sest ma ei looda pöörduda ja naasta
sest ma ei looda
sest ma ei looda pöörduda
Rääkisin emaga, kes mainis seoses nähtud teatritükiga, et inimesel on ikka vaja illusioone. Eriti illusiooni, et sellest, mis ta teeb, on (kokkuvõttes) mingit kasu. (Näiteks või eriti õpetajana.) Tjah. Põhimõtteliselt, jah. Me ei tea oma tegude kõiki tagajärgi ja me ei suuda teha adekvaatset üldistust ja võib-olla on selline mõiste nagu adekvaatne üldistus üldse absurdne. Üldist ei olegi ju mingis mõttes olemas. Mingi hüvearvutus, mis ka arvutatav oleks, pole enam reaalsusega kuigi tihedalt seotud. Aga ilma üldistusteta ei saa ka mõelda ega otsustada. Nii et kuna niikuinii tuleb mingi ebaadekvaatne hinnang anda, siis parem ülespoole mööda panna. Pragmaatilises mõttes.
Ma ei tea - mis mõte on üldse tõel väljaspool pragmaatikat? (Eks siin ole omad... argumendid ja nüansid. Ma ei viitsi nendega tegeleda.) Inimesed, kellele on põhimõtted tähtsamad kui inimesed, hirmutavad mind. Ma ei viitsi enam kellegagi vaielda ega väidelda, isegi mõttes. Ma ei usu, et inimesed üksteisest aru saavad - õigemini, et inimesed, kes juba alguses teineteist ei mõista, võiksid hakata teineteist mõistma põhimõtteid puudutava abstraktse arutelu järel. Ma ei saa aru, kuidas mõni inimene saab nii kindel olla, et tal on õigus. Ma ei jaksa enam nii vähegi, nagu kunagi jaksasin.
Ja muidugi ei oleks ilma arutamise ja väitlemise-vaidlemiseta midagi niigi hästi nagu siiski praegu on, jne jne. Ma ei tea, isegi kliima on nüüd juba isiklik teema ja tekitab isiklikke kaklusi. Põhimõtteliselt ma muidugi arvan, et ökosüsteemi säästmine kaalub üles tunnete säästmise. Aga jällegi, pragmaatiliselt, kas tunnete mittesäästmine toimib? Kas tunnete säästmine toimib? Kas delikaatne suunamine toimib? Kas ebapopulaarsete poliitiliste otsuste tegemine toimib? Ma ei tea. Avalik diskussioon on vajalik. Jah, aga see kulutab inimesi nii kiiresti, et tundub kuidagi julm oodata kelleltki kahurilihaks hakkamist.

Aga muide, ma üldse ei vihka (praegu enam) kõiki ja kõike. Ma isegi ei tunne endas (praegu enam) seda vana mõtet, et mitte miski ei saa hästi lõppeda. Võib-olla lõpebki hästi. Võib-olla tuleb mõnel aastal jälle lumi (talvel) maha. Võib-olla mõned inimesed loevad veel raamatuid. Sellised illusioonid, kui mul parajasti pole liiga külm, palav, nälg, janu, nohu, sügelus, kiire vms. Ja illusioon, et mu tarbimisvalikud (juba see sõna kõlab kuidagi irooniliselt) pisut loevad. Ma mõtlen, kui suur roim on osta plastkarbis toit klaaspurgi asemel (ja üldse, pakendis toit pakendamata toorainete asemel) ja mul on kuidagi nii seletamatult kurb olla, aga võib-olla ilmaasjata.