Põlenud mägi

Oehh. Ma pean endale ikka meenutama, et on olnud ka paar Vanemuise etendust, mille puhul ma pole mõelnud "issand, miks ma siia tulin" või "hea, et vähemalt pileti eest maksma ei pidanud". Draamaetendustest meenub vist ainult üks selline. Dramaturgia on pooletoobine, helikujundus pooletoobine, enamikul näitlejatest on sees mingi poos ja selline spetsiifiline näitlejaintonatsioon, seekord ei saanud tekstist ka aru (see segas päris põhjalikult), samas, EI OLE VAJA NII VALJUSTI KARJUDA, see pole mingi suvelavastus; aga ennekõike see dramaturgia, oh jah. Üllatusega tõden, et kujunduse kohta polegi mul midagi halba öelda, isegi päris tore oli see riiulitest mobiilne ehitis treppide ja lugemislavatsiga.
Iseenesest on ju tore, et tehakse lavastus raamatuarmastuse õhutamiseks ja raamatute kiitmiseks. Aga jah, mind ei veennud ja oli piinlik. Võib-olla ma olen liiga küüniline. Aga see meenutas neid tumblri-blogisid, kus on hästi palju ilusate retrofiltritega pilte raamaturiiulitest ja avatud raamatutest teetassi kõrval ja sügavamõttelisi tsitaate, ja mida siis raamatulugemise asemel lõputult rullitakse. (Kava oli nagu lõik sellisest tsitaadiblogist.) Selline raamatulugemise-esteetika. Eetika pool jäi väheke nõrgaks. Tegelased olid kuidagi lamedad: vanaisalikult näppuviibutav erudeeritud muhemees professor, täiesti ebausutava "olen-kogu-aeg-mölakas-ja-järsku-hakkan-võlumäge-lugema-ja-avastan-et-elus-on-enamat"-arenguhüppe sooritav projektijuht, sõjaväenaljade ja ausameelse harimatu jutu peale üles ehitatud erukapten, neiu ja noormees, kes mängisid oma minu jaoks üsna lootusetut suhet (mis lõpuks muidugi täiesti meelevaldselt häppilõppes) läbi tsitaatidega -- äge, eks ole, ainult et oleks siis kuulnud, mida nad ütlesid, ja oleks need tsitaadid, mida ma kuulsin, kuidagi seostatumad olnud. Ja mulle meeldivad tsitaadid, tõesti. Aga seal tundusid need liiga tihti nagu köögikombainist läbi lastud. Kui tsitaadi ära tunned, on enamasti veel valusam kuulata. Ja keset noorpaari tüli ingliskeelne feministlik tiraad, millest ka mina diktsiooni tõttu aru ei saanud, rääkimata 60+ publikust. Või oligi see kõik nii mõeldud, et vaataja saaks lihtsalt aru: ahhaa, tsiteerivad, järelikult haritud, lugenud inimesed? Mitte et mida siis täpselt ja kust siin mõttelõng läheb. Nagu geeniusetsevad geeniused filmides (te ei peagi aru saama, mida ta teeb, ta on lihtsalt teiesugustest keskpärasustest hästi palju targem). Kuigi Isabella tsitaadivormis mõttearendused oleksid võinud väga huvitavad olla, mängida välja seda vastuolu romantiku ja feministi vahel, mida ühes arvustuses kiideti (alatu desinformatsioon!!). Võib-olla oli see huvitav osa muidugi selles osas tekstist, millest ma aru ei saanud. Loomaarst Mari oli ainus tegelane, kelle kujutamine päris närvi ei ajanud -- peale hommikumantlis vanamehe, kes lihtsalt tukkus ja luges ega teinudki suud lahti; see vanamees oli tore.
Jah, need lamedad vastandused. Homo legens on välja suremas, nüüd on märgata hoopis teistsuguseks kasutuseks evolutsioneerunud pöialdega isendeid, oh neid tänapäeva kiirustavaid projekti-inimesi, elu mõtte üle nad ei arutle, tahavad kõik raamatud ära põletada, mis neist kasu on, "tõmba endale alla see raamat"; ja teiselt poolt professor, kes riiulite vahel jalutleb ja õõnsal häälel filosofeerib: "Mis on aeg? "Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu..."" Ja lõpuepistel raamatute vanadekodust, kus nad saaksid "segamatult narmendada" ja valgetes kinnastes töötajad loeksid neist vahetevahel ette ja ei paneks neid kunagi nägupidi padja peale... Tjah, võib-olla olen ma tõesti liiga küüniline. Kuigi samas ei usu ma, et niipea peaks palkama spetsiaalsed inimesed, kes üldse veel raamatuid avavad. Projektijuht tõdes ka lõpuks, et Eestis loetakse veel liiga palju, ei saa hääbuvate kommete toetamise tõukefondist raha vms. Höö-höö.
No ja nagu R ütles, piinlik on vaadata lugemist teesklevaid inimesi.
Ma olen ise ka üllatunud, et ma millestki nii halvasti kirjutan. :(
Siiski, üks hea nali oli ka: et raamatute peale hakatakse varsti samasuguseid silte kleepima nagu sigaretipakkidele: kõver kael, paksud prillid...
Lõpetuseks näide tegelaste teksti veenvusest:

[ajab näpuga rida "Võlumäest]: ""Kes me oleme? Kus me oleme?" Ma polegi selle peale varem mõelnud!"