tüübid ja müüdid

Sellest hoolimata tüpiseerub Talvik üsna selgelt ja ladusalt omaaegse kujuna Alveri noorusest: ta on küll paarik, aga puuduv paarik. Tema on Alveri luulessetooja, varavana ja iginoor. Temal on raha alati veel vähem kui teistel, tema nälg on alati veel kibedam, meelelaad alati veel puhtam ja kompromissitum ja viimaks muidugi traagika alati ja lõplikult veel suurem.
[...]
Mütologiseerimine on norm. Siiski võib olla põnev vaadata, mida nimelt mütologiseeritakse.
Ühe aspektina tõuseb esile puhas, lisanditeta vaimujõud – lisanditeta ses mõttes, et kõik muu, eriti kõik aineline nagu lausa kahjustaks seda. Kui enne veidike ketserlikult püüdsin Talviku osa  pisendada, siis see joon tuleb küll kaasa just temaga ja jääb Alverile ka edaspidiseks külge. Talvikut kujutatakse äärmiselt vähenõudlikuna: tema on see, kes raskelgi ajal keeldunuvat stipendiumidest, et olla teiste kirjanikega ühel pulgal. Et pärast sõda joodi teed konservikarpidest ja sööma pidi alustaldrikutelt, on suuresti lihtsalt ajastufakt, ent Alveri ja Talviku puhul käib kasinus koos loomingulise aususega. Minnakse koguni nii kaugele, et öeldakse: need kaks ei osanud ju kuidagi hakkama saada. Ja see on väga positiivne iseloomustus. Edaspidi tähistavad kasinat eluviisi suures osas elukohad, näiteks vaikimisperioodi keldriuberik või ühiskorter, mida Alver ja Mart Lepik hiljem võõrastega jagama peavad. Ning kui olud lõpuks veidi lahedamaks muutuvad, ei ole ka Alverile Soomest toodud kohvipakid mingi althõlmasahkerdamine, vaid üksnes pühalik ohver vaimualtarile.

Johanna Ross