Must muinasjutt

See on vist teine selle aasta LR-idest, mille ma olen korralikult otsast otsani läbi lugenud, teised ma tassin alati laiali, lõpuks jõuavad nad voodisse, kukuvad kandle alla ja vajuvad unustusse. Aga selle Ollikaineniga oli tunne, et tuleb kiiresti läbi lugeda, siis äkki ei jää see süngus nii hirmsasti kummitama. Võtaksin raamatu kokku kahe lausega: 1) soomeugrilane jääb ikka paganaks; 2) mees olla on ikka raske. Nagu ikka sellised tegelased, ajavad nad vihale ja tekitavad kaastunnet korraga. Nii abitud, nii õrnad, nii vastutustundetud, need "ehmunud väikese poisi silmadega vanamehed". Naised on ainult mingid erutavad varjud taustal, toimivad mingi läbipaistmatu mehhanismiga. Kõik on üsna pime ja märg pluss päikeselised lapsepõlvemälestused, mida varjutab mäletajate teadvuses järgnev duum ja üleüldine allakäik, ja selle peal on aeg-ajalt mingit ehmatavat lüürikat, mis mõjub natuke nagu "kevadlillede"-lõhnaline õhuvärskendaja kuivkäimlas. Ma ei teagi, kas just halvas mõttes (ega samas ka, missugune see hea mõte oleks).

"Kase võra lõi päikesevalguse katki nagu klaasanuma, killud vajusid valguslaikudena üle mänguväljaku, kiigele ja liivakasti. Pingi seljatoele maandus liblikas. Tema tiibade värvid olid liiga ilusad, et neid mitte puudutada, napsasin liblika sõrmede vahele ja tõstsin silmade ette. Ta vehkis hädas teise tiivaga. Panin ta maha, aga lendu ta enam ei tõusnud."
[*lugeja: lollakas! ise oled täiskasvand inimene.]

"Papa vaatab korraks isa naljakalt altkulmu, aga keskendub siis pääsukestele.
"See on täitsa nagu tants."
"Tuleks nende pesad ära hävitada," ütleb isa.
"Ei tea mispärast?"
"No pasandavad seina täis."
"Pasandagu. Pesi ei puutu," teatab papa.
Isa turtsatab ja läheb sauna tagasi.
"Seal [sõjas] ma nägin, et inimene oskab halb olla, kui tahab. Aga vaata neid linde, kuidas nad tantsivad."
"Kas inimene oskab papa meelest üldse hea ka olla? Need pääsukesed, muide, peavad jahti."
"See on keerulisem, hea pärast peab pingutama. Ja küllap ma toitumisahelast ikka aru saan. Et ega need lõokesedki alati ainult mängi."
[sõjamälestus saksa reamehe pussitamisest]
Papa vaikib ja paistab nii, et ta ei mäleta enam, kas peaks hingama sisse või välja. Pääsuke vilksatab mööda ja papa saab jälle hingamise rütmi kätte. Ta vaatab mind ja naeratab kummaliselt hellalt.
[...]
"Aga seda tuleb vaadata kui tantsu. Looduses on nii palju ilu, kui ainult oskad õigesti vaadata."
Ma mõtlen, kas papa mõtleb pääsukesi või pussi südamesse torkamist samal ajal, kui härjapaarina viimasele valsile minnakse.
[ja siis saab isa südamerabanduse. *lugeja: oehh.*]