"aga võib-olla ma olengi selleks olemas, et [kunagi paremini] luulet tõlkida" (hahahaa, sarkastiline naer kohe selle järele)
siis on muidugi tegemist nii luksusliku, privilegeeritud traagikaga, et ei oskagi kohe valida, mida tunda. põhiliselt vist lõbustatust ja pisut piinlikkust. ja hämmastust, et ma tegelikult olengi seda (teatud raamides küll) päris palju teha saanud!?
aga ka rõõmus intensiivne pinge langeb kunagi ja nüüd tundub, et oleks mõistlik veeta veel nädalake rauges poosis (mind pisut hukkamõistvalt jälgivast) elust eemale pööratud pilguga kuskil korvtoolis kohevate pitspatjade vahel vedeledes, seljas tingimata valge kleit, teetass käeulatuses (minu poolest ka elava tšellomängu saatel, miks mitte).
(üks stiilinäidetest, juhul, kui kõiki neid linke ei viitsi lahti klõpsida:
hea traditsioon see konvalestseerumine)
[Így is jó = niigi on hea]
