Lepiku ja Alveri kirjavahetust lugedes ma neid tundeid nii väga ei tunnegi -* pigem on naljakas, sest ma ei suuda nende omavahelist isiklikku kõige kaitsetumat (või noh, kõige kaitsetumat, mis üles kirjutatud) juttu hästi selle pildiga kokku panna, mis neist väljapoole on jäänud. Sihukesed väiksed totud musimopsid on nad oma kirjades. Midagi asjalikku on seal vähe, lihtsalt üks hoidmine. Ja viited mingitele tumedustele, millest aru ei saa. Neist nad ilmselt ainult rääkisid. Kujutleda võib muidugi paljutki.
Lepik lõpetab tihti oma kirjad kuidagi terapeutlikult, "mõtle ikka ilusat, ära koledaid mõtteid mõtle".
Neil mõlemal võis olla nii palju koledaid asju mõelda, et mina seda ette ei kujutada ei saa ja selle üle peab rõõmustama, et ei saa.
*Ma ei oska uuel klaviatuuril mõttekriipsu teha ja see häirib mind. Sellised on minu mured, eks ole.
Kalli, Sa ei tohi naerda, kuid mulle tulid kõiksugu rumalad mõtted, näit. et jooksed peaga vastu posti või kuhugi rataste ette. Mina kindlasti ei oskaks nii suures linnas liikuda. Kuid on ju tõsi, et ümbrus ja olukorrad ise õpetavad meid. Nii märkan sedagi, et maal, suures metsas, mõtlen ja tunnen üsna teisiti kui linnas. Linnas vaatan ühtepuhku kella, olen kärsitu, pahur või eriliselt elevil. Aga Salulaane mändide ja kuuskede vahel pole sellel mingit tähtsust, kas kell on kolm või neli. Kui mul on üldiselt respekti inimeste ees, siis on mul seda samuti ka puude ees, kes on nii rahulikud ja ilusad, kes ei mõtle kunagi sellest, kuidas vibutada oksi tuulise ilmaga või kuidas kanda raskeid lumekoormaid. Ja ilma et ma seda isegi märkaksin, muutun ma metsas kuidagi rahulikumaks ja ka kurvemaks. Ma saan aru, et tõesti tähtsaid asju on väga vähe. Ja et ei tohi liiga palju ihaldada. Seda teavad kõik väikesed targad kuused ja sellepärast kasvavadki neist nii suured, toredad puud. Aga kui mina oleksin kuusk, siis mul oleks igav ainult käbisid kasvatada. Tahaksin oma okste külge kaseurbasid ja õunu, tahaksin olla ka leinapaju ja minu ladvas peaks õitsema kullakarva päevalill. Kuna see aga oleks võimatu, siis hakkaksin sellest kõigest und nägema ja ma ei kasvaks kunagi suureks.
