tartu vesi

vedasin Annelinnast viimaseid raamatuid ja muid kodinaid. tuli meelde, kuidas ma seal esimest korda käisin, emakeeleolümpiaadi ajal vanaisa juures ööbimas. korter oli väike ja paksu raamatuvoodriga ja selles mälupildis intensiivselt pruun. pimedas peegeldas suur aken selle pruuni kahekordseks. vanaisa tegi mulle diivanile voodi üles, lükkas virna raamatuid ette, tegi teed ja andis suure šokolaaditahvli (ma ei mäleta, kas tal midagi muud ka seal süüa oli, võileiba vast ikka, või pirukaid (sest näiteks kartuleid koorima õppis ta alles möödunud sügisel suure maaleminekukihu ajel (kui ühtki naist polnud kaasa võtta, kes kooriks))) ja ma polnud kunagi varem näinud katlakivihelbeid niimoodi tassis ujumas.

võiks ju mõelda mitte nii, et igasse eluasemesse jääb minust tükike maha, vaid et igast eluasemest tuleb minuga tükike kaasa. "Ja kuna me elame mälestused endistest eluasemetest taas läbi unelustena, siis on need mineviku eluasemed meis hävimatud."