23.8.17
these fragments i have shored against my ruins
Loen praegusel ajal kempsus "Odüsseiat", soovitan. Annab päevale päris kena õilsa rütmi. Ja hommikuti voodis enne päevale silma vaatamist loen Hesse "Lõputut unenägu" (haa, alles nüüd mõtlen, et hommikulugemiseks hea raamat küll), mida sai alustatud klassikalisel põhjusel "piisavalt väike, et kaasa võtta", aga mis tekitab tunde, nagu, ma ei teagi, oleksin jälle kuusteist, või tutvuksin uuesti oma kuueteistaastase minaga, või, noh, jõuaksin spiraali mööda samasse kohta, aga kaugemal, või... jah. See kiht on mus olemas ja mitte kuigi sügavale maetud.
Igatahes. Lisaks sellisele suurepärasele raamatutarkusele (mis muidugi ühest kõrvast sisse, teisest välja voolab) omandan huvitavat elukogemust igatsugu laatadel. Noh, inimkarjadega suhtlemine ei väsitagi enam nii õudselt nagu varem (vähemalt suvel), aga ma hoidun sellest siiski liiga meelsasti. Igatahes on uued olukorrad uus materjal introspektsiooniks. Esiteks leidsin endas uue võime Tartu Hansapäevadel. Tegin kiirjalutuskäiku veepudelit täitma ja möödusin Rüütli tänaval kolmest jässakast keskealisest joviaalses tujus (st selgelt nokastanud) onklist, kes üritasid betoonist tänavapiiret (need kingad või tuvid või mis need seal ka poleks) ühisel jõul külili lükata. Ei tea, kui tõsiselt nad seda mõtlesid, aga kolakas pisut kõikus. Möödusin, nagu öeldud, kiirel sammul, vaatasin alla nende kügelevate punanägude poole ja ütlesin armsate, kuid hetkel pisut mõtlematult tegutsevate väikeste poiste poole pöördumiseks kasutataval toonil: "Misasja te teete? Lõpetage ära." Sõbraliku vanema õe noomitusena: ise saate ju ka aru, et veidike totakad olete. Marssisin edasi ja silmanurgast nägin, et onud ajasid end kergelt tuikudes püsti, manades näole ilmet "öhheh, me siin niisama, ega ei viitsigi rohkem kangutada". Nagu ulakad jõnglased kunagi. Tundsin end üpris võidukalt. Jah. Kui oskaks seda võimet omatahtsi sisse lülitada, mitte ainult juhusliku jumaliku inspiratsioonina vastu võtta. Võib-olla oli asi selles, et nad olid seal kükakil mulle tõesti peaaegu et põlvini.
Teine valgustav hetk oli Haapsalus. Tuli purgaa, lükkas kummuli telgi ja lauad ja lennutas ehted ka takkajärele tänava peale laiali. Sel hetkel oli peas kõik kuidagi väga selge. Noh, olen üksi siin, teen, mis saan, kõike niikuinii ei jõua. Kõige tähtsam esmalt, ja kui ei jõua jalad taeva poole seisva telgi kokkupanemist lõpetada, enne kui prioriteet muutub (vihma sadama hakkab), siis kõnnin telki pea peal hoides sellega kõnniteele autode eest ära. Siis on järgmine prioriteet, tegelen sellega, muud paberilipakad võivad lennata, ma võin ise läbi liguneda. Hiljem mõtlesin, et paremini oleks saanud teha ainult nii, et oleksin pidanud kohe laudlinaga kogu kauba katma ja selle pambuks kokku siduma. Aga kokkuvõttes pääsesime niikuinii üllatavalt väheste kahjudega. Inimesed aitasid ka. See oleks ka põhimõtteliselt hea meeleseisund elu elamiseks -- just too osa, et kõike niikuinii korraga ei saa, teen ühte asja korraga, teen nii, nagu jõuan, ja pole mõtet raisata sel ajal energiat muude asjade pärast muretsemisele. Aga pärast olid veel mõnda aega igasugused tunded päris ära tuimestatud. Hm. Kas nii ratsionaalsed inimesed elavadki. Proovisin tunda päästetud ja tuppakantud asjadest merehädalise rõõmu, nagu Chesterton õpetab (tihti oskangi seda, ilma et selleks tormi vaja läheks), aga nende kuivatamine oli ikkagi natuke tüütu. Merehädalisel pole tõlketähtaega kaelas.
Juba mõnda aega juhtub vahel, et pean oma lauseid pärast kirjutamist ümber tõstma (nt "ma siiski hoidun sellest liiga meelsasti"). Kas see on kirjakeelde imbunud kõnekeelesüntaks või on mu keele alustalad invasiivse võõrliigi toimel tõesti täiesti ärakoitanud? Või lihtsalt vähese läbimõelduse, mõtte hüplikkust järgiva lausemoodustuse mõju? Aga tõsi on ka see, et minu teadmised süntaksireeglitest on silmapaistvalt olematud. Miks peab "siiski" olema seal, mitte... teal? Kas ikka peab? Misse "siiski" üldse on, rõhumäärsõna? Uh.
Han Fook tajus, et ta kogu selle ilma pidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei saa, et ta ka kesk elu jääb üksildaseks pealtvaatajaks, võõraks, ning ta tundis oma hinge ainsana paljude hulgas nii loodud olevat, et see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast igatsust. Ta muutus kurvaks ja kõige üle järele mõeldes sai aru, et tõeline õnn ja sügav rahuldus saavad talle osaks ainult siis, kui tal kunagi õnnestuks maailma nii täiuslikult luules peegeldada, et see maailm ise neis peegelpiltides tõeliselt ja igavesti temale kuuluks.
