Õpetatud naised

Nägin selle näidendi lavastust esimest korda 2009. aastal (VHK teatriklassi abiturientide lõpuetendus). Mulle tundub, et see oli võib-olla minus elava grammatikanatsi (teatava) taltumise algus. Sealt on mul tänaseni meeles lause "Saan rabanduse -- siis on ta sooritand mõrva!" (majast välja kihutatud köögitüdruk Martine'i kohutavaks roimaks osutub "maitsetu sõna" pruukimine ja kui köögitüdruk enesekaitseks sõnade pruukimist jätkab (stiilis "meil maal ei räägitud kuskilgi nõnda"), haavab see daamide meeli veel hullemini).
Aga nojah, mida mõtleb saalis istuv õpetatud naine?
Molière'i tekst ja Ants Orase tõlge on üsna vastupandamatud. Mul on vist ka nõrkus värssdraama vastu. Ja see on kõik nii vaimukas ja nii vaimukalt mängitud. Lihtsalt vahepeal naeran ja mõtled samal ajal, kas see nali käib nüüd minu pihta või kas ma ikka peaksin seda heaks naljaks, kui see poleks nii mõnusasti riimis. Kui tuli Martine'i hiilgehetk ja ta esitas räpile / slämmluulele läheneva hooga tiraadi mehe ja naise rollidest ideaalses kooselus, siis koha peal, kus ta soovis, et mees, kui tal läheb "üle maksa kops", tüli vaigistamiseks "andku mulle vops", põrkusid minus küll ebamugavalt nihelev poliitkorrektne "otot kas selle üle peaks ikka naerma" ning nalja ja esituse mõjule alluv "hee hee kops - vops hee hee vinge tiraad hee hee". Mitte et ma tahaksin seda näidendit ja lavastust solvumiseks kasutada või et see minu meelest kedagi tegelikult solvaks (solvumiseks kasutada saab, jah, muidugi kõike). Nagu ema märkis, on pilkeobjekte meeste ja naiste hulgas võrdselt ("ja esitola on mees!"), nii et tegelikult ei ole tegu puhtalt mõnaga õpetatud naiste kui selliste pihta (et haa haa, naised teevad teadust ja näevad kuu peal kirikutorne). Ega pilgata mitte vaimseid püüdeid iseenesest, vaid kaunishingede pseudovaimsust. Lavastus tundub seda ka rõhutavat, muusika, mis kaunishingi saadab, on mingi kahtlane kolin, ulgumine ja plõnksimine, mille tekitamisviis sarnaneb oletatavasti formaalselt pärismuusika tekitamisele, aga mis pole ikkagi muusika (... kuigi mis kriteeriumite järgi? amorfne märkide jada?). Ja kuigi otseselt vaimsetele aadetele pühendunud positiivset tegelast ei ole, iseloomustab sümpaatset paari (Henriette'i ja Clitandre'it) pigem terve mõistuse ja peene vaimu sümbioos, mitte nii labased maised huvid, nagu nad end ise "õpetlastega" kontrasti seades esitavad. Kui kuskilt autori seisukohta ja häält otsida (mida muidugi ei maksa eriti teha, nagu kavalehel tsiteeritud Ott Ojamaa ka osutab), siis võib-olla eelkõige Clitandre'i ja Trissotini dialoogis, kus Trissotini argumentidele "eks ignorantsist võrsu idioodid" ja et retoorikaseaduste kohaselt on lähedasimad sünonüümid "teadmatu" ja "tobu" (ma ei leia praegu raamatut üles, ei mäleta täpset sõnastust) vastab Clitandre, et stilistikas peetakse veel ühetähenduslikumateks "puupead" ja "pedanti". Ja et võib küll nõustuda, et (umbes) "õilis on teadus ja kõrge ta koht" -- "aga ogara käes on ta avalik oht!" Eks ole. Lihtne loll on meeldivam kui targutav töll, aga seal vahepeal on ka võimalus kujuneda harituks ja areneda inimlikkuses jne. Mina küll lisaks, et lihtsa lolli üleromantiseerimine ei ole mõistlik.
Õpetatud naiste juures on kõige naeruväärsem piiritu eneseimetlus (mille pilkamise käigus antakse ennasttäis võrdluse (vabas ümberütluses "Platonil oli midagi sarnast, aga kehvem") kaudu vops naiste akadeemia ideele), aga kriitika käib ka väga polaarsele väärtusskaalale seatud keha-vaimu dualismi kohta, kus maine, kehaline ja meeleline on täiesti väärtusetu (ja eri tegelased on selles osas muidugi ka erineval määral või vähemalt erinevalt nähtaval määral silmakirjalikud).
Muidugi, tegu on ju Orase tõlkega ja mitmes kohas tuli mulle meelde Alver, 30-ndate oma ikka. Eelkõige meenutas teda mitmes kohas õpetatud naiste ülespürgiv retoorika kõrge-madala teljel (kujundid on muidugi Molière'ilt, ma pean silmas sõnastust), aga ka mõned riimid. Üks Alveri luuleminadest on ju ka sinisukk, "keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka". See oli huvitav nüanss, mida ma 2009. aastal tähele ei pannud (ma olin siis juba Alverit lugenud küll, aga kogutud teoste ajateljetus järjestuses, nii et polnud vist selgepiirilist pilti 30-ndate Alverist eraldi). Ja muidugi on Alveril 30-ndategi piires Alveril ka posu maiseid elamusi ülistavaid tekste. Lihtsalt huvitav, kas see oleks ka tõlke kaasaegsetele (kas see ilmus 1940?) seosena paistnud või on see lihtsalt tollane üldine stilistika (mis kaasaegsetele olnuks läbipaistev, aga millega mina olen tuttav põhiliselt Alveri kaudu). Igal juhul on Oras, kes võib luulet tõlkides muidu asjad üsna keeruliseks ja ülespuhutuks ajada, on draamat tõlkides osanud tekitada täiesti jälgitava teksti. Ja nauditava ja vaimuka. Päris äge.
Eelkõige oli aga ootamatu näha seda lavaka lendu tegemas midagi nii klassikalist. Kostüümid. Karakterid. Varem valmiskirjutatud näidend. Hästi tuli välja. Nad on kõik sellised intelligentsed, et peaaegu kunagi pole piinlik vaadata.


