21.4.17

Kaks perspektiivi pildile:
1
"Siin ma olen klaveriõpetaja kodus. Näe, vildid on jalas!"
"Ma ei teadnudki, et sa klaverit õppisid."
"Õppisin jah, paar aastat, aga sest ei tulnd suurt midagi."
2
"Ma ei teadnudki, et vanaema klaverit õppis."
"See oli ju päris valus lugu. Talle väga meeldis klaverit mängida. Aga ükskord klaveriõpetaja ütles emale, Ellile siis, et Tiiul pole mõtet edasi õppida, ta sõrmed on nii väikesed, et temast mingit virtuoosi ei saa. Vanaemal oli ikka väga kahju."


*

"Ma võin rääkida kaks perepärimust kuueteistkümnendast sünnipäevast. Kui Varbla-vanaema kuusteist sai, siis eelmisel õhtul kaks naabripoissi küsisid talt kitarri laenuks. Ei öelnud, et misjaoks või midagi. Ja sünnipäevahommikul siis olid vanaema akna taga ja laulsid kitarri saatel...
Aga kui mina kuusteist sain, oli eelmisel päeval koolipidu. Bänd esines, seal olid põhiliselt Tõravere poisid. Selle bändibussiga saimegi koju ka. Ja kui me koju jõudsime, siis oli kell juba üle kesköö... ma ise ei pannud üldse tähele, aga kui me välja tulime, siis need poisid, väga popid poisid olid nad, siis viskasid mind õhku! Neil oli meeles, nad olid kella vaadanud. Ma olin väga uhke."

No comments:

Post a Comment