mina olen seltsimees laps, mina ei tea midagi

Vanaema on filmi-seltsimeeslapsest paar aastat vanem. Käisime kinos.
A: ema, kas sa mäletad ka oma lapsepõlvest sellist segadust? et raadiost tuli mingi üks jutt ja kodus sosistati mingeid teistmoodi asju või ei räägitud üldse...
vanaema: no ega meil kodus ei räägitudki üldiselt mingit poliitilist juttu. ega seal pole midagi imestada ka... aga pioneeriks ma ei astunud... ja pärast komsomoli...  aga komsomoliga... millegipärast keskkoolis ikka hakati peale käima, meil oli selline klass, et tahtis väga eesrindlik olla, ja üks tingimusi oli, et kõik peavad komsomoli astuma.
A: no kuidas sa siis pääsesid?
H: mis pääsesid, nagu vangilaagrisse viimisest oleks jutt!
A: ei ole midagi! ma mäletan isa juttusid, kuidas ta mitte just et hüppas aknast alla, aga enam-vähem. lipsas kuidagi välja ja jooksis lihtsalt minema, ainult nii sai kõrvale hoida! aga kuidas siis teil oli, kuidas sa kõrvale hiilisid sellest?
vanaema: ei, ma ikka astusin! mis mul üle jäi! tead, ei mäleta enam midagi sellest ajast... ja hea on, et ei mäleta.

Kolde puiestee, kus filmis korraks käiakse, oli pärast sõda vanaema kodu. See Oma Kolde majade rida on vist üks väheseid nii terviklikult säilinud miljööga tänavajuppe, nii et igasugu ajastufilmides ta vahel ikka vilksatab. Ja mina olin seal lapsena vanavanaema juures hoida, ma mäletan neid kollaseid maju, rohelisi uksi ja diagonaalselt paigutatud palkidest aedu allameetriperspektiivist. Ma olin harjunud, et tänavad ei lõpe lihtsalt ära, nad jõuavad vähemalt teise tänavani, ja Kolde puiestee lõppes lihtsalt kõrge kinnise väravaga ja see tundus nii salapärane. Ma ei saanud aru, kuidas üks tänav saab nii teha. Seal oli tegelikult palju salapärast. Need rohelised väravad majade vahel, mida meie aial ei olnud, nii et mulle tundus, et need ei viigi kuhugi. Tee, mis läks aedade tagant. Valgetest tellistest õueahi, kus ei olnud kunagi tuld. Trepipraod, kus kasvas müürilill. Keldritrepi must kaev, tänu millele ma teadsin hiljem täpselt, kuidas röövel Hotzenplotzi lugudes kurja võluri lõputud keldrisügavused välja nägid. Brikett, mida aknast sisse loobiti. Seal kuskil oli mingi katel. Must silindrikujuline ahi vannitoas. Ploomipuu, mis kasvas teiste aias, aga ploomid kukkusid meie kompostihunniku kõrvale, ja ebalus nende kuuluvuse suhtes. Miks keegi teine ei arva, et sõnajalad on kõige huvitavamad ja ilusamad asjad maailmas (nagu tegelt ka). Miks need tillukesed kristallkausid ja imeväiksed hõbelusikad on täiskasvanute kapis, mitte nukkude juures. Miks pühapäeviti on halb kaarte mängida. Kõike seda tuli kuidagi lihtsalt aktsepteerida.
See ongi paljude lasteraamatute ja päris lastest tehtud filmide puhul kõige painavam: et laps peab nii palju lihtsalt aktsepteerima, ka juhul, kui see pole lihtsalt mingi temasse mittepuutuv olme, vaid igasugu tema elu mõjutavad otsused ja teod ja (mitte)selgitused. See jõuetuse-, õigusetusetunne. Ja halval juhul lisaks mingi ebamäärane irratsionaalne süütunne. Aga sel ajal olid vist kõik inimesed umbes samasuguses seisundis. Asjad juhtusid. Kukkusid kaela.
Mulle on alati jäänud mulje, et kui pommitamises hävinud Seebi tn maja, Stalini jõulupuude all jooksmine ja kaasnev raudteelistumiselugu välja arvata, siis õnnestus vanaema perel üsna rahulikult maailmasõjast kergemate aegadeni hiilida*. Aga nüüd hakkab nagu meenuma, et ka vanavanaisa Arnold oli vist vapper punaväelane (filmis ütles Feliks ennast ja õde lohutades: vaprat punaväelast ei puutu keegi). Oma prantsuse lütseumi ja Tartu majandusteaduskonna haridusega. Mitte midagi ikka neist inimeste eludest ei tea. Ei tea, kas Arnold kunagi ka sõjajutte või muid jutte rääkis, mina ei jõudnud nende kuulamiseks ilmselt piisavalt vanaks saada. Mul on ainult selline mälestus, mis pärineb vist ajast, kui ta hakkas vaikselt ära surema? (kuidagi märkamatult ja ebatraagiliselt juhtus see minu jaoks) Ma nagu teadsin, et ta on haige, ja vanavanaema viis mind magamistuppa, kus ta voodis lebas. Ma mängisin talle kandle peal ja laulsin ise ka seda lugu: "Ei lind, ei laul ei ole ma, vaid kuu seal kõrgel üleval." Need sõnad on mulle ka alati salapärased tundunud. Seal peab ju mingi lugu ümber olema.** Ma ei mäleta, et oleksin päriselt vanaisale otsa vaadanud või kas vanaisa midagi ütles või tegi. Mäletan vanaema-vanaisa kummis voodi serva ja vanaema läikivat tualettlauda puudritopsiga oma pilgu ees, hämaras toas, eredas kitsas valgusvihus.

Arnold, Elli ja Tiiu.

Raivo (vist) ja Tiiu

*Kusjuures vaat-vaat, mida inimene on võimeline unustama. Praegu lugesin ühte ammust (kustutatud) postitust, kus ma olen ema edasijutustatud lugusid üles kirjutanud. Mainitud on mh lõhkenud pimesoolt ja ohtralt kampsuneid kuduva juudi varjamist.
** Tõepoolest.