veel Leelo põlvkonnakaaslasi (enam-vähem)

Vanaisa ja Ü.-R. käisid ka "Seltsimees last" vaatamas.

 

M: A. rääkis, et sa hüppasid kuskilt aknast välja, kui pidi komsomoli astuma? Oli ka nii? Kas see oli Haapsalus või veel Varblas?

Vanaisa U (s. 1934): Ah jaa... [natuke rahulolev muhelus] See oli ikka Varblas. Kolmeteist-neljateistaastaselt oli see astumise aeg. Kas just aknast välja, seda ma ei mäleta... aga nii oli küll, et Haapsalust oli saadetud sealt Täitevkomitee haridusosakonnast siis mees Varblasse. Kogu seitsmes klass, meie olime parajasti selles eas, aeti siis kuskile kokku, vat imelik, et see ei olnud klassiruumis millegipärast, ma ei mäleta, kus ruumis. Ja öeldi siis, et nüüd kirjutate avaldused. Aga seal oli palju mingit segadust ja edasi-tagasi käimist ja ühel hetkel ma lipsasin lihtsalt uksest välja ja panin siis kodu poole. Ega keegi mind seal taga ajama ei hakanud ja pärast ka.. nii jäigi. Millalgi räägiti, et kes komsomolis pole, ei saa ülikooli... aga kui mina Tallinna läksin, ei nõutud midagi. No seal 49. aasta paiku hakkas see kõik alles pihta ja oldi rangemad, hiljem lasti lõdvemaks. Haapsalus [õpetajate seminaris] olid minu klassist ainult pooled komsomolis.  Vat seda ma kuulsin hiljem küll, et kes tahtis Pedasse saada, seal võeti vanemate paberid välja ja kui vanemad olid kulakud või... represseeritud... siis öeldi, et sellist inimest ei saa lasta lapsi kasvatama. Aga mõned neist inimestest said siis Tartu ülikooli sisse.

Aga see inimene, kes Varblasse oli saadetud komsomoli korraldama, ta oli pärast, kui ma Haapsallu läksin, seal koolis õpetaja ja siis ta hoidis küll... [tõmbab end väikseks kokku]. Hiljem ma kuulsin, et ta oli sõja lõpus Saksa sõjaväes olnud -- värises oma elu pärast! Parteisse ta ei olnud astunud, 

Aga hiljem lugesin, ma saan nüüd seda rääkida, sest sellest on kirjutatud, seal meie klassis oli komsomoli juht Lauri H. ja mälestustest lugesin, et tema osales küüditamisel. Aga pärast küüditati ise, tema pere küüditati ka ära. No eks siis oli nii, et kui need vene sõdurid püssidega tulid, nad võtsid ju ikka mingid kohalikud juurde, no kes oli kuskil aktivist või - ja kui need püssidega tulid, ega sul 

siis midagi seal valida ei olnud. Nii et täitsa süütuid inimesi võis sattuda küüditamise juurde tollal.

Ü-R: Aga kes need nimekirjad koostas, seda ei teata ju tänapäevani. Eks seal ikka pidid ka keegi kohalikest juures olema, kuidas need venelased teadsid muidu. Kelle peale siis vimma kanti... no olid mingid tingimused ka ees, et keda kulakuks kuulutada. Kellel oli palgatöölisi, kes neid kasutasid.. ja siis maa ja karja suuruse järgi... Minu onul olid kogu aeg viljakotid kuivatatud leibadega köögis nurgas. Kunagi ei teadnud, millal tuleb minna. Ma mäletan, kuidas viidi... üks, kes oli minuga ühes klassis, tema pere -- saanidega viidi. Ja onul olid kogu aeg kuivikud viljakottidega nurgas. Aga õnneks ei viidud

U: No Varbla oli nii vaene kant, et siin polnudki eriti, keda kulakuteks teha ja küüditada. Viis peret vist oli kogu valla peale, kes küüditati. Ja meie juurest Rannakülast polnud vist ühtegi, siin olid kõik nii vaesed talud. Metsavendi meie kandis ka ei olnud.

Ü-R: Meie olime sõja ajal maal onu juures Jõgevamaal Torma kandis, meil põles Viljandimaal kõik maha ja emal polnud mitte midagi muud alles kui kolm last. Kõige noorem oli siis viiekuune. Taadu oli Punaarmeesse võetud, aga ta oli kaval mees, lasi sealt jalga, võeti siis kinni ja pandi vangi. Paar aastat pärast sõja lõppu sai välja ja koju tagasi. Seal oli küll palju metsavendi. Ühed uusmaasaajad olid, neil oli palju lapsi, viis-kuus vist, selle aja kohta ikka päris palju, ja üks vanem noormees oli seal ka komsomolis ja... Ei tea, mis vimm seal oli, aga metsavennad olid sinna sisse tunginud ja kõik maha lasknud! Ema-isa ja kõik lapsed ka. Üks tütar oli sel ajal Tartus, kui tema siis tagasi tuli, leidis eest... puhta platsi. Ei tea, mis seal oli, aga seda juttu meil räägiti nii palju, ma olen seda nii palju kuulnud, et ma mäletan siiamaani isegi nende perekonnanime, Õispuud olid nad.