***

Natuke seotud teema. Lugesin suvel Mari Saati nii palju, kui kätte sain (varem olin lugenud ainult "Võlu ja vaimu") ja see oli kõik nii vinge ja kummaline, et hankisin endale Saadi-teemalise artiklikogumiku. Enne, kui see voodi alla kukkus, jõudsin lugeda Epp Annuse artiklit ja see tekitas  nii palju mõtteid, et ma ei võtnudki raamatut voodi alt välja, sest ma poleks muidu neid asju teha jõudnud, mis vaja oli. Täna tõmbasin lõpuks voodi seinast eemale (see pole kerge operatsioon) ja sain raamatu kätte. Ühtlasi on asi mu peas ehk piisavalt selginud, et sellest kirjutada.
Ühesõnaga, Annuse jaoks on Saadi keskne vastandus "tõelise ja ebatõelise olemisviisi vahel. Ebatõeline olemisviis elutseb ratsionaalsel, argisel, tööde tasandil, siin on kõik lihtne, selge, lineaarne. Tõeline, väärtuslik elu pürgib, juhituna igatsusest, sealjuures on elu saladus, mida päriselt ei saa mõista ega ratsionaalselt lõpuni seletada. Tõeline väärtustab vaimset ja kipub tõrjuma lihalikku [ütlesin, et seotud teema, eks]. Paraku pole tõelise ja ebatõelise vahelisi piire niisama lihtne paika seada. Nii peavad mitmed Saadi tegelased punapõskset argiõnne eksikombel ihaldusväärseks, saavad aga hiljem oma eksitusest aru." (lk 19)
Nojah, siin ma imestusingi nii, et jäin päranisilmi vahtima ja raamat kukkus voodi alla. Või siis nii võiks seda ka mõista!? Muidugi olin ma märganud igatsusinimeste ja punapõskse argiõnne vastandust, samuti ka igatsuse ja labase materialismi vastandust, aga et seda võiks niimoodi tõelise-ebatõelise kaudu tõlgendada! Sest mina olin kuidagi välja lugenud hoopis kinnituse arusaamale, et on inimesed, kes võivad olla enam-vähem rahul loomakese-elu elades (materiaalsed hüved tagatud) ega pea oma pead mingi metafüüsikaga vaevama, ei reflekteeri eriti enda ega elu ega maailma üle ning neil jäävad olemata nii refleksiooniga kaasnevad rõõmud ja voorused kui ka kannatused, nad on praktilised, enesekesksed ja lihtsakoelised. Siis on teised, kes reflekteerivad ja mõtisklevad ja igatsevad ei-tea-mida ja ei suuda kunagi päriselt elu sees ja teistega koos olla. Need, kes vaatavad elumaja aknast sisse. Aga siis on ka kolmandad, kes oskavad elada vabalt ja rõõmsalt, nemad ongi seal elumajas, mille aknast tuleb nii sooja kollast valgust, laulavad seal ja on koos ja asjad laabuvad ladusalt. Ja akna tagant vaatajad tahaks ka osata elada, aga isegi kui neid vahel tuppa kutsutakse, isegi kui nad lähevad ja istuvad laua taha ja isegi laulavad, jäävad nad ikkagi akna taha. Ja võib-olla hakkavad jooma või hüppavad aknast alla terasorgi otsa või kondavad lihtsalt udus ja pimeduses ringi. Vat, asi võib olla ka selles, et ma lugesin kõigepealt "Udumäe kuningat" ja siis "Õuna valguses ja varjus". Viimases on igatsusteinimese vaates võib-olla tõesti rohkem tõelust. "Udumäe kuninga" igatseja on lihtsalt nii õnnetu. Ja kuhu kuulub "Õuna" Maarja? Tema sisse ei näe, Jaanile ta vist tundub igatsevat, aga samas ta oskab kuidagi ka elu sees olla ja samas mitte labane ega egoistlik. Ma oleks nagu ka selliseid arusaamatult helgeid inimesi näinud ja alati mõelnud, kuidas nad oskavad ja kas nad on alati sellised. Kuidas olla helge, see on päris keeruline küsimus.
Ja milline elu on tõeline. Nojah, ma vist ikka veel usun, et mingid inimesed kuskil oskavad päriselt vabalt ja rõõmsalt elada. Ja ma ei tahaks uskuda, et mõni on määratud elu ainult aknast vaatama, aga natuke nagu ikkagi usun. Kui ainult teaks, kumb on see tõeline. Siis võib-olla ei peaks akendesse piiluma.