23.3.17

one gains a certain hold

[ajan VW päevikutest vetsuplaneeringute jälgi (töö!); tore on tõdeda, et ka tema on lihast ja luust]
They were powdering & painting, these common little tarts, while I sat, behind a thin door, p—ing as quietly as I could.
[..]
Food becomes an obsession. I grudge giving away a spice bun. Curious—age, or the war? Never mind. Adventure. Make solid. But shall I ever write again one of those sentences that gives me intense pleasure?
26. veebruar 1941

Suppose, I bought a ticket at the Museum; biked in daily & read history. Suppose I selected one dominant figure in every age & wrote round & about. Occupation is essential. And now with some pleasure I find that its seven; & must cook dinner. Haddock & sausage meat. I think it is true that one gains a certain hold on sausage & haddock by writing them down.

8. märts 1941

19.3.17

Revolutsioonilist käige sammu

Teatris käisin. No ma olen vist, tuleb tunnistada, rohkem selline psühholoogiline-realismus-ja-sõnateater kind of gal, aga huvitav oli vaadata. Et milleks sellist asja teha ja kuidas ikka tehakse (tohoh, kuidas tehakse). Aru palju ei saanud, loomulikult. Tekstist õnneks sai (diktsioonist, tähendab -- ega ma oskaks öelda, mida Blok nüüd täpselt mõtles). Üsna sõnakeskse (st puuduliku visuaalsete kujundite lugemisoskusega) vaatajana tundsin kavalehest puudust (ei jõudnud osta), äkki oleks aidanud aru saada, mida sellega siis täpselt teha taheti. Mitte et ma poleks selle... ee, turjal ühele-teisele mõelnud. (Tekstid on kasutaja käes abitud!) Näiteks kogu see organiseeritud rabelemine ja korrastatud kaos, päris hea paralleel, millelt küsida, kuidas selline suhteliselt ebainimlik, üleinimlik, st inimese mõõtmeid ületav asi nagu revolutsioon toimib. Küllap seletavad seda üsna hästi mu armastatud Berks ja Luks, aga seda võib seletada ka laest rippudes, ämbreid tagudes, mööda viisnurka marssides ja ratastel garderoobinagisid mööda saali ringi vuhistades. Ja vahepeal, et ei läheks meelest, millest -- tähendab kellest see mass täpselt koosneb, on väikesed inimlikud lood. No sellist tohutut, üpris brutaalset, aga eesmärgistatud energiat, mida küllap leidub revolutsioonis ja mulle tundub, et ka Bloki tekstis -- kunstitehniliselt (kuidas ka "meelsusega" poleks) seega (mulle jällegi tundub) püüdlikult ausas -- seal igatahes oli. Pärast lugesin kodulehelt Pepeljajevi... hea küll, Pepelyayevi lauset, et "visuaalses teatris on küsimus selles, millist pilti, stseeni, tegevust või objekti sa peaksid nägema, et sul tekiks samasugune tunne[,] nagu väljendub selles luuletuses. Just see koosmõju leidmine erinevate elementide vahel ongi kõige huvitavam ülesanne." No just seda ma mõtlesingi: teksti mõju. See lavastus mitte niivõrd ei kommunikeeri (mispuhul võiks viriseda, et ei saa aru, ei jõua kõike korraga vaadata, ja üldse, kus on sõnastik?), vaid avaldab mõju. Inimesel, kellele kirjalik tekst niimoodi mõjubki, nagu trambiks, tantsiks ja karjuks kuusteist noort inimest mööda tuba ringi, võib muidugi tekkida küsimus: kui tekst nii mõjubki, siis milleks, noh... milleks siis trampida, tantsida ja karjuda. Võiks ju tugitoolis istuda ja raamatut lugeda. Aga, selgitab mainitud inimene endale kannatlikult, tegu on ju tõlkega, intersemiootilise tõlkega, ja tõlget on vahel huvitav lugeda ka siis, kui oled algteksti lugenud. Tõlge kommenteerib ja avab algteksti. Mida erinevamad on märgisüsteemid, mille vahel tõlge toimub, seda huvitavam. Nii et jah, lihtsalt ongi huvitav vaadata seda "koosmõju leidmist erinevate elementide vahel". Isegi pisut piinavad kordused (taevas küll, ma ei taha veel üks kord näha, kuidas Katjal "kuulist läbi lastud pää") tunduvad põhjendatud.
Seal lavastuse blogis on nimetatud "üsna peadpööritavaid eriefekte". Tõsi jah, ilmnes kaskadöörlikkust (ja suitsu). Jäin mõtlema, kas "eriefektid" on Bloki teksti ekvivalentidena õigustatud. Ma ei oska muidugi venekeelsest Blokist rääkida, aga tõlke põhjal ei jää mulle muljet millestki keeleliselt ebaloomulikust (muidugi statistika järgi tõlked olevatki keeleliselt normatiivsemad (näen, et professionaalne kretinism minus on päris kaugele arenenud)). Aga erakordset küll vist. Luule vist ongi (vahel) see erakordne loomulikkus, miski, mida nagu ei saaks olla, aga näe on, keegi ripub laest, nagu peakski asjad nii käima, keegi siputab kaheksa jalaga, nagu olekski kaheksajalg, ja siis nagu olekski nii täpselt õige. Vahepeal küll täitsa toimis.