*

Ü-R: aga meil olid ju kooli juures igasugu ringid, väga palju huvitegevust, mul polnud üldse aega! Mina käisin tantsimas [selle õpetaja] ja [tolle õpetaja, ma ei mäleta nimesid] juures ja koduteel harjutasin tantsusamme, kedagi polnud seal Tamme puiesteel vaatamas...

U:  No sel ajal oli lihtne, internetti polnud, televiisorit ka mitte, meil Kangrul polnud raadiotki. Võib-olla külas mõned olid kellelgi ja neid käidi siis kuulamas ka. Ma mäletan, ei tea nüüd, kas seda on mulle räägitud või mäletan ise, igatahes mäletan sellist pilti, et auto sõitis õue peale, kaks meest tõstsid autost raadio välja, pakkisid lahti, panid otsad külge ja raadio mängis. Pakkusid müüa. Kui nad siis ütlesid, et hind on 100 krooni, siis isa ütles, et sellist raha meil pole, mehed pakkisid raadio uuesti sisse ja sõitsid minema. Aga see võis ka kuskil naabrite juures olla, meil oli nii vaene küla, et miks nad oleksid üldse pidanud sinna tulema pakkuma, see võis olla kuskil keskuse pool. 

Aga Roomul oli raadio, Roomu on seal, tead, kus praegu suvilad on, see oli üks uhkem talu, neil oli väga esinduslik... heakord seal. Neil oli raadio ja Roomu Gustav armastas sealt Saksa ajal Vene raadiot kuulata! Tuli ja rääkis siis niimoodi [muheledes], et mis seal Hitleri kohta kõik öeldakse, igasuguseid inetuid sõnu, ja kui hästi ikka Venemaal kõik on. Tema ju lasti kogemata maha... sõdurid tulid ukse taha ja tema, ma ei tea, mille pärast ta kartis, aga tegi tagatoas akna lahti ja hakkas metsa poole jooksma. No selle jooksmise peale, eks talle hõigati ka, et stoi või pea kinni, aga eks need sõdurid siis lasid tule peale ja... Ja nad ei olnud tegelikult üldse tulnud teda ära viima.

[nagu ma olen vist maininud, meil on siiamaani purjus sõdurite tulistatud augud toaukses, eks seal ikka oli põhjust karta küll, oh jah]

*

Ü-R: Seesama M., kelle juubelile me läheme... temal oli ju väga sarnane lugu! Tema ema oli ka koolijuhataja ja nendega oli ikka nii, et... kes esimese küüditamisega ei läinud, see... no kui teine küüditamine tuli, siis hakati vaatama, kes veel kahtlaselt käitub, ja eks siis keegi kaebas, et ta ei õpeta seal lapsi nii, nagu vaja. Ta lasti siis ka kohalt lahti, korterist tõsteti välja, kuskile, ta mäletab, et muldpõrand oli neil, neil olid kahed kaksikud, tüdruk-poiss ja tüdruk-poiss, muldpõranda peal elasid siis kuskil, aga M.-i ema ei saadetud vähemalt ära, ta kuidagi sai nii, et Hans Kruus aitas teda ja ei saadetud ära. 

U: Nonäe jah, Hans Kruus võis teda aidata, aga pärast saadeti ta ise ära... Meile Varbla kooli tuli koolijuhatajaks üks naine Narvast. Eks siis hakati küsima ka, et kus ta mees on, ja öeldi siis, et mees oli Punaarmees ja jäi teadmata kadunuks. Aga kui ütled, et mees oli Punaarmees, siis neid asju on võimalik järele vaadata ja seal oli näha, et surma-aasta 19401[?]. Tegelikult oli ta mees nende ohvitseride seas, kes sõja algul seal Pihkvas [või Petseris?] maha lasti... venelased korjasid Eesti sõjaväe paremad ohvitserid kokku ja lasid maha. Nii et meie koolijuhataja oli väga valvas, Eesti Vabariigist ei tohtinud midagi rääkida.

*

Ühtlasi apdeit vanavanaisa Arnoldi koha pealt: sattus jah punaväkke, aga ta jäi peaaegu kohe tüüfusesse (vist?) ja veetis enamiku sõjast hospidalis. Nojah, on olukordi, kus tüüfusesse nakatumine võib olla õnn.