Kas olla või ei

Publiku nõudmisel (höhöö) uus teatripostitus sarjast "kui ma juba rongipileti Tallinna ostan...".
Noh... "Hamlet". Mis ma sellest ikka kirjutada saan. Hamlet ja harrastusnäitlejad ja Jaan Tooming ja Nero Urke. Võib-olla ei olegi võimalik "Hamletit" mängida, kui sa pole harrastusnäitleja või Nero Urke. Ei teagi tegelikult, miks just sellel tekstil (minu jaoks?) selline käsitamatu kaal on, nagu see oleks mingi näidendite näidend (?). Hamlet on muidugi üsna rollide roll.
Lavastus kestis (kavalehe järgi, ma kella ei vaadanud) kaks tundi, nii et muidugimõista oli kärpeid. Oli nihutusi. Näiteks Horatio ei jäänud elama, et tulevatele põlvedele õpetlikku traagilist lugu jutustada, vaid kukkus armsalt koomilise matsuga külili. Viimase tunnistaja surm (kui ka mitte selle koomika) oli kooskõlas kontseptsiooniga. Millest andis aimu lavastaja tekst kavalehel. Mis nõretas, andku teatrisuurus mulle andeks, minu meelest üsna higisest siirast teismelisepaatosest ökoloogilise maailmalõpu teemal. Kui etenduse jooksul selle saatesõnaga erilist seost ei täheldanud, siis Hamleti viimastele sõnadele järgnev ähmane pildikompilatsioon naftastest lindudest, prügimägedest ja -jõgedest, kõrbestunud maast ja näomaskidest, mis tipnes -- I kid you not -- hülgebeebi süüdistavasilmse laibaga... teostas seose kava ja lavastuse vahel umbes sama delikaatselt nagu rull jämedat köit.
(ja muidugi ah miks, ah miks pean ma ökokalüptilise siira higise teismelisepaatose üle muigama, kui ma ju usun põhimõtteliselt ise ka, et see on teema, millest tuleks pasundada (muuhulgas ka) siiralt ja vormi kraasimata? miks mul on piinlik tahtmine muiata? teine lugu on muidugi sealt paistnud determinismiga, aga ma ei jaksa siin tegelikult pikemalt seda asja arutada.)
Etenduse jooksul ei olnud eriti piinlik. Tunnet, et tegemist on kuidagi spetsiifiliselt harrastusnäitlejatega, tekkis minimaalselt. Aga mul ei ole mingit teatrikriitiku ettevalmistust, et mingit asjalikku ülevaadet anda,  ma oskan ainult mainida. Et oli hämmastav, kuidas kuninga osatäitja oma iseenesest viisaka kostüümi niimoodi täitis, et see läbivalt pomšijopina tundus. Et jummel juula, mida Nero oma hääle ja kehaga teha oskab. Et kas ta hingamisteedega on ikka kõik korras (see lõrisev hingamine). Ja -- kõige imetlusväärsem -- et mul oli tunne, nagu ma poleks seda teksti varem kuulnud. (ma ei pea, muideks, silmas oma halba mälu. mu tekstimälu pole ka tegelikult nii halb. ma mäletasin seda teksti küll, aga see on teine asi.)
See on tõesti midagi kummalist. Ja hakkasin mõtlema, kas see pole ka mingi kriteerium mu jaoks. Et kas ma olen seda teksti kellegi teise esituses või oma peas paremini kuulnud. Ja muidugi ei olnud ma teksti osaliselt kuulnud sellepärast, et selles oli muudatusi (vt pealkirja -- too konkreetne muudatus andis minu meelest täitsa suurepärase efekti). Aga suur osa tekstist oli siiski vana hea ja uuem hea Shakespeare-Meri-Lamp-Kareva.
Ma olen varem näinud "Hamletit" korra elus, ühe Inglismaa trupi esituses Linnateatris. Mälestused on hägused, ma istusin lavast kaugel ja nägin rohkem... nukke, varje, mitte inimest. Täna istusin neljandas reas, nägin silmi ja suid ja tegelased olid kuidagi nii palju inimesemad kui ma lugemisestki mäletasin. Ja muidugi, muusika oli nii vali, et minu ees võbelesid teatridaamide ninasõõrmed ja võppusid nii mõnedki õlad. Kavas sisaldus ka luulelaadne tekst, mida mina, ullike, pidasin esimese hooga Miltoni üllitiseks, aga järele mõeldes sain aru, et tegu on siiski laulusõnadega: tuli välja, et Paradise Lost on gooti metal'i band, sobival kombel death-doom žanri "pioneer" (Vikipeedia sõnul ). (Jällegi, nii teismeline! (Nagu ma ise poleks üks death-doom teismeline.)) Selle tõdemuse peale tegi ema nalja, et näeme death metal Hamletit ja ega ta väga mööda pannudki. Lavastuses oli samasugust tumeromantilis-heroilist histrioonikat nagu selles muusikas
Õde arvas, et vähemalt esimeses vaatuses mängiti liiga üle; ema, et just piisavalt, et oleks üle võlli. Ja mulle kummalisel kombel kokkuvõttes nagu... meeldis. Nero Urke on kuradima maagiline.