mudamere ääres

ema: Keedad pesuvett või? Miks sa kraanist sooja vett ei lase?
õde: ... Ma ei tea! See on kuidagi nii armsaks saanud... kaevust külma vett, keedad soojaks... alati on ju nii?

*

toimetaja: Tuust lihtsalt tundub kuidagi raske ja maalähedane, mitte selline taevast ogaraks minna oskav...

ebalev olevus

Külaline: "Teedu [triibuline] särk ja [rohelised] püksid sobituvad nii hästi siia metsa."
Isa: "Ma olen maskeerunud Hiiu kesksumalaseks."

* * *

– vahetevahel tabasid teda need oivalised hetked, näiteks kui ta tol õhtul voodis luges, või lihavõtte ajal mere ääres päikese käes liiva peal – las ta meenutab – suur tuust kahvatut luitekaera, puha keerdus, seisis nagu punt odasid taeva taustal, taevas aga oli sinine nagu sile portselanmuna, nii tugev, nii kõva, ja siis lainete meloodia – „Kuss, kuss“, ütlesid nad, ja aerutavate laste hõiked – jah, see oli taevalik hetk ja ta tundis, et lebab jumalanna peos ja see jumalanna ongi maailm; üks üsna kalgi südamega, kuid väga ilus jumalanna, altarile asetatud väike talleke (mõnikord lihtsalt tulevad sellised tobedad mõtted pähe, aga sellest pole midagi, kui neid kunagi välja ei ütle).

idüll idüllale liiga ei tee

Loen siin Hiiumaal raamatuid, korjan lilli ja joon teed ja teen vahepeal isegi tööd. Vahepeal meenus, et tahtsin vanaisast veel midagi üles kirjutada. Kui ema-tädi lapsed olid ja perega seenel käidi, ütles vanaisa alati: "Ma seeni korjata ei viitsi, aga ma võin igale seenele, mida ma näen, tikukese juurde panna." Aga sel kevadel rääkis Varblast tulnud vanaisa, et kõred on tagasi: "See oli päris lapsepõlvehääl, metsa poolt kostev kõrede mörin."
*
Mari Saadi lühijuttudest tahaks pikemalt mõelda. Ta ei vaata inimest just roosade prillidega, aga päris läbivalt masendav ka pole (mõnikord muidugi on ka). Ja ta kirjutab nii palju mehe vaatepunktist. Silmatorkavad motiivid: puuduv isa; helge, peaaegu ingellik naine (üks tõesti lausa hõljub). Hm. Selle teise sisse ei näe me kunagi. Esimene kogumik ("Roosipuupungad") on päris täis alateadvust ja seksuaalsust, alates puudli unenägudest kuni erootiliselt lainetava koopani. Teine kogumik on teistsugune, seal on peamiselt jutud inimestest, kes ühiskonnas olemisega hästi hakkama ei saa, miski kogu aeg vaevab. "Udumäe kuningas" on küll päris kurb ja lootusetu, just seetõttu, et algul nii (kurjakuulutavalt!) lootusrikas. Kuigi esteetiliselt on lõpus teatav tõus. Aga "pikk jutt" (nii neid "Roosipuupungade" saatesõnas kategoriseeritakse, pikad ja lühikesed jutud), "Õun valguses ja varjus", on päris hämmastav kirjeldus pilgu nihkumisest, kui tegelikkus ei tundu (enam?) enesestmõistetav: kummastus, äng, ärritus vaheldumisi kõikehõlmava kaastundega, eksistentsiaalsed ja metafüüsilised küsimused (ma ei tea, kas need filosoofilise loogika järgi tohiks koos käia, aga minu meelest siin nagu on), aga huvitav, liigutav ja tore on see, et neid ei koge mitte mingi tüüpiline noor ängiromaani misfit, erakordne ja ülitundlik kordumatu isiksus, vaid ehitusametnik (vms) Jaan Lõmm, kes on kuni viimase aastani enne pensionit igati ühiskonda sobitunud, teinud kõike nii, nagu peab ja nagu teisedki, aga nüüd hakkavad teda painama mingid õunad ja mälestused ja ta "näeb asju imelikult", järsku tekivad täiesti ebapraktilised küsimused sea hingeelu ja inimese surmajärgse saatuse kohta, minevikuhõllandused, nägemused. Avastasin, et Jaan Lõmm on minu eest juba mõned mõtted ära sõnastanud.
Siis varastasin praamilt Silvia Truu "Peidus poole", mis, nagu ema ütles, oli tema noorpõlves väga popp. Viisin raamatu pärast praami raamaturiiulile tagasi ka ja panin hästi nähtavasse kohta, äkki mõni ema silmab ja meenutab ja saab oma tütrele soovitada. Või miks mitte ka pojale. Kunagi sain linnaraamatukogu heidikuteriiulist "Silja ja päikesekiire", mille järg "Peidus pool" on. Silja-lood meenutavad pisut Nõukogude Eesti Roheliste Viilkatuste Anne'i (nii palju suurtähti reas kõlab, nagu oleks see midagi väga pidulikku). Iseseisev, tahtejõuline, tugevate moraalsete põhimõtetega, mõnevõrra ülemõtlev ja segaduses noor neiu, töö ja armastus. Selles raamatus on laste vanemad osanud töökasvatust hästi teostada. Tööst minu teada enam niimoodi üldse ei kirjutata nagu nõuka-ajal. Propagandamaik on vist liiga tugevasti külge jäänud, aga mõnikord võib see ka ilus olla. Selline noore inimese otsekohene hakkamasaamisetuhin on päris värskendav.
*
Meenus veel, et bakajuhendaja ohkas hiljuti, kui meediast (ja pagulastest) juttu tuli: "Mind häirib see, et vaikne hääl ei kosta enam. Vaikne, arutlev, isegi kahtlev."