiliselt natuke kahtlane.
Nii et lõpp oli minu jaoks ikkagi ainult kurb. Vabaduse õnn oli armastatu küljes ja armastatu löödi (veel üsna mõttetu ülestõusu käigus ja üsna mõttetus rollis ka) maha. Vanasse aristokraadiellu tagasi minna ei saa. Uuel boheemi- ja revolutsionäärielul pole ilma Minnata enam erilist vääärtust ega sisu (või noh, on üllas kommunistlik üritus). Isegi maha teda ei lasta (seal on selline ebadostojevskilikult lahendatud dostojevskilik moment). Oehh.

Aga kuidas ta oskab vabadusest kirjutada. See on päris joovastav. Ja vahepeal teeb hästi nalja ka. Võib-olla tuleb neid lugusid võtta harjutusena: kõik lõpeb nii, nagu kõik ikka lõpeb, aga vahepeal on välgatusi. Välgatuste üle rõõmustamise harjutus.
“I was thinking,” answered Sophia, turning back from the window, “how odd it is to see houses, and be on land. For I feel exactly as though I had run away and gone to sea, like a bad youth in a Sunday School story-book.”
“You have run away,” said Minna placidly. “You’ll never go back now, you know. I’ve encouraged a quantity of people to run away, but I have never seen any one so decisively escaped as you.”
And with dusters tied on her feet she made another glide across the polished floor, moving with the rounded nonchalant swoop of some heavy water bird. Her sleeves were rolled up, she wore a large check apron, she had all the majestic unconvincingness of a gifted tragedy actress playing the part of a servant — a part which would flare into splendour in the last act.
“But what have I run away from?”
“From sitting bored among the tyrants. From Sunday Schools, and cold-hearted respectability, and hypocrisy, and prison.
“And domesticity,” she added, stepping out of the dusters. “This floor’s quite polished enough. You would never believe, Sophia, how filthily that Natalia kept everything. My beautiful dish-cloths all rolled up in dirty balls, my china broken, verdigris on the coffee-pot ... she would have poisoned me if I had kept her a day longer.”
“Was that the servant who ate pickles because she had known so many sorrows?”
“Ate pickles? She engulfed them. She drank the brandy, she stole the linen, she was in league with the concierge, she lowered down bottles of wine to him from the balcony, she had the soul of a snake, the greed of a wolf, the shamelessness of a lawyer. Go! I said to her. March off this instant! You have deceived me, you must go. And even as I spoke, Sophia, such was her malice, she dropped a trayful of wine-glasses and broke every one of them.”
With eyes blazing in a face pale with austere horror she leant forward and whispered,
“And after she had gone I found a monkey’s tail in the rubbish-bin.”
“A monkey’s tail?”
“A monkey’s tail. Judge for yourself if she was depraved or no.”

@kirjasõnavabariik

Naljakas, kuidas mind ärritavad instagrammi-ilupildid raamatutest. Isegi kui see inimene, kes raamatut kohvitassi, õuna või lille kõrval või oma blondi patsi või päevitunud õla läheduses pildistab, seda ka päriselt loeb. Sest RAAMATUTE MÕTE ON JU SEE, ET EI PEA ILUS OLEMA! Ei lugeja, ei tegelane, ei kujundus (kuigi tore, kui on), ei köide. Võib olla kopitanud või kõrbenud või rasvaplekiline. Oh jätke mulle see varjupaik! Võtab tükk aega, enne kui maha rahunen ja vahel isegi tunnistan, et muidu on see inimene ju täitsa mõistlik. Aga need pildid. Uhh!

Tahtsin siia panna pildi sellest, kuidas ühe Kristeva kaas oli mu kleidiga täpselt samades värvides, aga tundub, et kõik 2012. aasta pildid on kadunud (vaata kui tore, ma tean vähemalt, et 2012. aasta jõulude paiku tutvusin abjektsiooniga). Aga võib-olla siis see:


8.11.17

Seletasin raudteejaamas suitsupruunide vuntsidega onule, kus pangaautomaat on.
"Te olete Tartu inimene? Mul tütar elas ka kaksteist aastat siin, teeb oma doktorit, kaksteist aastat juba või kuipalju, aga nüüd kolis Tallinna. Seal on see [---]muuseum, sai sinna töökoha. Miski kuraator, selline amet. Küsisin, et [kummardub usalduslikult lähemale] luuaga ei pühi? Ei, luuaga ei pühi, päris selline töö ei ole."
Pärast laenasin talle bussipileti jaoks 20 senti. Ta teatas, et peab selle veel "ilusaks tegema" (bussijuhi heaks punased sendid ümmarguseks vahetama) - "ma lähen räägin seal kassas nende tüdrukutega -- muttidega" ja teatas hüvastijätuks: "Nagu mu sõbrad ütlevad: "Ma kiida sind tühjas kerikus ja täis körtsus!""

5.11.17

ajakihid

Vanaema A: M. laenas mulle ühte raamatut, mis rääkis eestlaste elust vanasti, ma ei mäleta nüüd, mis selle pealkiri täpselt oli. Ja mõni ütleks, et seal on ikka väga koledasti räägitud, et kuidas elati, muldpõrandad, ei pestud ja... et ei kujuta ettegi sellist elu. Aga minu isa kodu -- kust see kell pärit on -- seal oli ka muldpõrand! Minu isa oli üheteistkümnest lapsest kõige noorem ja elasid seal kõik koos. Jah, kõige vanema ja noorema vahe oli, ma ei mäleta nüüd, kas kakskümmend viis või kakskümmend seitse aastat.
[...]
Ma mäletan, et vanaemal olid sellised püksid, mis eest olid siiamaani kinni, aga siit alates kuni taha välja lahti. Niisugused lahtised püksid, ja tagant käisid paelaga kokku. Ma olen niisuguseid muuseumides ka näinud. Aga kui tema noor oli, siis ei kandnud naised üldse pükse. Oli lihtsalt palju seelikuid seljas ja... või noh, paljukest seda riiet nende seelikutegi jaoks oli. ... No ja kui raadios rääkis sellest tuhalehelisest -- meie ju pesime ka sellega! Ma mäletan, kuidas seda tehti ja kõik. Ja suhkrupeedist siirupi ajamist mäletan ka. Peet lõigati õhukesteks viiludeks, meil oli seal pesuruumis suur pada, see pandi siis ääreni seda peeti täis ja vesi peale, ja ma ei mäleta täpselt, aga kogu see protsess kestis kaks-kolm päeva, ja kogu aeg pidi inimene juures olema. Millalgi võeti siis need peedid välja sealt ja keedeti siirup paksuks, see tuli selline tumepruun. Mulle see üldse ei maitsenud. Seda pandi pudru peale ja igale poole.