Igatahes. Lisaks sellisele suurepärasele raamatutarkusele (mis muidugi ühest kõrvast sisse, teisest välja voolab) omandan huvitavat elukogemust igatsugu laatadel. Noh, inimkarjadega suhtlemine ei väsitagi enam nii õudselt nagu varem (vähemalt suvel), aga ma hoidun sellest siiski liiga meelsasti. Igatahes on uued olukorrad uus materjal introspektsiooniks. Esiteks leidsin endas uue võime Tartu Hansapäevadel. Tegin kiirjalutuskäiku veepudelit täitma ja möödusin Rüütli tänaval kolmest jässakast keskealisest joviaalses tujus (st selgelt nokastanud) onklist, kes üritasid betoonist tänavapiiret (need kingad või tuvid või mis need seal ka poleks) ühisel jõul külili lükata. Ei tea, kui tõsiselt nad seda mõtlesid, aga kolakas pisut kõikus. Möödusin, nagu öeldud, kiirel sammul, vaatasin alla nende kügelevate punanägude poole ja ütlesin armsate, kuid hetkel pisut mõtlematult tegutsevate väikeste poiste poole pöördumiseks kasutataval toonil: "Misasja te teete? Lõpetage ära." Sõbraliku vanema õe noomitusena: ise saate ju ka aru, et veidike totakad olete. Marssisin edasi ja silmanurgast nägin, et onud ajasid end kergelt tuikudes püsti, manades näole ilmet "öhheh, me siin niisama, ega ei viitsigi rohkem kangutada". Nagu ulakad jõnglased kunagi. Tundsin end üpris võidukalt. Jah. Kui oskaks seda võimet omatahtsi sisse lülitada, mitte ainult juhusliku jumaliku inspiratsioonina vastu võtta. Võib-olla oli asi selles, et nad olid seal kükakil mulle tõesti peaaegu et põlvini.
Teine valgustav hetk oli Haapsalus. Tuli purgaa, lükkas kummuli telgi ja lauad ja lennutas ehted ka takkajärele tänava peale laiali. Sel hetkel oli peas kõik kuidagi väga selge. Noh, olen üksi siin, teen, mis saan, kõike niikuinii ei jõua. Kõige tähtsam esmalt, ja kui ei jõua jalad taeva poole seisva telgi kokkupanemist lõpetada, enne kui prioriteet muutub (vihma sadama hakkab), siis kõnnin telki pea peal hoides sellega kõnniteele autode eest ära. Siis on järgmine prioriteet, tegelen sellega, muud paberilipakad võivad lennata, ma võin ise läbi liguneda. Hiljem mõtlesin, et paremini oleks saanud teha ainult nii, et oleksin pidanud kohe laudlinaga kogu kauba katma ja selle pambuks kokku siduma. Aga kokkuvõttes pääsesime niikuinii üllatavalt väheste kahjudega. Inimesed aitasid ka. See oleks ka põhimõtteliselt hea meeleseisund elu elamiseks -- just too osa, et kõike niikuinii korraga ei saa, teen ühte asja korraga, teen nii, nagu jõuan, ja pole mõtet raisata sel ajal energiat muude asjade pärast muretsemisele. Aga pärast olid veel mõnda aega igasugused tunded päris ära tuimestatud. Hm. Kas nii ratsionaalsed inimesed elavadki. Proovisin tunda päästetud ja tuppakantud asjadest merehädalise rõõmu, nagu Chesterton õpetab (tihti oskangi seda, ilma et selleks tormi vaja läheks), aga nende kuivatamine oli ikkagi natuke tüütu. Merehädalisel pole tõlketähtaega kaelas.
Juba mõnda aega juhtub vahel, et pean oma lauseid pärast kirjutamist ümber tõstma (nt "ma siiski hoidun sellest liiga meelsasti"). Kas see on kirjakeelde imbunud kõnekeelesüntaks või on mu keele alustalad invasiivse võõrliigi toimel tõesti täiesti ärakoitanud? Või lihtsalt vähese läbimõelduse, mõtte hüplikkust järgiva lausemoodustuse mõju? Aga tõsi on ka see, et minu teadmised süntaksireeglitest on silmapaistvalt olematud. Miks peab "siiski" olema seal, mitte... teal? Kas ikka peab? Misse "siiski" üldse on, rõhumäärsõna? Uh.
1.8.17
uus suur eesti romaan
õde leiutas uue ühepajaidioomi: alt vaatama (alt üles vaatama + alt hoidma)
õde, kruusahunnikust leitud savi voolides: Rodin vaadaku alt!
*
ema: Ma olen sel suvel nii palju labidatööd teinud, et ma võiksin omaenese eksistentsiaalfilosoofia kirja panna. "Kraavilabidas ja kruusalabidas". Ja Tammsaare vaadaku alt!
õde, kruusahunnikust leitud savi voolides: Rodin vaadaku alt!
*
ema: Ma olen sel suvel nii palju labidatööd teinud, et ma võiksin omaenese eksistentsiaalfilosoofia kirja panna. "Kraavilabidas ja kruusalabidas". Ja Tammsaare vaadaku alt!
Subscribe to:
Posts (Atom)