"Ei no mul esivanemad on Utu külast pärit, sealt ei saagi normaalseid tulla."

"A seda Saaremaa-lugu rääkisin? Käisime mõõtmistel, mul kiivrit peas polnd, kiiver on nõrkadele. Seal ma lõin pea ära niimoodi, et silme eest läks mustaks, nägin tunnelit, valgust ei näind, sellesamusega ei kohtund, aga selline täieliku vaikuse ja rahu tunne, klassikaline öndsus, mitte mingit muret kuskil pole, lihtsalt vaikus. Jõudsin mõelda isegi, et kui surm selline on, siis pole sel häda midagi. Aga kui ma siis maha potsatasin, siis lõppes tunnel ära, nägin, et kolleegidel on näod punased, minul nägu verine, üks kolleeg viis mu Kuressaare emosse."

Kui kohtume, siis näeme

Nii ütles hüvastijätuks Voldemar, läti, saksa ja eesti esivanematest põlvnev Berliinis sündinud, sealt paariaastasena Eestisse naasnud, "kõik valitsused üle elanud" "puhastverd eestlane", kes meile kohvikus tassi teed ja kohvi välja tegi, ise samuti rohelist teed rüüpas ja rääkis ("Sööge te rahulikult, ma jutustan") oma vanematest ("väga kenad inimesed", keelte peale andekad, "Isa oli minust pikem, nii et ema alati kurtis mulle: kui ta oma pikkade sammudega ees läheb, siis mina pean kõrval jooksma!" "Isa läks alguses tagasi Riiga, aga ema ütles, et tema tahab minust ikka eestlase kasvatada. Nii et siis tulime Tartusse."), tööst ("Mina tegelen alternatiivteraapiaga, lühidalt öeldes. Põhiliselt sportlastega.", ja kehalise kasvatuse õpetaja on ta ka olnud. Ja "treener peab ikka psühholoog ka olema."), Eesti spordi üldisest seisust ("Ma ütlen, et midagi me sealt olümpialt ikka ära toome, ärge muretsege. Aga jaburalt palju alasid on nüüd! Ma keelaks pooled ära, kui saaks."), Eesti hariduse üldisest seisust (khm, Aaviksoo, kes "tahab pool seda Tehnikaülikooli laiali saata!" "Ei no õppejõud on kõik ikka šokis, nad arvasid küll, et eks ta seal lammutama hakkab, aga et nii hullusti!" "Aga eestlased on nii väike rahvas, nii pisku meid on! Haridus on kõige tähtsam asi!"), oma haridusteest (Riias tudeerinud), naistest ("Need lätlased ikka kutsuvad mind, et mis sa oled seal üksi, tule siia, otsime sulle mõne ilusa lätlanna, aga mina ikka räägin, et kui ma noor olin, siis minu ema küsis: kas sa tead, kes valiti euroopa kõige ilusamateks naisteks? No poolatarid. Aga see pole midagi, tead, kes on maailmas kõige ilusamad naised? Ma siis mõtlesin ja vastasin, et ema, sina oled mul eestlane ja minu arvates oled sina väga tore ja kena, nii et eks need eesti naised on ikka kõige ilusamad. Ja ema ütles: ÕIGE, poeg [lööb käega lauale]. Nii et ma alati räägin seltskonnas ka, et see pole minu enda väljamõeldis, minu ema ütles nii."), keeltest ("Saksa ja inglise keelt ma jõudsin õppida, enne kui okupatsioon tuli. Prantsuse keelt sain kuu aega õppida, isa kangesti tahtis, siis isa-ema lahutasid ja raha ei jätkunud selleks enam.", talle meeldivad läti keel ja rootsi keel, "Ma seda tean, et Riias on üks tänav ja selle nimi, kuidas ma nüüd ütlen, see on eesti keeles see [patsutab kavala näoga oma tagumikku]."), filosoofia õppimisest nõuka ajal ("Ma olen ju filosoofiat ka õppinud! [kaval nägu] Meil anti koolidele käsk kätte, et igast koolis üks õpetaja peab minema õppima seda marksistlikku-leninistlikku. Heideti liisku ja direktor siis tuli ja ütles, et nii, liisk langes sinu peale, mingit vastuvaidlemist ei ole. Aga meil oli seal nii huvitav, kõik olid seal kursusel nii vahvad poisid ja tüdrukud... naised koos ka, küsisime niisuguseid küsimusi, et! Seda marksistlikku-leninistlikku põld seal üldse nii palju. Aga kolm aastat pidi õppima. Mul on diplom ka, seda ma olen lastelastele näidanud, et vat, mida mina omal ajal õppinud olen."), välisreisidest nõuka ajal ("Ma käisin isegi Rootsis! Viisid need väliseestlased seal mind igale poole, küsisid, kas sa julge mees oled? Skautide laagrisse viisid isegi. Siis viisid Eesti komiteesse ka. Seal oli suur uhke saal teisel korrusel, ilusad toolid ja vaip... andsid mulle paberi ja ütlesid: kirjuta avaldus, siis võid siia jääda. No mis, sinna jääda! Kui omal pere kodus. Korraks küll mõtlesin, aga ma poleks siis Rootsi jäänd, ma oleks Austraaliasse põrutand."), lastest (üks on Euroopa noortekomisjonis, teine idamaiste võitluskunstide treener ("minu jälgedes, aga natuke teistmoodi"),  23 tunni vanuselt surnud tütrest ("Nabanöör oli kaela ümber, lihtne asi, aga ei tea, mis seal haiglas juhtus, kes seal öösel vastu võttis... Näidati siis mulle teda pärast - nii ilus tüdruk oli, suur, ja nii tark nägu peas juba! Minu nägu, täiesti täiskasvanu nägu. Kakskümmend tundi oli oma elu eest võidelnud. Aga jah, tema siis [üks sportlane] oli mulle pärast nagu tütre eest, ma ütlesin talle ka seda ja ta oli sellega nõus."), üksindusest ("Naine on surnud, lapsed kõik ka kes kus, nii et ma olen täitsa üksi. Aga ma olen hakand harjuma ka, kuus aastat juba."), imetinktuurist ("Surnud mesilased tuleb võtta - kevadel on neid ikka tarude juures maas, kui nad tarus puhastust teevad, sügisel ka, aga vähem - ja panna kange viina sisse. Mina panin 80-protsendise, selline on meil ka müügil [naerab]. Ja siis iga päev lusikatäis sisse võtta, või kui kuskilt valutab, siis peale määrida. Ma tean mõnda mesinikku, kellel terve pere iga päev võtab lusikatäie sisse ja on nii terved ja rõõsad inimesed kõik.") ja -mikstuuridest ("Mee sisse pane suira, ja õietolmu, ja taruvaiku. Ma tegin seda ise ka, aga suira on tüütu jahvatada, ta on selline nätske. Mul üks mesinik müüb purgikestega. Aga mesi vaadake, et oleks Lõuna-Eestist. Või Pärnu kandist võib ka. Ega ju ei tea, kuidas nad muidu seal... Ja kui lusikaga tõstad, siis ei tohi ära katkeda, siis on õige mesi. Ja kui paari kuu pärast ikka ära kristalliseerub, siis on ka õige. Iga päev sööge mett!") ja lõpuks ütles: "Kui kohtume, siis näeme".