sõnu, sõnu

Mõne sõnaga on mul väga selgelt meeles, kuidas ma seda esimest korda kohtasin.
"Mullu": umbes meetri kõrguselt mahasuunatud pilgu ees kirju niiduhein maakodu värava tagusel teekäänakul, natuke kreegivõsa ja "Mullu suvel. Mullu suvel. Aga selle kohta on ju sõna(d) olemas!? miks öeldakse "mullu", kui saab öelda "eelmisel aastal"?". Miks on kaks võimalust öelda ühte ja sama asja? (sellest ei sündinud muuseas erilist semiootilist ärkamist.) Arvasin, et äkki on sel midagi muulukatega pistmist, sest täpsemalt oli keegi õuel öelnud "mullu suvel" ja suvel need muulukad ju kasvavad. Ja teised ei ütle nii sellepärast, et nende juures ei kasva muulukaid. Või mäs?
Täna laadal müüs üks vanamees õues tohutute virnade kaupa keraamikat (ema, kes mind sealt kaussi ostma saatis, kirjeldas seda kui "Ukraina... või mingi Pihkva keraamika"). Mustreid tuiutades ujus pähe sõna "majoolika", mille õige tähenduse sain paar aastat tagasi teada R-i ettekandest. Ja siis meenus esimene kohtumine:

Lennart oli soovinud endale kampsunit. "Kootud minu abikaasa toimekate käekestega," lisas ta.
"Missugust kampsunit?" küsisin. "Kas kardigani?"
"Eest nööbitavat kampsunit, sa võid nimetada seda kardiganiks või milleks tahes. Aga rootsi keeles on see kampsun."
Ma läksin kohe ja ostsin lõnga ära. Kui Lennart järgmine kord kampsunist juttu tegi, nimetas ta seda korderoiks ainult sellepärast, et mind narrida. Teinekord päris ta:
"Kas sa kood ikka usinasti minu hikkorit?"
Ja paar päeva enne jõululaupäeva uuris ta sarkastiliselt:
"Mis sa arvad, kas jõuad mu majoolika ikka jõuludeks valmis?"
Ma jõudsin selle valmis.
Mitte keegi peale Lennati ja minu ei tea, et majoolika on eestnööbitav kampsun. Vahest ehk jooksevad lapsed kunagi minu juurde ja küsivad: "Ema, kus mu majoolika on?" See saab olema kindel märk, et nad on ikka tõesti minu lapsed. Nii nagu igal teiselgi perekonnal on oma eripärased rumalused, oma salakeel ja väikesed totrad naljad, mida ei mõista ükski kõrvaline.

Selles raamatus (Astrid Lingdreni "Kati Pariisis") kohtasin ma ilmselt esimest korda ka tsitaati, mille allikat oskasin alles palju hiljem peas kuskile paigutada ("Oh, lahustuks see liig, liig, sitke liha"). Kuidas sellised asjad ikka pähe jäävad. Raamat pulmareisist ja värske pruutpaari elust oli küll vaevalt minu vanusegrupile mõeldud (2001. olin ma 9-10, ilmselt veenis autori nimi nii vanemaid kui ka mind, et tegu on lasteraamatuga), aga naljad olid ikka head ja on praegu ka. Kaanepilt on ka praegu kole. Rootsi keelest tõlkimata jäänud luuletus (miks??? kuidas???) endiselt mõistetamatu. Kuigi nüüd saaksin keeleoskajalt küsida.

Ja kui juba on sõnakroonika, siis (eripärastest rumalustest rääkides): sain teada, et "banduura" on päris sõna ja tähendab ka midagi. Nimelt ukraina rahvapilli. "Banduura" ütleb isa igasugu... asjade kohta. Seadeldised, jubinad, pudinad, hunnikud, nutsakud, asjad, mis on jalus või ei peaks olema silma all ehk?
Hommikul kutsus isa mind "praademuna" sööma ja mõtlesin, et üldse tuleb temalt minu ellu vist rohkem metsikut keelt kui kuskilt mujalt. Mina ütlen korralikult ja korrektselt "praemuna" nagu emagi (või peaks olema "praadmuna", höh höh? Tont ja ÕS neid nimetavalise ja omastavalise liitumise reegleid teavad.) Aga ma ei mäleta neid sõnu kunagi, mu keeletunne on kuidagi nii ärakammitud ja korrigeeritud (...olnud?). Peamiselt käib see kindlasti kaasas emakeeleõpetaja lapseks olemisega (ja tingliku rollijaotusega "verbaalselt võimekate" ja "vähemvõimekate" vahel meie peres). Osalt aga ka seoses sellega, kuidas ma olen üldse suurema osa (teadlikust) elust olnud väga apollooniliselt ja klassitsistlikult meelestatud ega ole eriti suutnud mõista või seedida igasugu barokki ja groteski. Ei tea, kas see muutub või kas oleks parem (ja mis suhtes parem) groteski rohkem hinnata. Too Bachi fuugade klaasine maailm (mis on ju ajastult barokk, heh! aga tunnetuslikult minu jaoks ikka see teine, valge ja selge ja sirge ja külm pool) pole ilmselt kõige viljakam elukeskkond. Tasakaaluseisundiks, jah, küll -- aga tasakaaluseisundit igatseda ongi ju morbiidne. Sel'ge Ruh'.