Aga seda ma oma peas kokku ei pannud: mis värk selle kaheksajala ja tundmatu daami ja kõige sellega oli? Kust selline raam tuli? Kavalehest oleks ilmselt kasu. Aga Lenini meloodia kummitab ikka veel peas.

***

Täiendus.
Hiljem arutasime emaga, mis joont mööda siis "on kõrgeis templeis käia tarve / mul, et saaks alandlikuks hing" viib "Kaheteistkümneni". Mulle Blokist jäänud mulje taustal on "Kaksteist" nii kontekstist väljas. See templis paljastuv teine pale tundub pigem uskumisvõimetu iroonikuna vms kui sellise olendina, kes revolutsiooni paatosele väga kaasa elaks. Aga noh, inimesed muutuvad, vapustuvad jne, kuulevad peas kümme päeva järjest mühinat ja mis sa siis tahad. Huvitav asi tuli aga välja: ema (kes on kuulnud Lotmani loengut, aga mitte etendust näinud) küsis, miks siis Kristus punast lippu hoiab. Mina vaidlesin, et ei hoia ju Kristus, ta käib hoopis valge pärjaga seal ees "õrnal õhulisel astel", nii oli mulle meelde jäänud. Ja asja uurides selgus, et eestikeelses tekstis ongi lipp ja Kristus suhteliselt lahus, nimelt seob neid lauseosi sõna "kuna". "Verev lipp neil lehvib ees, / taga nälgind peni näevad, / kuna tuisus nähtamatult, / kuulist igipuutumatult, / pärlendaval lumekastel, / õrnal õhulisel astel / kõnnib valges roosikees / Jeesus Kristus kõige ees." Vene keeles aga: "Позади - голодный пес, / Впереди - с кровавым флагом, / И за вьюгой невидим, / И от пули невредим, / Нежной поступью надвьюжной, / Снежной россыпью жемчужной, / В белом венчике из роз - / Впереди - Исус Христос.
St: taga näljane peni, ees aga vereva lipuga ja muude atribuutidega Kristus. Nii palju kui mina aru saan. Ah, tõlge-tõlkeke. 
(Ema leidis, et tema küll aru ei saa, mis selles poeemis ikkagi geniaalset on (nii seda Mihhail Lotman ööülikoolis nimetas). Äkki samuti tõlke-tõlkekese viga.)
Aga minul tekitab see "õrnal õhulisel astel" hoopis väga tugeva viite "Tsaar Saltaanile", täpsemalt Felix Kotta omale: ühelt poolt "hele täht on laubal tal, kuusirp kumab patsi all, sale, nõtke, sammul kindlal astub nagu paabulind ta", aga edasi jälle "nelikümmend vägimeest, Tšernomor käib kõige ees".
Aga tavainimene kirjutab palju mõistlikumat juttu.
Ja ema kaevas arhiivist välja ka ühe pisut... staatilisema interpretatsioon samast "Kaheteistkümnest" Bloki 100. sünniaastapäeva puhul. Päris veider.

12.3.17

tartu vesi

vedasin Annelinnast viimaseid raamatuid ja muid kodinaid. tuli meelde, kuidas ma seal esimest korda käisin, emakeeleolümpiaadi ajal vanaisa juures ööbimas. korter oli väike ja paksu raamatuvoodriga ja selles mälupildis intensiivselt pruun. pimedas peegeldas suur aken selle pruuni kahekordseks. vanaisa tegi mulle diivanile voodi üles, lükkas virna raamatuid ette, tegi teed ja andis suure šokolaaditahvli (ma ei mäleta, kas tal midagi muud ka seal süüa oli, võileiba vast ikka, või pirukaid (sest näiteks kartuleid koorima õppis ta alles möödunud sügisel suure maaleminekukihu ajel (kui ühtki naist polnud kaasa võtta, kes kooriks))) ja ma polnud kunagi varem näinud katlakivihelbeid niimoodi tassis ujumas.
võiks ju mõelda mitte nii, et igasse eluasemesse jääb minust tükike maha, vaid et igast eluasemest tuleb minuga tükike kaasa. "Ja kuna me elame mälestused endistest eluasemetest taas läbi unelustena, siis on need mineviku eluasemed meis hävimatud."