ajakihid

Vanaema A: M. laenas mulle ühte raamatut, mis rääkis eestlaste elust vanasti, ma ei mäleta nüüd, mis selle pealkiri täpselt oli. Ja mõni ütleks, et seal on ikka väga koledasti räägitud, et kuidas elati, muldpõrandad, ei pestud ja... et ei kujuta ettegi sellist elu. Aga minu isa kodu -- kust see kell pärit on -- seal oli ka muldpõrand! Minu isa oli üheteistkümnest lapsest kõige noorem ja elasid seal kõik koos. Jah, kõige vanema ja noorema vahe oli, ma ei mäleta nüüd, kas kakskümmend viis või kakskümmend seitse aastat.
[...]
Ma mäletan, et vanaemal olid sellised püksid, mis eest olid siiamaani kinni, aga siit alates kuni taha välja lahti. Niisugused lahtised püksid, ja tagant käisid paelaga kokku. Ma olen niisuguseid muuseumides ka näinud. Aga kui tema noor oli, siis ei kandnud naised üldse pükse. Oli lihtsalt palju seelikuid seljas ja... või noh, paljukest seda riiet nende seelikutegi jaoks oli. ... No ja kui raadios rääkis sellest tuhalehelisest -- meie ju pesime ka sellega! Ma mäletan, kuidas seda tehti ja kõik. Ja suhkrupeedist siirupi ajamist mäletan ka. Peet lõigati õhukesteks viiludeks, meil oli seal pesuruumis suur pada, see pandi siis ääreni seda peeti täis ja vesi peale, ja ma ei mäleta täpselt, aga kogu see protsess kestis kaks-kolm päeva, ja kogu aeg pidi inimene juures olema. Millalgi võeti siis need peedid välja sealt ja keedeti siirup paksuks, see tuli selline tumepruun. Mulle see üldse ei maitsenud. Seda pandi pudru peale ja igale poole.